Gooti kunst Eestis (0)

Gooti kunst Eestis
Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk ca 1250 -80ndatel aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520 -40ndate aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused jm. ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.
Eestis on gooti sakraalarhitektuur tunduvalt lihtsam ja rangem Lääne -Euroopa omast. Näiteks puuduvad meie kirikutel transept , kooriümbriskäiguga kabelitepärg ja tugikaared . Tagasihoidlikud on ka dekoratiivsed kaunistused. Peamiselt järgiti ehituses Saksa ja Skandinaavia eeskujusid . Kui Lääne- ja Kesk-Eestis kasutati ehitamiseks paekivi , siis Lõuna-Eestis selle puudumise tõttu maakivi ja tellist. Ehituskeskuseks kujunes Tartu. 13. sajandi lõpus ehitati siia basilikaalne toomkirik , millele järgnes terrakotafiguuridega rikkalikult kaunistatud Jaani kirik .
14. sajandil tõuseb tähelepandavaks arhitektuurikeskuseks tähtis kaubalinn Tallinn. Hilisgootika perioodil kujuneb siin omanäoline Tallinna koolkond, kus arvestati paekivi omapära
Tallinna toomkirik valmis esialgsel kujul XIII sajandil. Sellest ajast on säilinud domikaalvõlvidega kaetud kooriruum . Niguliste kirik ehitati XIII sajandi lõpul esialgu pseudobasiilikana. Sellest on kahjuks säilinud ainult põhjaportaal. Oleviste kirik valmis esialgsel kujul umbes a.1330, kuid ehitati ümber XV–XVI saj., nagu ka toomkirik ja Niguliste kirik. Pühavaimu kiriku koor ehitati XIII sajandi lõpul; kahelööviline pikihoone pärineb XIV sajandi esimesest poolest.
Väga elav tegevus valitseb XV-XVI saj maakirikute ehitamisel . Esineb nii ühelöövilise kiriku kui ka kolmelöövilise kodakiriku tüüp. Tavaliselt on neil torn; nüüd saavad torni mõned varem tornita olnud vanemad kirikud. Nagu XIII-XIV saj kirikud, täitsid hilisgooti kirikud mõnikord kaitse ülesandeid. Oma ehitusviisilt on mõned Põhja-Eesti maakirikud väga lähedased Tallinna ehitistele ja neid võib lugeda Tallinna arhitektuurikoolkonna mälestisteks. XV-XVI saj on ehitatud kirikud Keilas, Kosel, Ristil , Kuusalus, Rakveres , Kadrinas jm. Lõuna-Eestis on mõned maakirikud säilinud ümberehitatud kujul (Rannus, Karulas, Põlvas, Puhjas).
Keskaja ühiskondlikke hooneid on säilinud ainult Tallinnas. Neist silmapaistvaim on a. 1404 valminud kahekorruseline raekoda , mille huvitavaim ruum on kahelööviline kodanikesaal teisel korrusel. Selle võlve toetavad kaks kaheksatahulist piilarit. Raekoda idafassaadi kohal kerkib sale kaheksatahuline torn.
Keskaegseid elumaju on alles ainult Tallinnas, kuid ümberehitatud ja moonutatud kujul. Kõik nad pärinevad XV-XVI sajandist. Elamu asetses tavaliselt pika ja kitsa krundi tänavapoolses osas ja selle fassaad hõlmas krundi laiuse. Kõrge viiluga fassaad oli sageli liigendatud petikutega. Hoone ees oli lahtine kivitrepp – etik , mille kahel küljel kõrgusid etikukivid, s.o kõrged dekoratiivsed kivitahvlid. Perspektiivportaali kaudu siseneti suurde kotta, mis tavaliselt ulatus läbi kahe korruse. Seda kasutati ka kaubakontorina, laona või töökojana. Kojast viis uks otse elutuppa, mida küttis keldrist kerisetüüpi sooja õhu kütteseadeldis – kalorifeer . Kõrgemat pööningukorrust kasutati lao- ruumina.
Linnakindlustustest on ainult Tallinnas säilinud ulatuslikke osi. Kindlustustöid alustati umbes a.1265; kindlustuste intensiivne ümberehitamine ja täiustamine toimus alates a. 1311. Tallinna kindlustuste osadest on tuntumad XVI saj alguses ehitatud, hiljem veel kõrgendatud võimas torn Kiek in de Kök ja a. 1529 valminud Paks Margareeta.