Gümnaasiumid 19. sajandil (0)

Gümnaasiumid 19. Sajandil
19. sajandi alguse koolireformi käigus rajati Eesti linnades aastail 1804-1805 Rahvahariduse Ministeeriumile alluvate avalike koolide võrk, mille üheks koostisosaks olid kubermangugümnaasiumid Tartus ja Tallinnas.
Tartu Kübermangugümnaasiumi asutamisel peeti silmas Liivimaa kubermangu suurust, mis eeldas kahe seda tüüpi õppeasutuse olemasolu (üks Riias, teine Tartus).
ning taasavatud Tartu ülikooli soovi luua kohapeal keskkool kõrgemasse õppeasutusse astujate ettevalimistamiseks. Esimestena võeti uude gümnaasiumisse vastu Tartu ülikooli rektori Georg Friedrich Parroti pojad Wilhelm Friedrich ja Johann Friedrich. Õpperingkonna kuraatori abiga sai gümnaasium endale ülikooli vahetus naabruses asuva endise liiva Aadlipreilide Asutuse tühjaks jäänud hoone. Uut kooli juhtisid kuni 1814. Aastani Tartu ülikooli koolikomisjoni poolt määratud professorid. Seejärel nimetati gümnaasiumi esimeks direktoriks Otto Benjamin Gottfried Rosenberger, oli sellel kohal kuni 1838. Aastani.
Tallinna Kubermangugümnaasium asutati 13. Jaanuril 1805 senise gümnaasiumi kolme varema klassi baasil. Järelejäänud kahest nooremast klassist kujundati aga üheklassi lisamisega saksa õppekeelega kreiskool , sisuliselt gümnaasiumi ettevalimistuskool. Mõlemad õppeasutused töötasid kuni 1828. Aastani ühistes ruumides. Siis anti kreiskoolile endise kloostihoone põhjatiib, kus vahepeal oli asunud gümnaasiumi trükikoda . Kubermängugümnaasiumi etteosta seati kubermangu koolidirektorina Bogislaus Tideböhl, kes jäi sellesse ametisse kuni 1819. Aastani.
Õppetöö ja sisekorra aluseks Tartu õpperingkonna gümnaasiumdes oli 1804. Aasta koolistatuut. See tunnustas ühtluskooli põhimõtet. Linnades tegutsenud kihelkonnakoolid pidid andma algteadmised õpingute jätkamiseks kreiskoolis, viimane oli omakorda eelastmeks gümnaasiumile, mis valmitas noori ülikooli asutmiseks. Neile kes edasi õppida ei soovinud, pidi gümnaasium andma edasiseks eluks tarvilikud teadmised. Gümnaasiumi võis vastu võtta seisusele vaatamata kõiki poeglapsi, kes olid lõpetanud kreiskooli või omandanud vastavad teadmised muul viisil, näiteks erapansionis õppides. Mujalt kui kreiskoolist tulnud pidid sooritama sisseastumiskatsed .
Erinevalt 1804. Aasta koolistatuudist, mis nägi ette 4-klassilise gümnaasiumi, oli Tartu õpperingkonna gümnaasiumides kolm klassi. Kõige madalm oli tertia sellele järgnesid secunda ja prima. Iga klass jagunes veel kageks osaks: väikeseks ja suureks jaoks. Klassikursused kestisid ühe aasta ja õpiti saksa keeles.
1806. aastal määras kuraator F. M. Klinger kindlaks, mida ja millise nädalatundide arvuga tuleb gümnaasiumiklassides õpetada. Gümnaasiumikursus oli seega tugeva klassikalise kallakuga. Antiikkeeltele, -kirjandusele ja –ajaloole kulus üle kolmandiku kogu õppeajast. Kooli päevarežiim ja sisekord olid rangelt kindlaks määratud. Tööpäev algas hommikul kell 7:30 pooletunnise palvusega. Õppetöö toimus kella 8-12 ja pärastlõunal kella 14-17ni. Kolmapäeviti ja laupäeviti olid pärastlõunal ainult joonistamise ja ilukirja tunnid .
Gümnasistidelt nõuti sisekorraeeskirjade tundmist ja täitmist. Nad pidid õpetajaid austama ja kuulekad. Sõnakuulmatuse, lugupidamise ja laiskuse eest karistati karmilt. Igas klassis seati sisse päevaraamat , kuhu märgiti toimunud tunnid, hilinejad ja puudujad ning kiitused ja karistused. Õpilaste teadmisi hinnati 10-palli süsteemis. 1 = nõrk 2-3= üsna keskpärane 4-5 keskpärane 6-7 hea 8-9 väga hea ja 10 ülihea. Kord kuus loeti päeviku sissekanded õpilastele ette ja õpetajad tegid kokkuvõtlikud märkused õpilaste kohta.
Neli korda aastas tehti õpilaste käitumisest, tähelepanelikusest, hoolsusest ja edukusest ametlik kokkuvõte. Pandi välja üldhinded, mis allkirja vastu tehti teatavaks ka lapsevanematele. Üldhinnete alusel koostati pingerida ning õpilased seati klassi istuma edukuse ja hoolsuse järgi. Klassi parim õpilane priimus istus alati esimeses pingis. Tema ülesanndeks oli päeva raamatusse hilinejate ja puudujate märkimine ning korra järele valvamine. Hooletute ja laiskade jaoks oli nn paranduspink. Seal istumist loeti eriti häbistavaks.
Avalikud eksamid koolikursuse lõpetamiseks toimusid Tallinna Kubermangugümnaasiumis kuni 1844. Aastani juunis, hiljem detsembris. Tartus aga nii juunis kui ka detsembris. Lõputunnistusele kantud seitmse eksamiaine hinded määrasid tunnistuse üldnumbri ning sellega kaasnevad õigused. Tunnistus 1 eeldas ülekaalukalt väga häid hindeid , number 2. Puhul võis olla väga heade hinnete kõrval ka rahuldavaid kuid mitte vene keeles. Tunnistused 1 ja 2 lubasid astuda edasi ülikooli ilma eksamiteta.
Ülemineku- ja lõpueksamitele järgnes aktus . Sellele koolielu pidulikumale sündmusele kutsuti lastevanemaid, ametiisikuid ja teisi külalisi. Traditsiooni kohaselt kuulati aktusel ära ühe õpetaja pikem teaduslik ettekanne ning paremate lõpetajate referaadid, esitatuna kreeka, ladina, saksa, vene ja prantsuse keeles. Aktusel tehti teatavaks üleviidute ja ülikooli astujate nimed . Direktor andis lõpetajatele tunnistused.