Humanistlik psühholoogia (1)

REFERAAT
Humanistlik psühholoogia

Sisukord

• Sissejuhatus psühholoogiasse
  
• Humanistlik psühholoogia
  
• CARL RANSOM ROGERS
  
• ABRAHAM HAROLD MASLOW
  
• Kaasaegne hellenistlik ajastu
  

Sissejuhatus psühholoogiasse

Psühholoogia juured asuvad Kreekas ja Roomas kus uurijateks olid filosoofid ja arstid ning objektideks inimesed. Psühholoogia on teadus, mis käsitleb inimese vaimseid protsesse ja käitumist ning nende vahelisi seoseid . Termin ` psühholoogia ´ tuleneb ise kreeka keelsest sõnast ja psyche ehk hing ja logos ehk õpetus. Psühholoogiaks nimetatakse tavakeeles ka mitmesuguseid arvamusi psüühika suhtes, sõltumata nende teaduslikkusest. Psühholoogia ainestikuks on psühholoogilise elu faktid. Leiame palju erinevaid mõisteid mis seonduvad psühholoogiaga nagu näiteks emotsioonid , mälu, taju, mõtlemine ,motivatsioon, isiksus, keel, intelligentsus , aistingud ja õppimine. Kuni 19. sajandini oli psühholoogia üks filosoofia alavaldkondi, kuid 19. sajandi teisel poolel sai ta iseseisvaks teadusharuks. Willhelm Wundt rajas 1879 aastal Leipzigi esimese eksperiment labori.
On olemas sadu erinevaid psühhoteraapiaid ja koolkondi. Psühholoogias on palju erinevaid valdkondi, mida iseloomustavad erinevad olemused. Saab eristada viit teoreetilist suunda. Need on psühhodünaamiline, biheivioristlik ehk käitumuslik, humanistlik, kognitiivne ja bioloogiline ehk psühhobioloogiline lähenemine.

Humanistlik psühholoogia

Humanistlik psühholoogia tekkis pärast sõda aastal 1945. Paljudes maades on toimunud suuri muutusi seoses selle koolkonna kasutusele võtuga. Humanistliku psühholoogia loojad toonitasid eelkõige inimkogemuse universaalsust ja inimese neid omadusi, mis eristavad teda loomast – näiteks inimlikud tunded, kogemused ja eneseaktualisatsioon.
Humanistlik teraapia keskendub inimese eneseväärtustamisele, ideaal mina ja reaalse mina erinevustele ja positiivsetele külgedele. Seda ei kasutata enam tihti kuid teatud määral kindlasti. Humanistlikule psühholoogiale iseloomulikud jooned on kogemusliku õppimise käsitlemises. Püütakse alati jätta asjade tõlgendamisest vaba avatud mudel. Humanistliku teooria kohaselt ei ole vaja inimest jälgida, sest inimesel puudub see, mida ta ise tunneb, kogeb ja tõlgendab. Humanistid usaldavad inimese enda kompetentsust.
Humanistid väidavad et õppimine on uute tõlgenduste, oletuste, kogemuste, mõtestamiste, analüüside, prognooside, üldistuste katkematu rida. Õppimisviisid on väga erinevad. Iga inimene toob õppimisse omaenese kogemusi ja teadmisi mis rikastavad edaspidist psühholoogiat. Õppimise eesmärk ei saa olla ainult teadmiste ja oskuste omandamine. Teadmisi ja oskusi õpitakse selle jaoks, et ise muutuda arukamaks, tegutseda tulemuslikumalt ja ökonoomsemalt, olla loovam, mõista inimestevahelisi suhteid, eristada olulist ebaolulisest ja et paremini elus toime tulla. Inimene tahab ennast võimalikult maksimaalselt välja arendada.
Humanistliku psühholoogia esindajateks saab nimetada Carl Rogersit ja Abraham Maslovit. Carl Rogers töötas välja isiksuskeskse teraapia. Abraham Maslov rääkis inimese vajadustest ja kuidas need on hierarhiasse paigutatud. See koolkond rõhutab inimese tundeid ja kogemusi. Humanistid julgevad arvata , et inimese olemus on oma loomult positiivne, loov ja arengut nõudev. Inimest pannakse julgelt vastu astuma oma probleemidele ja neid leidma ning lahendama ise. Humanism on psühholoogia kolmas valdkond. Vastuhakuks psühhodünaamilisele ja käitumuslikule koolkonnale tekkiski humanistlik psühholoogia. Humanistide arvates oli paljude psühholoogide viga selles , et nad pöörasid liiga palju tähelepanu rääkides kõigele sellele mis oli halb kuid nad oleksid pidanud esile tooma just inimese häid omadusi ja mis terve inimese õnnelikuks oleks muutnud. Humanistide eesmärk on näidata , et inimestel on püüdlus areneda ja täiustada oma potentsiaali.

