Carl Ransom Rogers (0)

Tallinna 21. Kool
Carl Ransom Rogers
Martin Laid 11a
Õpetaja: Õnne-Aas Udam
Elulugu
Carl Ransom Rogers sündis 8. jaanuaril 1902. aastal Oak Park'is (Illinois, Ameerika
Ühendriigid), Chicago eeslinnas. Ta pärines hästi toimetulevast protestantlikust kuuelapselisest perekonnast. Ta õppis mitmetes ülikoolides ning andis loenguid oma eluajal üle terve maailma. Temast sai üks humanistliku psühholoogia rajajaid ja suhtlemistreeningu algatajaid. Carl R. Rogers suri 4. veebruaril 1987. aastal operatsiooni tagajärjel.
( http://www.tlu.ee/~arno/humanistid.pdf , slaid 8)
Humanistlik psühholoogia – psühholoogia põhisuund, mis peab psühholoogia eesmärgiks inimese eneseteostamisele kaasaaitamist ja team vabastamist neurootilistest sidemetest , aga mitte tema käitumise ennustamist ega kontrollimist. Humanistliku psühholoogia kesksed kategooriad on inimese potentsiaal, enesessesüvenemine, enda sõltumatuse ja täieliku vastutuse kogemine, eneseaktualisatsioon, loovus ja spontaansus . Sellest arenes suhtlemistreeningu peasuund. Humanistlik psühholoogia on hüljanud ranged teaduslikud mõisted ja loodusteadustest pärinevad katselised meetodid (loomade käitumist jälgides ei saa hinnata ega ette arvata inimeste käitumist).
C. R. Rogersi teooria põhikonseptsioon
( Dagmar Pescitelli, An Analysis of Carl Rogers' Theory of Personality)
(Combs, Arthur W. ja Snygg, Donald (1949), Individual Behavior : A New Frame of Reference for Psychology. New York , Harper & Brothers .)
(Artikkel: Snygg and Combs' on "Phenomenal Field " Theory)
Tema teooria põhines nendel väidetel:

• Mina, minapilt , minastruktuur – mina on ’mina’ või ’mind’ tajude ja omaduste korrastatud mõisteline kogumik.
  
• Aktualiseerimiskalduvus - organismi kui terviku kaasasündinud kalduvus arendada oma potentsiaali nii, et see teenib organismi säilimist ja edenemist.
  
• Ängistus - fenomenoloogiliselt kogetuna on ängistus ebamugavuse (rahutuse) või pinge tunne, mille põhjus on teadmata.
  
• Teadvelolek, sümboliseerimine, teadvus - need terminid osutavad kogemuse teatud osa mentaalsele representeerimisele (vaimsele esindatusele).
  
• Ühildumine – seisund, kus ’MINA’- kogemus on sümboliseeritud ’MINA’- pildis .
  
• Ühildumatus – mina ja kogemuse vahel – osutab erinevusele ’MINA’- taju ja tegeliku kogemuse vahel.
  
• Empaatia – teise inimese sisemise taustsüsteemi tajumise akt, mil tajutakse täpselt hõlmates emotsionaalseid kompanente ja tähendusi justkui olles teine inimene, kuid mitte kaotades ’justkui’ tingimust.
  
• Ekstensionaalsus – viitab tajule, mis on eristunud, kus valdavad faktid, kus ollakse teadlik nii ajaruumi suhetest kui erinevatest abstraktsuse tasemetest.
  
• Intensionaalsus – kirjeldab kaitseseisundis oleva inimese käitumist: jäikus, üleüldistamine, abstraheerumine tegelikkusest, kogemuse tinglik hindamine.
  
• Kogemus – kõik, mis psühholoogilise loomuga, organismis mingil ajahetkel toimuv – ükskõik kas teadvustatuna või vaid potentsiaalselt teadvustatuna.
  
• Kogemine – välimiste või seesmiste sündmuste mõju vastu võtmine antud ajahetkel.
  
• Ideaalmina - minapilt mida inimene endale tahaks.
  
• Seesmine taustsüsteem – kogu tajureaalsus, mis on inimese teadvusele antud ajahetkel kättesaadav.
  
• Organismiline väärtustamise protsess – kestev protsess, kus väärtused pole kunagi fikseeritud või jäigad, vaid kus kogemust sümboliseeritakse täpselt ja pidevalt ning värskelt organismiliselt kogetud rahulduse keeles.
  
• Psühholoogiline väärkohanemine – seisund, mil organism salgab või moonutab kogemust teadvuses selliselt , et seda ei saa ’mina’ osaks võtta.
  
• Ähvardus – seisund, mis tekib kui kogemust tajutakse või nähakse ette minastruktuuriga ühildumata.
  
