Gilgameš (6)

Tuule Kivihall
10c
Gilgameši lugu
Kuningas Gilgameš oli Uruki linna valitseja ja vägevaim kõikidest teistest valitsejatest. Temale polnud võrdset võistlejat ning ta põlvnes jumalate soost, kaks kolmandikku temast oli jumal, üks kolmandik inimene. Gilgameš oli väga nõudlik, sest ta soovis, et tema linn oleks teistest mitu korda tugevam ning seetõttu ei andnud ta kellelegi rahu ja kõik pidid alatasa tööd tegema, isegi lapsed. Kuningas oli ka naistemees, ta tõi enda juurde kogu aeg noori neide, hoolimata, kas nad olid abielus või mitte. Lõpuks aga vaevas see kõik Uruki linna rahva ära ja kodanikud tulid kokku nõu pidama . Kaebused kostusid jumalateni ning nüüd otsustasidki jumalad luua Gilgamešile väärika vastase. Nad lõid Enkidu .
Enkidu käis koolmel joomas ja kiskus puruks küti püüniseid. Kütt läks sellest isale rääkima ning isa andis nõu, et poeg peaks minema Gilgameši jutule ja küsiks talt Enkidu jaoks rõõmupiigat, kes selle meeli köidaks. Kui Gilgameš oli jutu ära kuulnud , andis ta kütile Šamhati ja käskis siis temaga taaskord koolmele minna. Šamhat võluski Enkidu ära ja kuus päeva ning seitse ööd kestis nende armastus. Sellega seoses jäi Enkidu keha nõrgaks ja loomad põgenesid ta eest. Unes oli kuningas juba ette näinud Enkidu loomist ja seda, et neile on määratud sõpradeks saamine. Samal ajal viis Šamhat Enkidu enda juurde, toitis ja jootis teda ning tegi tast inimese. Tänutäheks jäi Enkidu Šamhati juurde ja hakkas karja valvama. Nõnda nad seal elasidki ja armastasid teineteist. Lõpuks aga Enkidu ja Gilgameš kohtusid. Enkidu hakkas kuningale kõiksugu asju ette heitma ja noomis teda, et miks too peab niimoodi vaeseid inimesi piinama . Gilgameš selle peale aga oli hoopis rõõmus, et see inimene, kes ta unenäoski oli olnud, nüüd ta ees seisis . Gilgameš ja Enkidu said sõpradeks, nad olid teineteisele justkui vennad.
Enkidule ei meeldi aga hoopiski elu Urukis ja Gilgameš tahab talle heameelt teha. Niisiis teevad nad meestega plaani minna seedrimetsa seedreid raiuma ja seedrimetsa valitsejat tapma . Kuningas Gilgameš üritab selle teoga enda nime jäädvustada ajalukku, sest isegi, kui ta ei võida, jääb ta nimi sinna mehena , kes proovis tappa Humbabat. Enkidu kahtleb ja kõhkleb, kas ta ikka peaks minema Gilgamešiga kaasa, kuid lõpuks ikkagi läks. Nii nad võtavadki ette teekonna seedrimetsa, enne õnnistasid neid Uruki vanemad. Teel sinna jutustab Enkidu Gilgamešile tema unenägude tähendust. Lõpuks jõudsid nad mäejalamini ja vaatasid Humbaba valdusi ja olid pisut kartuses . Siis hakkasid nad seedreid raiuma ja kui Humbaba seda kuulis läks ta maruvihaseks ning võitlus võis alata . Tänu Šamašile ja tema vägevatele tuultele oli Humbaba surm kindlustatud. Gilgameš võttis mõõga ja tappis Humbaba. Võtsid nad siis seedripuud ja hakkasid nendega Eufrati kaldale kõndima.
Puude maharaiumisega saavutasid Enkidu ja Gilgameš suure jumalate pahameele. Samal ajal aga armub kuningasse jumalanna Ištar ja tahab Gilgameši kallimaks saada. Teades aga, mida Ištar kõigi oma eelnevate meestega teinud oli, naerab Gilgameš jumalanna välja ja keeldub. Selle peale vihastab Ištar hingepõhjani ja palub peajumalal Anul saata Gilgameši peale taevane härg öeldes, et kui Anu seda ei tee, siis ta ise laseb kõik surnud allilmast välja. Anu on sunnitud nõustuma Ištari palvega ja andis härja Ištarile. Ištar läks ja ajas härja taevast Urukisse. Seal toimus võitlus Enkidu, Gilgameši ja härja vahel. Koostöö sujus Enkidul ja Gilgamešil hästi ning kui Enkidu härjal sabatüvest haaras, lõi kuningas oma pussi härjale sarvede vahele. Õhtul korraldas Gilgameš härja võitmise puhul lossis suure peo.
