Geograafia - Litosfäär (ptk7-8) (0)

2.Hüdrosfäär- ebaühtlaselt jaotunud Maad ümbritsev veekiht , mis asub atmosfääri ja Maa tahke koore vahel. Veeringe- vee pidev ja korduv liikumine Maa põhilistes sfäärides ja nende vahel. Pinnavesi - maakore kivimite, setete poorides ja tühikutes olev vesi. Alamik -on maa-ala, mis paikneb maailmamere tasemest allpool.
Maailma sügavaim alamik on Surnumere nõos Termaalvesi - maakoore kuumade kivimite kihtide poolt soojendatud põhjavesi. Litosfäär- maa tahke kest, mis koosneb maakoorest ja vahevöö ülaosast kuni astenosfäärini. Laam- jõeoru osa, mis on perioodiliselt suurveega üleujutatud. Kiltmaa- (kõrglavamaa) orgudega liigestatud kulumistasandik, mis paikneb enamasti üle 500 m merepinnast. Kurrutamine- Kivimite ja setete tugev kokkusurumine kahe laama kokkupõrke tsoonis. Murenemine- kivimite purunemine ja mineraalide muutumine temperatuuri kõikumise mõjul ning õhu, vee ja organismide mehaanilisel ja keemilisel toimel.
3. Veeressursid jagunevad: Kogu maakera pinnast on kaetud 71 % veega. Puhas vesi on hinnaline loodusvara ja seda tuleb hoida. Veeressursid ehk veevarud on mingi piirkonna põhja ja pinnavee koguhulk, mida on võimalik kasutada. 3% koguveest on magevesi . Kasutamiseks on sellest kättesaadav vaid 0,3 %.
4.Geiser on perioodiliselt kuuma vett ja auru purskav kuumaveeallikas vulkaanilistel aladel. Tavaliselt on põhjavesi jahe, kuna maasügavustes on kaitstud liigse kuumenemise ja külmumise eest. Vulkaanilistel aladel on maapõues kõrge temperatuur, mille tulemusel soojeneb ka põhjavesi. Geiser purskab kuuma põhjavett.
5. Ülemjooks on jõe lähte lähedane osa. Ülemjooksu ulatus (lähtest) sõltub iga konkreetse jõe eripärast. Tavaliselt ülemjooksul voolab jõgi kitsas jõeorus kiire vooluga, vooluhulk on enamasti väike. Ta kulutab peamiselt jõesängi põhja. Mägiojade ja -jõgede ülemjooksupiirkonda, kus elavad reofiilsed organismid, nimetatakse ritraaliks.
6. Ookeaniline maakoor moodustab ookeanide põhja. Moodustab 60% maakoorest. Ta on tekkinud basaltse magma tardumisel kivimitest , millel lasuvad süvameresetted, peamiselt värvilistest kivimitest ja simast. Ookeanilises maakoore põhilised elemendid on räni ja magneesium , suhteliselt palju leidub rauda. Ookeaniline maakoor on mandrilisest maakoorest õhem (paksus umbes 11 km) ja noorem (keskmine vanus 180 miljonit aastat). Ta on ka suurema tihedusega (2,9 t/m³), mistõttu ta paikneb mandrilisest maakoorest madalamal
7. Mandriline maakoor ehk kontinentaalne maakoor on mandrite (koos mandrilavaga) alune maakooretüüp. Mandrilise maakoore paksus on 25 kuni 70 km. Oluliselt paksem on maakoor mäestike ehk orogeensete vööndite piires. Keskmisest õhem on mandriline maakoor mandriliste riftivööndite, kilpide ja mandrite äärealade all. Mandriline maakoor on väga vana. Väiksema tihedusega kui ookeaniline maakoor, mis takistab tema tagasi sukeldumist vahevöösse. 40% kogu maakoorest.
8.Füüsikaline murenemine ehk rabenemine toimub põhiliselt ja ülekaalukalt nendes maakera piirkondades, kus valitseb suhteliselt kuiv kliima. Samuti on seal ka suur temperatuuri kõikumine. Neis tingimustes purunevad kivimid ilma, et muudaks endi keemilist koostist. Rabenemise tagajärjel tekkinud pinnavorme esineb kõige rohkem polaar- ja lähispolaaraladel, kõrgmäestikus ja kõrbeis.
9.Keemiline murenemine ehk porsumine toimub samal ajal füüsikalise murenemisega, kuid maakera eri paikades. Porsumise käigus muutub kivimite mineraalne koostis ja esmaste mineraalide asemele tekivad teisesed mineraalid . Porsumise intensiivsust soodustavad hapnik, süsihappegaas ja taimedest eralduvad orgaanilised happed. Keemilise murenemise tagajärgi võib näha näiteks ehitistel. Selle üheks tulemuseks on ka karstinähtused.
10. Suurem osa aktiivsetest vulkaanidest on koondunud litosfäärilaamade servaaladele. Vulkaanide kuju ja suurus sõltub maapinnal tarduva laava keemilisest koostisest. On olemas happeline laava, aluseline laava e basaltne laava. Viimase tulemusena tekivad kilpvulkaanid, mida leidub arvukalt Islandil, Hawaiil ja Uus- Meremaal .
11.Suurimad eeldused maavärinateks on litosfäärilaamade servadel. Maavärinad tekivad Maa sisemuses tekkivatest liikumistest. Mida kiiremad need on, seda purustavamad on maavärinad. Maa sees liikumisi nimetatakse seismilisteks laineteks. Maavärinaid mõõdetakse 2. moel- tugevust pallides ja võimsust magnituudides. Kõige nõrgemaid värinaid suudab mõõta vaid aparaat ja neid toimub aastas tuhandeid. Kõige ohtlikematesse kohtadesse on rajatud seismoloogiajaamad, mis uurivad maavärinate põhjuseid ning on võimelised neid ette ennustama.
12.Lahtedest ja poolsaartest tugevasti liigestatud riarannikud on tekkinud piirkondadesse, kus mäeahelikud ja nendevahelised orud ristuvad rannajoonega. Näiteks leidub riarannikuid Hispaania loode-rannikul ja Venemaa Kaug-Ida rannikul Vladivstoki ümbruses.