Gilgameš (0)

Gilgameš
Gilgameš oli Uruki linna valitseja (ta oli kõigist kõige tugevam). Kahjuks tal ei olnud endale sobivat vastast. Seejärel palus taevajumal Anu Arurul ( inimeste loojal) Gilgamešile talle väärilise kaaslase looma, kellega jõudu katsuda ja võistelda. Aruru võttis Anu käsku kuulda ning voolis savist sangari valmis, pannes talle nimeks Enkidu . Ta pühendas Enkidu sõjajumal Ninurtale. Enkidule meeldis koolmel joomas käia ning kord sattus kütt talle peale. Enkidu oli mees, keda loomad ei kartnud, kuna ta jõi koos nendega koolmel ja magas koos nendega. Nüüd oli vaja võõrutada Enkidu loomadest ja teha temast tsiviliseeritud mees. Selleks saadeti Enkidu juurde rõõmupiiga Šamhat, kes oma võludega tsiviliseerib metsiku mehe. Tänu Šamhatile saab Enkidu inimeseks . Kui Enkidu ja Gilgameš kohtusid, läksid nad kalema, aga natuke aega hiljem sai neist sõbrad.Uruki linnale oli vaja seedripuid, mis asuvad Humbaba metsas. Seal metsas elas aga koletisetaoline elajas Humbaba. See aga tähendas seda, et koletis tuleb tappa Gilgames kutsub ka Enkidu kaasa. Algul ta ei soovinud kaasa tulla, aga varsti oli ta küll nõus. Nad valmistusid teeleminekuks, neid õnnistati ära ning retks võis alata . Seedrimetsas julgustas neid taevajumal Šamaš, kellelt Gilgameš kaitset palus. Šamaš saatis Humbaba vastu 8 vägevat tuult, mis otsekui halvasid Humbaba. Gilgameš tabas Humbabat kulasse ning Enkidu lõi talle rindu . Koletise surma järel hakkasid nad puid maha võtma. Urukisse tagasi jõudes oli neil kaasas ka Humbaba pea. Ištar imetles kangelast ning ahvatles Gilgamešši, et viimane tema kaasaks hakkaks . Gilgameš luges Ištarile aga kõik tema patud ette, ning keeldus. Nüüd aga tahtis Ištar talle kätte maksta. Ta palus isalt teha härja, mis Gilgameši tapaks . Taevajumal Anu aga vastas, et siis tuleb 7 kehva aastat. See aga Ištari ei huvitanud. Enkidu ning Gilgameš said koos härjast ikkagi jagu. Enkidu saab aru, et ta peab surema ning neab päeva, mil rõõmutüdruk Šamhat ta inimeseks muutuma meelitas. Päikesejumal Šamaš noomis Enkidut Šamhati laimamise pärast. Enkidu sai aru oma veast ja andis Šamhatile andeks ning õnnistas teda. Ištar ei andnud ikka alla ning maksab Gilgamešile kätte tappes Enkidu haigusega. Gilgameš ei saa oma sõbra surmast üle. Sellega tekib ka temal hirm, et ta sureb ning rändab maailma äärde otsima surematust. Põhjatu mere ääres elas kõrtsiemand Siduri, kes rääkis, et keegi pole kunagi surma vetest üle saanud ning andis nõu. Niisiis tegid Gilgameš ja Uršanabi koos paadi. Iga ridvaga tohtis vaid üks kord tõugata, sest ritv imeb endasse surma vett. Teekond viib üle surnud vete Utnapišti juurde, kes pääses veeuputusest, kuna Ea, tarkusejumal , andis talle teada jumalate kavatsusest ja õpetas ehitama paati, kuhu koguda kõigist liikidest üks emas- ja isasloom -lind Nii jäigi Utnapišti oma naisega ellu ja ta tõsteti kahetsevate jumalate poolt taevariiki ja pandi valvama jõgede suudmesse, salajasse paika maailma äärel.Gilgameš läheb tagasi koju ning mõistab, et ta ei sure täielikult, vaid temast jääb järele Uruki linn uhkete templite ja vägeva müüriga. Ta arvab , et need on igavesed.
Minu arvates oli see lugulaul isegi huvitav. Raamatut lugedes , ei tahtnud seda isegi vahepeal käest ära panna, aga pidi, kuna kellaaeg kippus hiliseks minema. Enamus kohad tekstis tundusid väga ebareaalsed . Mõtle, kui inimesed oleksidki savist tehtud....ma arvan, et maailm oleks väga ülerahvastatud. Mul tekkis ka teistes tekstiosades mõtteid. Näiteks see, Gilgameš oli vaimselt nii tugev, kui oma hea sõbra Enkidu kaotas. Ma ei kujuta ettegi, mida teeksin, kui keegi mu lähedastest teise ilma peaks minema.
Meil võiksid ka olla mingid sellised jumalad, kellelt nõu või abi küsida, või kes vajaduse korral hädast välja aitaksid.
Üldiselt on mu emotsioonid selle raamatuga seoses head, sest see ületas mu algsed ootused. Rohkem mul mõtteid ei ole. 