Leetjate muldade saagikus sõltub väetamisest, agrotehnikast ja vegetatsiooniperioodi sademetest.[4] Miinused: – kohatine toitainete puudus – -leetjad liiv- ja savimullad on raskemini haritavad – kohati Bt horisont tihenenud, looduslik drenaaž mõneti häiritud [4] 6 Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Sügiseti ja kevaditi küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili allosas valitseb pidev õhuvaegus ja arenevad taandumisprotsessid. Parandatud rähksed gleimullad sobivad hästi kaerale ja põldheinale, veidi vähem nisule, rukkile ja kartulile. Keskmise lõimisega leostunud, leetjad
Lähtekivimi, orgaanilise aine, gleistumise, mullaprotsesside laadi, profiili ehituse järgi eristatakse järgmisi gleimuldade tüüpe: karbonaatsed gleimullad, mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veereziimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei-pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga. Eestis esineb gleimuldi kõige rohkem Lääne- ja Pärnumaal ning Lääne-Virumaal. Gleimuld Leetunud mullad Alustevaesel lähtekivimil tekkinud muld. A-horisondile järgneva väljauhtehorisondi E paksuse järgi ning A- ja E-horisondi suhte järgi eristatakse õhukesi keskmise sügavusega ja sügavaid leostunud muldi. Ülekaalus on leetunud mullad Lõuna-Eestis.
I Karbonaatsed ja analoogsed soostunud mullad Põhja-Eestis ja saartel. aluspõhjaks lubjakivi, dolomiit ja domineerivaks lähtekivimiks valkjashall rähkmoreen. Domin muldadeks karbonaatsed ja analoogselt soostunud mullad. Mullad ei ole väga hea viljakusega. jaguneb: Ia Mandriosa Põhja-Eesti Ib Saaremaa (Kõige koreserikkamad, rähksemad ja põuakartlikumad) Ic Hiiumaa (suhteliselt anormaalne, mittetüüpiline, sest siin väga palju gleimuldi, liiga palju märgi muldi) Id Varbla-Tõstamaa (anormaalne, mittetüüpiline sest lisaks rähksetele ja karbonaatsetele muldadele levib ka leetunud ja happelisi muldi) II Leostunud ja leejad ning analoogsed soostunud mullad Kesk-Eestis. valdavaks aluspõjaks Siluri ajastu lubimerglid ja lähtekivim oluliselt vähem koreseline ja karbonaatne. pruunikas-hall karbonaatne liivsavi-saviliiv moreen. Valitsevateks domineerivateks muldadeks leostunud ja leetjad mullad. Eesti viljakamate muldade
%, kuid kiht on väga õhuke ja pole a)Põhjaranniku allvaldkond väljendamine. Boniteet- mulla headuse, viljakas. b)Nõva mullad mõnevõrra paremad. väärtuse, viljakuse iseloomustaja. Gleimuldades on 4,5 või enama piires, Suhteliselt palju küllastunud ja Hindamissüsteemid võib jaotatada 3-ks: muld on toorhuumuslik. küllastumata gleimuldi. 1)puhtalt majanduslik hindamissüsteem Huumuses on 58 % C. Põhja-, Loode-Eesti ja saarte väljendatuna rahas Mulla mehhaanilise koostise e. lõimise karbonaatsete muldade ja analoogsete 2)hindepunktides (suhteline hinne) aluseks on Katsinski järgi füüsikalise soostunud muldade agromullastiku võetakse kõik positiivsed tegurid, liideti