CARL RANSOM ROGERS

( 1902 -1987)
Carl Rogersit peetakse üheks mõjukamaks psühholoogiks ameerika ajaloos. Sündis 1902 aastal Chicagos . Ta elas tavalises keskklassi perekonnas. See võimaldas tema hea arengu. Kuigi tema peres polnud just kõige soojemad suhted emotsionaalses mõttes asus ta üsna varakult iseseisva eluga pihta. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks õppima põllumajandust kust ta aga mõne aja pärast läks religiooni õppimise peale üle.
Ta on humanistliku psühholoogia rajaja. Tema kogemused on väljapaistvad hariduses, nõustamises, psühhoteraapias, rahus ja tüli lahenduses. Rogers oli uhkusega psühholoog. Hariduselt oli ta samuti psühholoog. Ta ei olnud tähtis vaid psühholoogias vaid ka pedagoogikas ja poliitikas. Tema viimased aastad olid pühendatud kriisikolletes abistades rakendada oma teadmisi.
Teda on mõjutanud maailma temaatiline kohalolek ja karm teadustöö. Ta on kirjutanud üle 16-ne raamatu ja üle 200 professionaalse artikli. Tema hästi tuntud raamatud on On Becoming A Person, Client Centered Therapy , Freedom to Learn, A way of being, Carl Roger ´s on personal power and Becoming Partners: Marrige and it´s alternatives. Kaks tema raamatutest on avaldatud postuumselt :The Carl Roger´s reader –kollektsioon tema kõige mõjukamatest kirjutistest ja Carl Roger`s dialogues – mis toob esile vahetuse selliste gigantidega nagu Paul Tillish, B.F. Skinner , Gregory Bateson ja Rollo May.
Rogers räägib eneseaktualisatsiooni püüdlusest iga elus vormi puhul. Ka puul on tema arvates püüd eneseaktualisatsiooni poole olemas. Leidis, et on olemas ka organismiline väärtustamine, et igal organismil on olemas teadustamatu võime ära tunda, mis on organismile hea ja vajalik. Kui oleme enesest teadlikud, siis tunneme ära, kui organism ütleb, et on vaja puhata, siis puhkangi.  Iseküsimus on see, kas anname sellele järgi või mitte. Ühelt maalt tulevad sisse ühiskonna reeglid ja surve. Kui see norm tuleb meelde, siis jätate organismi tunnetuse kõrvale ja lähtute normist. Samas rääkis ta ka positiivsest suhtumisest. Positiivne suhtumine on ühiskonna poolt tulenev „vorm ”. Positiivne suhtumine peaks olema inimese jaoks tingimusteta kättesaadav. Kõige parem areng lapsel on see, kui ta saab tingimusteta positiivset hooldust oma vanematelt. Tihti juhtub, et vanemad hakkavad seadma tingimusi positiivse suhtumise ära teenimiseks. Üks oluline koht, mida kriitikud ette heidavad on kuidas vanemate kasvatus ja väline keskkond mõjutab last ja lapse arengut.
