G.Flaubert'i romaani "Madame Bovary" kokkuvõte (3)

Gustave Flaubert „ Madame Bovary “
Tähtsamad tegelased:
Emma Bovary – peategelane, õnnetu naine, kes unistab paremast elust
Charles Bovary – Emma arstist abikaasa
Härra Homais – Apteeker, Charles’i hea sõber ja abiline
Leon – Emma sõber, kellest hiljem sai tema armuke
Rodolphe Boulanger – Emma esimene armuke
Härra Lheureux – rahalaenaja ja kaval kaupmees, kelle pärast tekkis Emmal nö ostusõltuvus
Berthe – Emma ja Charles’i tütar
Justin – apteekri abiline, kes armub Emmasse ja kelle abiga Emma ennast mürgitas
Tegevuskoht: 19.sajandi Prantsusmaa. Tegevus algab väiksest maakohast Tostes’is, hiljem kolib see üle väiksematesse linnadesse Yonville’i, Rouen’ isse .
Raamat algab külakoolist, kuhu saabub uus õpilane. Ta nimi on Charles Bovary. Poiss on ääretult häbelik ja pisut uje. Pärast külakooli asub noormees õppima arstiteadust, mille lõpetamisega tekkis algul probleeme. Eksamid õnnestusid alles teisel korral. Charlesi ema korraldab pärast õpinguid pojale Tostes’is praktika. Samal ajal leiab ta poeg endale aastaid vanema naise, kes jagab Charlesile rohkem käske ja nääklemisi kui armastust. Ühel ööl aetakse Charles üles, et too sõidaks vaatama jalaluu murruga meest. Samas farmis avaldas Charlesile muljet vigastatud mehe tütar Emma. Pidevate külaskäikudega tekib noorte vahel teatud side, mis sugugi ei meeldinud Charlesi naisele, kes ühtlasi keelas oma mehel seda talu külastada. Äkitselt aga Charlesi naine sureb ja külaskäigud Emma juurde muutuvad aina tihedamaks. Peagi toimuvad pulmad . Kuigi Emmal polnud veel tekkinud mehe vastu sügavaid tundeid, kasutas ta abielu ära võimalusena pääseda igavast külaidüllist. Emma oli alati unistanud elust suures linnas ja kõikvõimsast armastusest. Koos suunduti Charlesi korterisse, kus sai alguse nende ühine kooselu. Pärast pulmaööd tundis Charles ennast kõige õnnelikuma mehena, Emma see-eest võttis asju rahulikumalt. Aja möödudes pidi naine pettuma. Teda valdas imelik rahulolematus ja taipas , et tal olid uue elu suhtes liiga suured ootused. Puudus kirg ja romantika, kõik see, millest ta raamatutest lugenud oli. Emma leidis, et ta abikaasa on loid ega huvitu põnevamast elust. Peas keerlesid juba mõtted, et miks ometi ta abiellus. Pisut rõõmu tõi Emma ellu kutse ballile , mille oli saatnud Charlesi üks patsientidest. Emma tundis ballil ennast kui kodus, taolist luksust ja jõukust ta ihaldaski. Loomulikult tundis ka häbi oma abikaasa pärast, kelle kohmakus ja mühakus just siis eriti silma torkas. Ballilt saabudes oli Emma kõigi ja kõige peale vihane, sest oli tagasi reaalsuses. Ta lukustas ennast oma fantaasia maailmasse, mis süvendas ta kurvameelsus ja viha, mis omakord viis välja depressioonini. Charles, märkades naise halba seisundit, otsustas, et kolimine teeks naise tervisele head. Enne Tostes’ist lahkumist avastas Emma, et ootab last.
Yonville’i saabudes ootas Bovarysid terve linn. Nad einestasid kohaliku apteekri Homais’ga ja tema ametniku, noore Leoniga. Samal ajal kui Charles ja Homais arutasid meditsiini teemadel , leidsid Emma ja Leon ühise keele, rääkides romantilisest kirjandusest, kaunist muusikast ja ideaalidest. Kui Emma ja Charles oma uude koju jalutasid, mõtles Emma endamisi, et ta elu muutub seal paremaks.