Third level Fourth level Fifth level Muld-ja taimkate Peaaegu kogu maastikurajoon kuulub Adavere mullastikulisse mikrorajooni. Selle kõrgematel aladel valdavad leostunud (8,9%) ja leetjad (12%) liivsavimullad, kuid kõige ulatuslikumaid alasid hõlmavad sama lõimisega gleistunud leetjad ning gleistunud leostunud mullad (23%), samuti on gleimuldi väga palju (25,3%). Põllumaadel on kõige suurem osa leetjatel (26,8%) ja leostunud muldadel (17,1%). Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Põllumajandusalad hõlmavad ligi 40%. Looduslikus taimkattes on ülekaalus metsad, hõlmavad ligi poole territooriumist. Rohkem metsi kasvab põhja-ja idaosa nõgusamatel
38221 5,24 Kokku 7,296077 100 3 Põllul esinevate muldade omadusi, viljakust Kõige rohkem on sellel põllul leostunud gleimulda (Go). Leostunud gleimuld on tekkinud karbonaatsele lähtekivimile. Kihisemine 30 kuni 60 cm sügavuselt. Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi, paremini sobib rohumaaks. Miinusteks on liigniiskus ja sellega kaasnev vähene bioloogiline aktiivsus, aeglaselt soojenevad ja kuivavad mullad. Gleistunud leostunud muld (Kog) Kog muld keeb 30 60(70) cm sügavuselt. Kog sobivad kõikide põllukultuuride kasvatamiseks ja on taimekasvatuse seisukohalt Eesti parimad. Viljakust soodustavad kultuurtaimedele soodne reaktsioon, suhteliselt kõrge
ning selle mullakaart. Selle põhjal koostada põllu mullastikust ülevaade ning teha sisuline analüüs. Tulemused esitada korrektses vormis tabelina (tabel 1) tuua välja väljavõte mullakaardist (joonis 1) ning põllu asendiplaanist Eesti kontuuril (joonis 2). Põld nr. 59756255724 on kompaktne põllumassiiv, millel esineb palju erinevaid mullaliike üsna võrdselt. Suurim osa on aga koreserikkaid leostunud gleimuldi, leostunud muldi ning sügavaid madalsoomuldi. Tegemist on paeveerisega enamasti kerge liivsavilõimisega muldadega, mis suurel osal põllumassiivist läheb üle keskmiselt kuni väga tugevasti rähkseks liivsaviks. Madalsoo osa põllust aga ka gleimuldade osa oleks tarvis kuivendada. Huumuskihi tüsedus põllumassiivil varieerub 0-30cm-ni. Põldu ei ole tarvis lubjata. Boniteet silma järgi on umbes 40-50 vahel(kaalutud keskmine põllumassiivil 44). Kuivendamisejärgselt sobib
muldadega võrreldes rohkem orgaanilist ainet seega on tumedam. Mullaprofiil on allpool tugevasti gleistunud, moodustades teatud sügavusest alates gleihorisondi (G). See on hapnikuvaeses keskkonnas peamiselt raudoksiidi taandumise tõttu tekkinud sinakas-, rohekas- või valkjashall horisonti, milles esineb rohkesti roostevärvi laike gleistumistunnused, mis katavad horisondist vähemalt 1/3. Vastavalt lähtekivimile ja omadustele eristatakse erinevad gleimuldi. Gleimuldade omadused ja nende tüüpprofiilid sõltuvad peamiselt lähtekivimi materjalist, liigniiskuse astmest ja põhjavee koostisest. Gleimullad asuvad madalatel tasandikel ja nõgudes ning liigniiskus võib olla tingitud nii kõrgest põhjaveest kui ka pealevalguvast pinnaveest. Huumuskatte all asuvates horisontides on savirikkamad leostunud, leetjad ja näivleetunud gleimullad, üldiselt suurendab gleistumine ka lasuvustihedust (Penu, 2005).
küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga. Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast. Suurema levikuga on leostunud ja küllastunud gleimullad. Suuremad gleimuldade alad paiknevad Madal-Eestis (Pärnumaa, Läänemaa, Raplamaa lõunaosa ning saared). Rohkesti leidub neid ka Võrtsjärve ja Peipsi ümbruses, Põhja-Eesti rannikul ja Valga piirkonnas. Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Sügiseti ja kevaditi küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili allosas valitseb pidev õhuvaegus ja arenevad taandumisprotsessid. Parandatud rähksed gleimullad sobivad hästi kaerale ja põldheinale, veidi vähem nisule, rukkile ja kartulile. Keskmise lõimisega leostunud, leetjad ja küllastunud gleimullad sobivad hästi kõikide
sügavusest alates gleihorisondi (G). See on hapnikuvaeses keskkonnas peamiselt raudoksiidi taandumise tõttu tekkinud sinakas-, rohekas- või valkjashall horisont, milles esineb rohkesti roostevärvi laike – gleistumistunnuseid, mis katavad horisondist vähemalt 1/3. Vastavalt lähtekivimile ja omadustele eristatakse paepealseid (Gh), rähkseid (Gk), leostunud (Go), küllastunud (G(0)) küllastumata (G(I)), leetjaid (GI), näivleetunud (LPG), leetunud (LkG) ja leede- (LG) gleimuldi. Gleimuldade omadused ja nende tüüpprofiilid sõltuvad peamiselt lähtekivimi materjalist, liigniiskuse astmest ja põhjavee koostisest. Gleimullad asuvad madalatel tasandikel ja nõgudes ning liigniiskus võib olla tingitud nii kõrgest põhjaveest kui ka pealevalguvast pinnaveest. Huumuskatte all asuvates horisontides on savirikkamad leostunud, leetjad ja näivleetunud gleimullad, üldiselt suurendab gleistumine ka lasuvustihedust. Levik
Selle toimel muutuvad mulla mineraalhorisondid sinakashalliks. Nõgudes, kus vett on rohkem, ei lagune taimejäänused lõpuni ja hakkavad kuhjuma turbana. Pideva liigniiskuse s.t soostumisega kaasnevat orgaanilise aine puudulikku lagunemist (mineraliseerumist) nimetatakse turvastumiseks. Sellest tulenevalt on tundra glei- või turvastunud gleimuldade profiilis võimalik enamasti eristada vaid kaht horisonti: CG (gleistunud lähtekivim) ja AT (toorhuumus). Turvastunud gleimuldi leidub ka teistes vööndites, kus valitsevad pidevalt liigniisked tingimused. Tundrale on iseloomulik ka polügonaalpinnas, mis on külmalõhedega hulknurkadeks jagunenud pinnas. Külmumis-sulamistsükli tõttu külmuvad ja tihenevad pealmised mullakihid rohkem kui alumised. Jäätudes vesi paisub ja tekivad praod. Kui pragudesse moodustuvad ainult veest koosnevad jääkiilud, siis võivad sagedaste külmumis-sulamistsüklite toimel tundrapinnasesse tekkida kuni 10 m sügavused avalõhed
Bk2 98-140 Lammimuld (alluviaalmuld, Fluvisol) siseveekogude tulvaveealal kujunenud muld; profiilis eristub alluuviumi sisaldav Aa-horisont. Ehituse ja koostise järgi jagatakse l-d teraliseks, kihiliseks ja mudajaks l-ks, veereiimi järgi lammi-kamarmullaks, lammi-gleimullaks, turvastunud l-ks ja lammi-madalsoomullaks. Parimad omadused on lammi-kamarmullal, Eestis on kõige rohkem lammi-gleimuldi (jõgede kesklammil). L-de viljakus langeb üleujutuste vähenemise tõttu.