• Tingimusteta hoolimine – teise minakogemuse taju ilma selle väärtuse hindamiseta.
  
• Haavatavus – mina ja kogemuse ühildamatuse seisund, kus rõhuasetus on selle seisundi võimel luua psühholoogilist kaost.
  

(Rogers, Carl (1951). Client -centered therapy : Its current practice, implications and theory. London: Constable .)
Isiksuse käsitlus

• Struktuur
  
• Areng
  

Isiksuse struktuur

• Organism – kõik, mis inimene endast kujutab – kehaline, emotsionaalne, intellektuaalne.
  
• Fenomenoloogiline väli – muutuv kogemuste maailm, nii sise- kui välissündmused.
  
• Ise – fenomenoloogilise välja osa, mis koosneb ’mina’, ’mind’ tajudest ja väärtustest, isiksuse kese , areneb keskkonna ja organismi vastastoimes.
  

Isiksuse areng

• Inimese kaasasündinud omaduseks on headus.
  
• Inimesele on omane eneseaktualiseerumise kalduvus.
  
• Laps väärtustab positiivset kogemust, mida ta tajub oma organismi edendavana ja negatiivset kogemust, mida tajub heidutavana.
  
• Organismiline väärtustamise protsess – intuitiivne kogemuse väärtustamine.
  

Isiksus

• Mina pilt
  
• Vajadus hoolimise järele
  
• Väärtolemise tingimused
  
• Väärkohanenud arenemine
  
• Ühildamatuse areng
  
• Kaitselise käitumise areng
  
• Laostava käitumise areng
  

( http://www.tlu.ee/~arno/humanistid.pdf , slaid 23)
Üks tähtsamaid aspekte on mina pilt – ’mina’ ja ’mittemina’; mina pilt kui süvenev teadvelolek iseendast.
Inimese kasvades peaks välja arenema TÄIELIKULT TOIMIV ISIK, kes:

• on avatud oma kogemustele
  
• elab ekstentsiaalselt
  
• teeb seda, mis tundub ’õige’
  
• on mittekonformne(pole püsivaid isikuomadusi)
  
• vaba kaitsetest
  
• käitumine on usaldatav
  
• on VABA
  

(Rogers, Carl (1961). On becoming a person: A therapist's view of psychotherapy. London: Constable.)
Lähenemise plussid

• Püütakse pigem seletada kui mõista
  
• Igal üksikul tajul on oma eesmärk ja põhjus
  
• Areneb välja täielikult toimuv isk
  
• Tähtsal kohal mina pilt
  
• Isiksuse mõistmine
  
• Isiksuse arengu ja tegurite mõistmine
  
• Inimese potentsiaal
  
• Inimese vabastamine mõtete kammitsaist, enese arendamine
  
• Rangete teaduslike mõistete hülgamine
  

Lähenemise miinused

• Vahel on vaja nähtusi ka seletada, mitte ainult mõista
  
• Täielikult toimivaid isikuid on vähe
  

Paar mõttetera C. R. Rogers’ilt:

• „Mida loovam töö, seda enam jääb seda tegev inimene iseendaga üksi.“
  
• „Kui indiviidid , grupid ja rahvad ei suuda ette kujutada, välja mõeda ega loovalt läbi töötada uusi viise nende muutustega ühinemiseks, siis jõuame ummikusse.“
  
• „Looming pole minu arvates piiratud mingi erilise sisuga.“
  
• „Ma oletan, et pole olemuslikku erinevust loomeprotsesside vahel, mis toimuvad pildi maalimisel, sümfoonia komponeerimisel, uute tapariistade leiutamisel, teadusliku teooria loomisel, uudsete inimsuhete kujundamisel või isiksuse arendamisel nagu psühhoteraapia korral.“
  

(Anti Kidron , „Leidlik meel“, Tallinn 2000)
Kasutatud kirjandus

• http://www.tlu.ee/~arno/humanistid.pdf
  
• Dagmar Pescitelli, An Analysis of Carl Rogers' Theory of Personality
  
• Combs, Arthur W. ja Snygg, Donald (1949), Individual Behavior: A New Frame of Reference for Psychology. New York, Harper & Brothers.
  
• Artikkel: Snygg and Combs' on "Phenomenal Field" Theory
  
• Rogers, Carl (1951). Client-centered therapy: Its current practice, implications and theory. London: Constable.
  
• Rogers, Carl (1961). On becoming a person: A therapist's view of psychotherapy. London: Constable.
  
• Anti Kidron, „Leidlik meel“, Tallinn 2000
  
• ENE 3. osa
  
• EE 8. osa
  

Tallinn 2011