See koht, kuhu kõik meie kogemused koonduvad on self. Self on sisemine aktiivne alge isiksuses, mis suunab hirme, vajadusi, motiive. Selfist võib rääkida, kui omaduste kogumist, mis mind peegeldavad. Üks osa selfist on see, et seal sisaldub ideaalne self, potentsiaal, milleks me lõppkokkuvõtteks välja kujuneme. Self Rogersi käsitluses on väga keeruline konstruktsioon. Mida rohkem on kogemusi, seda täiuslikumaks ja keerulisemaks saab minakontseptsioon. Kogemused saavad osaks minakontseptsioonist. Miks mõnedel inimestel läheb elu hästi? – kui kogemused saavad kenasti integreeritud minakontseptsiooniga, siis tal lähebki hästi. Aga kui tal jäävad olulised kogemused integreerimata, siis võib tekkida probleem.
Rogersi korrastatus on alguse saanud tema käsitlusest psühhoteraapia arenemises. Kui ta jõudis laiema isiksuse käsitluseni, sõnastas ta 22 väidet isiksuse kohta. Näiteks kui indiviid eksisteerib muutuvas kogemuste maailmas, mille keskpunktiks on ta ise. Siia juurde toob ta veel ka fenomenoloogilise välja. Kõige tähtsam asi, millega tegelema peaksime, on inimese kogemus hetkel siin ja praegu. Rogersi arvates piisab sellest, kui tegeleme inimesega siin ja praegusel hetkel.
Rogersi teooria kohaselt kujuneb positiivne terve isiksus välja sellistes  suhetes, kus inimesele pakutakse tingimusteta positiivset suhtumist , adekvaatses koostoimes väärtuste ja tingimustega väljast poolt ja sellelt pinnalt aidatakse kujundada eneseaktualisatsioon. Isiksust on parem uurida introspektsiooni kaudu. Rogers ei suuda oma teooriaga tõsiste psüühikahäirete olemust lahti seletada. Täielikult toimiva isiksuse juurde kuulub loovus . Kui tahame, et meie suhted kenasti laabuksid, siis peaksime olema vastavuses iseenda selfi ja kogemusega ja siis tuleb vastavus suhetes. Rogersi teraapia kõige olulisem osa on see, et teraapia töötab läbi positiivse suhte, mida terapeut on võimeline pakkuma kliendile. Teraapiat vajavad inimesed , kes on kogenud tingimustega positiivset suhtumist. Terapeut pakub talle positiivse suhtumise ja sellest suhtest tekib paranemine.
Rogersi panus- psühholoogias toimus nihe potentsiaali, headuse eneseaktualisatsiooni suunas. Psühholoogia lähenes psühhoteraapiale.