pH tõuseb sügavuse suunas. Profiil: AT(A)-Eg(EBg)-BG(G)- G(CG).Looduslikus taimkattes leetumisele viitavad taimekooslused puuduvad või esinevad üksikute liikidena koos lubjalembelistega. AT - toorhuumuslik horisont gleimuldades Eg - näivleetunud horisont kahkjatel muldadel BG - sisseuhtehorisont üldiselt ( Gleihorisondiga) G - gleihorisont alaliselt liigniisketes tingimustes gleimuldades G- Gleimullad (Go, Go1) Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Sügiseti ja kevaditi küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili allosas valitseb pidev õhuvaegus ja arenevad taandumisprotsessid. Parandatud rähksed gleimullad sobivad hästi kaerale ja põldheinale, veidi vähem nisule, rukkile ja kartulile. Keskmise lõimisega
keskmiselt. Viljakus on tingitud sobivast rektsioonist, optimaalsest huumusesisaldusest ning sõmerast struktuurist tingitud suur veemahutavus ja veeläbilaskvus. Leetjate muldade saagikus sõltub väetamisest, agrotehnikast ja vegetatsiooniperioodi sademetest. Mulla halvemaks küljeks võib olla kohatine toitainete puudus, mullad on raskemini haritavad ja kohati Bt horisondi tihedus, looduslik drenaaž mõneti häiritud. Gleimuldi on põllumajanduslikus kasutuses parandatud kuivendamisega, sest kuivendamata mullad eriti kultuurimaaks ei ole sobilikud. Sügiseti ja kevadeti küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, juhul kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili alaosas valitseb pidev õhuvaegus ja välja arenevad taandumisprotsessid. Keskmise lõimisega leostunud ja leetjad gleimullad sobivad hästi kõikide kultuuride kasvatamiseks. Leetunud ja
Eesti 1,64 1,04 7,03 3,55 14,6 12,15 17,06 9,69 1,99 1,74 1,94 1,78 15,68 2,2 0,3 7,48 0,13 Väheviljakate leetunud ja näivleetunud gleimuldade osatähtsus haritaval maal vabariigi keskmisena moodustab 1,78 %, kuid märgatavalt enam on neid muldi Võru (15,4 %) ja Pärnu (4,75 %) maakonnas. Pärnu maakonnas on ka rähksete, leostunud ja leetjate gleimuldade osatähtsus suurem – 52,9 %. Veelgi enam on gleimuldi Hiiumaal (57,65 %). Turvastunud gleimuldade osatähtsus haritaval maal ulatub vabariigi keskmisena 2,2 %-ni, kuid enam on neid muldi põllumajanduslikult kasutusele võetud Saaremaal (7,13 %) ja Ida – Virumaal (6,0 %). Soomuldi on haritaval maal kokku 78,5 tuhat hektarit ehk 7,61 %. Saaremaal ja Harjumaal on aga nende muldade osatähtsus üle 14 %. Hinnates muldade veerežiimi ja kuivendusseisundit selgub, et põuakartlikke muldi on haritaval maal 17,5 %
panna. Alfred Lillema järgi eristatakse Eestimaal 8 agromullastiku valdkonda ehk rajooni: I on karbonaatsete muldade ja analooksete soostunud muldade valdkond Põhja,- Loode- Eestis ning saartel. 31,8% aluspõhi lubipaas, domineerivaks lähtekivimiks valkjas hall rähnmoreen . a)mandriosa allvaldkond b) Saaremaa allvaldkond kõige rähksemad, põuakartlikumad c)Hiiumaa allvaldkond suhteliselt palju gleimuldi d) Varbla, tõstamaa allvaldkond palju anormaalseid muldi II Leostunud ja Leetjate muldade ja anormaalsete soostunud muldade valdkond Kesk- Eestis 17%. Lääne-Virumaa, Järvamaa, Jõgevamaa. NB! Viljakaimate muldade valdkond. Parasniisked mullad. Siit saadakse Eesti suurimad ja stabiilsemad saagid. (Esna, Vodja, Aravete) a)Pandivere allvaldkond peamiselt leostunud mullad (Lääne-Viru, Järva)
