Gilgameši kokkuvõte (4)

Gilgameš
Kuningas Gilgameš valitses Uruki linnas umbes viie tuhande aasta eest – nõnda igatahes kinnitavad sumerite pärimused. Uruki linn asus Eufrati jõe kaldal Mesopotaamias. Mesopotaamia on üks kõige vanemaid pideva inimasustuse alasid.
Umbes viie tuhande aasta eest rajasid sumerlased tammide ning kanalite võrgu ja õppisid tulvavett kõrvale juhtima. Eeposeski on juttu suurest veeuputusest, kus said surma kõik inimesed peale Utnapišti ja tema kodakondsete, kellele jumalad õigel ajal märku andsid laeva ehitamiseks. Mitu tuhat aastat hiljem on sedasama motiivi kasutatud ka Piibli-legendides ülemaailmsest veeuputusest. Piiblis on veeuputus jumalate karistus inimestele nende pattude pärast, aga eeposes on see pigem jumalate tujukusest tingitud. Nähes, mis uputuse ajal maa peal sünnib, ehmuvad ka jumalad ise ära.
Kuningas Gilgameš oli kaks kolmandikku jumal ning üks kolmandik inimene. Ta ehitas oma rahva kaitseks müüri. Kuna talle ei leidunud võrdset vastast hakkas ta oma igavusest tingitud tegevusega Uruki rahvale muret ja meelehärmi valmistama. Lahendamaks seda probleemi, võttis Jumalanna Aruru, kõikide inimeste looja, nõuks luua Gilgamešile vääriline kaaslane - Enkidu . Aruru pesi käed puhtaks, võttis tüki savi, niisutas seda süljega ja voolis savist sangari. Pani sangarile nimeks Enkidu, pühendas ta sõjajumal Ninurtale.
Enkidu oli metsik mees, keda loomad ei kartnud, kuna ta sõi ja jõi koos nendega ning magas koos nendega. Kuulnud Gilgameš kohaliku jahimehe käest uudiseid uustulnukast, mõtles ta, et kuidas küll võõrutada Enkidut loomadest ja metsikustest ning teha temast tsiviliseeritud mees? Selleks saadeti Enkidu juurde rõõmupiiga Šamhat, kes oma võludega tsiviliseeriks metsiku mehe ning viis ta Uruki linna endaga kaasa. Pärast tasavägist võitlust kahe sangari vahel otsustavad nad sõpradeks hakata ning koos nad võtavad ette suured retked, et panna oma nimi igaveseks kestma. Koos nad tapavadki seedrimetsade valvuri Humbaba ning taevase härja, kelle jumalanna Ištar saatis nende vastu.
Ištar maksab Gilgamešile kätte, haigestades Enkidu tappvasse haigusesse. Enkidu mõistab, et ta peab surema ning neab päeva, mil rõõmutüdruk Šamhat ta inimeseks muutuma meelitas. Kuid Päikesejumal Šamaš noomib Enkidut Šamhati laimamise pärast kuna tema oli söötnud teda leivaga, jootnud õllega, andnud talle uhked riided selga , heaks kaaslaseks Gilgameši. Enkidu mõistis tehtud viga, mõtlematult öeldud sõnu ja andis Šamhatile andeks ning õnnistas teda.
Pärast Enkidu surma rändab Gilgameš maailma äärde, otsima surematust. Gilgameš oli näinud, kuidas suri Enkidu ning seepärast teda kunagi eesootavat surma. Pikk oli teekond surmariiki, maailma äärele. Teekond viis üle surnud vete Utnapišti juurde, kes oli pääsenud veeuputusest, kuna Ea, tarkusejumal, andis talle une kaudu teada jumalate kavatsusest ja õpetas ehitama paati, kuhu koguda kõigist loomaliikidest üks emas- ja isasloom . Nõnda oli Utnapišti oma naisega jäänud ellu ja ta tõsteti kahetsevate jumalate poolt taevariiki ja pandi valvama jõgede suudmesse, salajasse paika maailma äärel, kus maailma veed põhjatusse sügavikku suubuvad.
Kaotanud ära igavese elu tagava roosi, läheb Gilgameš tagasi koju ja leiab, et ta ei sure kunagi täielikult, vaid temast jääb igaveseks järele tema nimi ajaloos ning Uruki linn oma uhkete templite ja vägeva müüriga.