ABRAHAM HAROLD MASLOW

(1908-1970)
Abraham Maslow oli Ameerika psühholoog. Ta on sündinud ja kasvanud Brooklynis. Ta on tark aga häbelik ja mäletas oma lapsepõlve üksikuna ja pigem õnnetuna. Maslow käis New Yorgi kolledžis, edasi õppis ta Wisconsini ülikoolis psühholoogiat. Seal abiellus ka oma naise Berthaga ja leidis oma peamentori professor Harry Harlow. Ta jätkas Columbia ülikoolis sarnaseid õpinguid. Alfred Adleris, kes oli üks esimesi Freudi järgijaid, leidis ta endale teise mentori .
Abraham Maslow määratles autentsust kui seda, et inimene laseb oma käitumisel ja kõnel olla oma tunnete spontaanseks väljenduseks, sest traditsiooniliselt õpetatakse inimesi kontrollima oma tundeid ja olema väga hoolikas selles suhtes, mida ja millal väljendada. Ja tavaline argielu või igapäevane elu sisaldab seda, et me mitte ainult ei näita oma vahetuid tundeid välja vaid me ka valetame aeg-ajalt, pisut või pisut rohkem, et mugavalt ära elada. Ja tüüpilisi tundeid võime me väljendada ainult väga privaatses ringis. Igasugune silmakirjalikkus on iseenesest pahe. Loomulik inimene väljendab oma emotsioone vabalt ja samal ajal jagab neid ka teiste inimestega. Humanistlik psühholoogia ise väitis, et ta tahab korraldada kõlbelise revolutsiooni ja tema vaated on vastuolus traditsioonilise läänetsivilisatsiooniga. Näiteks Maslow väitis, et see, et me kuskil kokteili peol kiidame jooke , mida perenaine meile pakub, on üks ebaehtsuse tüüpilisi näiteid. Maslow rääkis aktualiseerunud inimese „süütustunnetusest” väites, et kui keegi ei oota midagi ja kellelgi ei ole ei ootusi ega eelaimdusi ja kui ei ole olemas tulevikku, siis ei saa ka olla ei üllatusi, ega pettumusi. Kõik asjad võivad juhtuda või toimuda võrdse tõenäosusega ja kui me ei ennusta midagi ette, siis pole ka mingit põhjust muretseda. Just selline lähenemine seostub Maslow loova isiksuse käsitlusega, kes elab „nüüd ja praegu” elab ilma minevikuta ja elab ilma tulevikuta, vaid lahendab vaid asju, millega ta vahetult kokku puutub.
Abraham Maslowi järgi on kõigil inimestel nii vajadus kui ka võime oma potentsiaali realiseerida.

Kaasaegne hellenistlik ajastu

Kahtlemata ei olnud ei Rogersi ega ka Maslow ideed lääne tsivilisatsioonile midagi uut. Maslow ja Rogers andsid küünikute ja skeptikute ideedele väljenduse tänapäeva mõtlemise kontekstis ja rääkisid nendest asjadest teadlase autoriteediga. See mida nad propageerisid ja mida vahel nimetati ka ataraksiaks (oma tunnete väljendamine ja jagamine), hakkas ajapikku mingil määral juurduma ka kaasaegses lääne kultuuris ja see nii nimetatud kaasaegne hellenistlik ajastu väljendus selles, et kuna meie vanemate tänapäevane ühiskond oli muutunud paljude jaoks kurnavaks ja  sarnaselt vanale kreekale otsisid inimesed uusi õnnelikkuse vorme. Humanistlik psühholoogia rõhutas kaasaegse skeptilisuse vormi. Tunduvalt märgatavam vorm hellenismist 60ndatel aastatel oli hipitraditsioon, kes sarnaselt vana-kreeka küünikutega eraldusid traditsioonilisest ühiskonnast, mida nad põlgasid ja sarnaselt humanistlike psühholoogidega olid ka hipid sõjajalal oma kultuuriga . Nad ei usaldanud mõistust ja hindasid tundeid. Aga hipide puhul viidi antiintellektualism ja igasuguste maneeride ja kommete põlgus tunduvalt kaugemasse äärmusse. Hipiliikumine tekkis ühendriikides kusagil 64nda aasta paiku ja muutus üsna kiiresti märgatavaks sotsiaalseks ja ka kultuuriliseks jõuks Ameerikas. Sellesse suhtuti üsna mitut moodi. Mõned käsitlesid seda hoiatava punase tulena Ameerika elulaadile. Teised aga väitsid, et hipid on väga ohtlikul eksiteel. Hipid valisid oma tunnete väljendamiseks pisut teistsugused vahendid, kui kliendikeskne teraapia välja pakkus ja jõudsid üsna kiiresti narkootikumide juurde. Ilmselt üsna vähesed neist olid tol ajal kuulnud midagi Rogersist ja Maslowist.
Kasutatud kirjandus
Leppik, P. Õppimine on tõesti huvitav. 2006
Rauk , M., Kikas, E. Psühholoogia ülesanded
Uljas , J., Rumberg, T. Psühholoogia gümnaasiumile
en.wikipedia.org
isiklikud konspektid