Tpr: O-(OT)-E-Bhf-BG-CG. Gleimuldade profiili veega küllastatus muutub seaduspäraselt vegetatsiooniperioodi jooksul. Gleimullad on aeglaselt soojenevad ehk külmad mullad. Kultuurmaadena kasutamisel vajavad põhjalikku kuivendamist ja sobivad paremini kasutamiseks rohumaadena. Metsamaana kasutamisel on võimalik leida puistu optimaalne koosseis, mis kasvaks ka ilma kuivenduseta, kuid siiski oleks metsa tootlikkuse suurendamiseks vaja gleimuldi kuivendada. Gleimuldade kasutussobivus sõltub lisaks kuivendusseisundile oluliselt gleimulla liigist. Eesti muldkattes moodustavad normaalse arenguga gleimullad ca 27,7%. Haritaval maal on gleimuldi 16,9% ja metsamaadel 30%. Kõige rohkem leidub leostunud ja küllastunud gleimuldi. Suurimad levikualad on Lääne-Eesti ja Pärnu madalik, Soomaa põhjaosa ja Hiiumaa. VI Tüüp Turvastunud mullad G1 On alaliselt liigniisked, mille ülemiseks horisondiks on 10...30 cm turbahorisont T või
Tpr: O-(OT)-E-Bhf-BG-CG. Gleimuldade profiili veega küllastatus muutub seaduspäraselt vegetatsiooniperioodi jooksul. Gleimullad on aeglaselt soojenevad ehk külmad mullad. Kultuurmaadena kasutamisel vajavad põhjalikku kuivendamist ja sobivad paremini kasutamiseks rohumaadena. Metsamaana kasutamisel on võimalik leida puistu optimaalne koosseis, mis kasvaks ka ilma kuivenduseta, kuid siiski oleks metsa tootlikkuse suurendamiseks vaja gleimuldi kuivendada. Gleimuldade kasutussobivus sõltub lisaks kuivendusseisundile oluliselt gleimulla liigist. Eesti muldkattes moodustavad normaalse arenguga gleimullad ca 27,7%. Haritaval maal on gleimuldi 16,9% ja metsamaadel 30%. Kõige rohkem leidub leostunud ja küllastunud gleimuldi. Suurimad levikualad on Lääne-Eesti ja Pärnu madalik, Soomaa põhjaosa ja Hiiumaa. VI Tüüp Turvastunud mullad G1 On alaliselt liigniisked, mille ülemiseks horisondiks on 10...30 cm turbahorisont T või
Tpr: O-(OT)-E-Bhf-BG-CG. Gleimuldade profiili veega küllastatus muutub seaduspäraselt vegetatsiooniperioodi jooksul. Gleimullad on aeglaselt soojenevad ehk külmad mullad. Kultuurmaadena kasutamisel vajavad põhjalikku kuivendamist ja sobivad paremini kasutamiseks rohumaadena. Metsamaana kasutamisel on võimalik leida puistu optimaalne koosseis, mis kasvaks ka ilma kuivenduseta, kuid siiski oleks metsa tootlikkuse suurendamiseks vaja gleimuldi kuivendada. Gleimuldade kasutussobivus sõltub lisaks kuivendusseisundile oluliselt gleimulla liigist. Eesti muldkattes moodustavad normaalse arenguga gleimullad ca 27,7%. Haritaval maal on gleimuldi 16,9% ja metsamaadel 30%. Kõige rohkem leidub leostunud ja küllastunud gleimuldi. Suurimad levikualad on Lääne-Eesti ja Pärnu madalik, Soomaa põhjaosa ja Hiiumaa. VI Tüüp Turvastunud mullad G1 On alaliselt liigniisked, mille ülemiseks horisondiks on 10...30 cm turbahorisont T või