Kogu selle loo peale saavad jumalad üpris pahaseks ja otsustavad, et kumbki, Gilgameš või Enkidu, peab surema nende koletute tegude ja puude raiumise eest. Pärast pikka arutelu otsustavad peajumalad Anu, Ellil ja Šamaš, et Gilgameš ei tohi surra ja saadavad Enkidule suure haiguse kaela. Enkidu vaevleb haiguse käes tervelt 12 päeva. 13. päeval Enkidu sureb . Gilgameš oli murtud ja kaebles Enkidu aseme kõrval, rääkis talle jutte ja ülistas teda. Enkidu süda ei tuksunud enam.
Gilgameš nuttis ja mõtles elu üle järele. Ta ei mõistnud elu ja surma ja otsustas rännata Utnapišti juurde, kes oli üle elanud veeuputuse ja saanud seega surematuks. Teekond Utnapišti juurde oli raske ja keeruline, tema teel oli palju takistusi. Ta küsis teed inimskorpionilt, kes ütles talle, et ta peab minema mööda Mašu mägedest. Gilgameš astus koopasuust sisse ja hakkas ringi uitama mäealustes käikudes. Ta oli hirmul, kuid ta sai sealt välja. Järgmisena kohtab ta Sidurit , kes soovitab tal surematuse otsimine sinnapaika jätta ja tagasi minna, kuid kuningas ei jäta. Sidur saab aru, et tal pole mõtet teda ümber veenda ja selgitab, kuidas Gilgameš paadimees Uršanabi abiga jõuab üle surmavee Utnapišti juurde. Gilgameš lahkus ja tormas metsa, leidis sealt kivist ohutised ja lõhkus need maruhoos, veel leidis ta isegi võlumao, mille ta kägistas oma kätega. Nüüd oli kõik vajalik olemas, kuid polnud paadimeest. Gilgameš vajus longu, kuid ühtäkki nägi ta paadimeest tulemas ja see tekitas talle lootust. Paadimehe õpetustega suutis Gilgameš Utnapišti juurde jõuda. Gilgameš pajatas Utnapištile kogu oma teekonnast temani ja Utnapišti kuulas teda. Seejärel räägib Utnapišti loo, kuidas jumalad saatsid maale suure veeuputuse ning kuidas jumal Ea käskis tal ehitada laeva, mida too tegigi ja seetõttu pääses Utnapišti ka õnnetusest ning saavutas surematuse. Alguses proovis Utnapišti selgitada Gilgamešile, et kui see kuus ööd ja päeva üleval on, siis ta saavutabki surematuse, kuid kuningas vajus kohe magama ja Utnapišti mõistis, et nii ei saabuta kuningas ealeski surematust. Seejärel rääkis Utnapišti Gilgamešile surematuse õiest, mille too kohe ära tõi. Gilgameš jättis Utnapištiga hüvasti ja asus tagasiteele Uršanabiga. Nad jagasid leiba ja jäid koos õhtule. Gilgameš, kes nägi tiiki ja ilmselt tahtis end karastada ja puhastada , katsus vett ja sukeldus . Madu aga tundis õie lõhna ning ronis välja, tassis õie oma urgu ja ajas kohe naha maja. Kui Gilgameš taipas , mis toimunud oli, hakkas ta nutma ja sai aru, et nüüd peab ta ikkagi leppima sellega, et ta on surelik. Nad jõudsid Urukisse pärast väsitavat teekonda ja mõistis, et see on kõik, mis temast peale surma järele jääb.
Viimane lugu rääkis sellest, kuidas Gilgameš suutis Enkidu allilma saata ning see käis seal ringi ja tegi kõik vastupidi, kui Gilgameš oli õpetanud. Lõpuks kui Enkidu tagasi maapinnale tuli, ei tahtnud too rääkida maa seadusest, aga kavalate küsimustega Enkidu ikkagi rääkis talle selle ära.
Gilgameši raamat oli põnev ning ma panin ennast päris mitu korda nende olukorda ja mõtlesin, mida mina teinud oleksin. Enim meeldis mulle Gilgameši teekond Utnapišti juurde. Mõne koha peal meenutas see mulle „Sõrmuste Isandat“ aga ei oska isegi põhjendada miks. Võibolla see koopa olustik ja et otsiti mingit surematuse vilja kuskilt vetepõhjast, sõjad üleloomulike olenditega jne. Teosega rikastasin taaskord oma mõttemaailma ja arvan, et nii mõneski arutelus teistega , tuleb kasuks, et olen seda lugenud. Veelgi enam ootan ma seda hetke, kui hakavad proovid Gilgameši näidendist.