mullad (paepealsed ja rähksed mullad ning analoogsed gleistunud ja gleimullad). Mullad ei ole väga hea viljakusega. Valdkond jaguneb allvaldkondadeks järgmiselt: Ia Mandriosa Põhja-Eesti Ib Saaremaa Ic Hiiumaa Id Varbla-Tõstamaa Kõige koreserikkamad, kõige rähksemad on need rähkmullad Saaremaal. Seega kõige põuakartlikumad. Hiiumaalne on suhteliselt anormaalne, mittetüüpiline, sest siin on väga palju gleimuldi. Liiga palju märgi muldi Hiiumaal. Varbla-Tõstamaa on jällegi anormaalne, mittetüüpiline seetõttu, et lisaks rähksetele muldadele, karbonaatsetele muldadele levib ka mittetüüpilisi muldi leetunud muldi, happelisi muldi. II Leostunud ja leejate ning analoogsete soostunud muldade valdkond Kesk-Eestis. Siin on valdavaks aluspõjaks juba Siluri ajastu lubimerglid ja lähtekivim on oluliselt vähem koreseline ja karbonaatne. Levib pruunikas-hall karbonaatne liivsavi-saviliiv moreen
mullad (paepealsed ja rähksed mullad ning analoogsed gleistunud ja gleimullad). Mullad ei ole väga hea viljakusega. Valdkond jaguneb allvaldkondadeks järgmiselt: Ia Mandriosa Põhja-Eesti Ib Saaremaa Ic Hiiumaa Id Varbla-Tõstamaa Kõige koreserikkamad, kõige rähksemad on need rähkmullad Saaremaal. Seega kõige põuakartlikumad. Hiiumaalne on suhteliselt anormaalne, mittetüüpiline, sest siin on väga palju gleimuldi. Liiga palju märgi muldi Hiiumaal. Varbla-Tõstamaa on jällegi anormaalne, mittetüüpiline seetõttu, et lisaks rähksetele muldadele, karbonaatsetele muldadele levib ka mittetüüpilisi muldi leetunud muldi, happelisi muldi. II Leostunud ja leejate ning analoogsete soostunud muldade valdkond Kesk-Eestis. Siin on valdavaks aluspõjaks juba Siluri ajastu lubimerglid ja lähtekivim on oluliselt vähem koreseline ja karbonaatne. Levib pruunikas-hall karbonaatne liivsavi-saviliiv moreen
Kastikuloo-kuusik Kastikuloo-sarapik 1.3. LUBIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Lul) Reljeef: tasane või laugelt nõgus paetasandik. Muld: Esineb nii gleistunud muldi (gleistunud väga õhuke paepealne muld Kh´g, gleistunud õhuke paepealne muld Kh´´g, gleistunud väga õhuke rähkmuld K´g, gleistunud õhuke rähkmuld K´´g, gleistunud keskmise sügavusega rähkmuld K´´´g või gleistunud klibumuld Kkg) kui ka gleimuldi (väga õhuke paepealne gleimuld Gh´, õhuke paepealne gleimuld Gh´´ ja õhuke rähkne gleimuld Gk´´). 5-30 cm tüsedune A- või AT- horisont on huumusrikas ning lasub pealispinnalt porsunud kollasel, mõnevõrra murenenud pael, harvem vettpidaval savisel rähal. Veereziim: vee äravool on aeglane või takistatud, eriti dolomiidist aluspõhja korral. Kevadel on muld veega küllastatud, kuivadel perioodidel aga võib niivõrd läbi kuivada, et
vastavalt 17,0 ja 27,8%, savimuldi 4,8%. 50% saviliiv-, 38% liivsavi- ja 32% savimuldi on haritavatel maadel, liiv- ja turvasmullad (23,7%) on ülekaalus metsa- maadel. Liivmuldade osatähtsus on kõige suurem Hiiumaal, keskmisest enam on neid ka Saare-, Pärnu-, Ida-Viru-, Valga-, Põlva- ja Võrumaal. Savide leviala on suurim Pärnu-, Lääne- ja Raplamaal, seal leidub rohkesti raskeid ja harimisaja suhtes tundlikke gleimuldi. Kahkjaid savimuldi on palju Võrumaal. Viljakaid leostunud ja leetjaid liivsavimuldi on rohkesti Järvamaal, kuid valdavad on nad Viru-, Jõgeva- ja Raplamaal. Eestis on ohtralt rändkive, suurimad on ürglooduse objektidena kaitse all. Maa kasutamist on kivid alati seganud ning rahne, pangaseid, munakaid ja kamakaid (Ø üle 10 cm) on ikka kogutud ja ära veetud. Nende mõõtmed ja hulk mullas on
annaabi.ee 