Noor Leon mõtleb pidevalt Emmale. Charlesi arstiamet algab üsna rahulikult . Lõpuks sünnib ka Emmale laps, kes osutus tütreks, vastupidiselt Emma soovile. Laps sai nimeks Berthe. Berthe antakse algselt amme hoolde. Ühel päeval tuli Emmal tahtmine oma last külastada, ta kutsus endale seltskonnaks kaasa Leoni . Linnas hakkasid levima jutud afäärist, millel oli ka tegelikult alust, kuna Emma ja Leon veetsid mõnusalt aega jalutades ning märkasid ka ise teineteise vahel tekkinud kirge. Talve hakul tundsid Emma ja Leon vastastikku tõmmet, aga kummalgi polnud julgust seda tunnistada. Kui Leon lahkus tööasjus linnas, tundis Emma suurt kurbust ning ta enesetunne halvenes. Ta küll üritas olla täiuslik abikaasa, aga igatsus Leoni vastu muutis ta närviliseks. Ühel päeval tutvus Emma Lheureux’iga, kellel oli oma luksuskaupade pood. Mees tutvustas ennast kui laenuandjana ja ahvatles Emmat nipsasjakestega. Emma aga on jälle ringiga depressioonis. Ta mõtted on püsivalt Leonil ja kahetseb, et ei allunud enne sellele suurele tundele. Emma masendavad mõtte kaovad, kui ta kohtub rikka ja näguse maaomanikuga, Rodolphe Boulanger’iga, kes tõi oma teenri Charlesi juurde ravile. Rodolphe hakkab Emmast huvituma ja otsustab ta võrgutada. Oma plaani viis ellu Rodolphe laadal, mis toimus Yonville’is igal aastal..ta viis Emma tühja hoonesse, kus nad said omaette olla. Rodolphe kasutas võimalus, et vanduda armastus Emma vastu. Tänu mehe šarmile ei suutnud Emma mitte kuidagi külmaks jääda. Rodolphe otsustas Emmat kuus nädalat eirata, et suurendada naise igatsust tema vastu. Naasedes uuesti Emma ette ja käies välja idee koos ratsutama minna, muutis nendevahelise suhte tõsisemaks. Sealt sai alguse tõsine armuafäär. Kohtuti salaja ja kirjutati teineteisele romantilisi kirju. Emma oli õnnelik, sest tundis, et ometi kord on ta elus romantikat.
Sellest hetkest hakkas teose sündmustik pingestuma. Armukesed tundsid ääretut põnevust, aga samas ka kartust vahele jääda.
Aja möödudes hakkas aga Rodolphe huvi kaotama. Ta oli saavutanud oma eesmärgi ning oli tüdinemas. Ka Emma otsustas afääri lõpetada kirja tõttu, mille oli saatnud talle ta isa. Ta tajus süütunnet ja üritas ennast sundida Charlesi armastama . Ühel päeval tuli Homais lagedale hiilgama ideega. Ta õhutas Charlesi, et too opereeriks Hippolytet, kellel oli kompjalg . Emma otsustas abikaasat toetada ja julgustada, sest õnnestunud operatsioon oleks toonud mehele palju kuulsust ja au. Charles võttis pakkumise vastu. Toimus kiire operatsioon ja esialgu tundus, et kõik läks hästi. Mõne päeva pärast muutus olukord aga hullemaks. Opereeritud jalga tekkis kangreen ja Charles ei osanud enam patsienti aidata. Kohale kutsuti kuulus arst, kes ei suutnud uskuda , et vaese poisi jalaga nii hoolimatult ümber käidi. Charlesil oli häbi ja Emma oli sügavalt pettunud oma mehes. Emma hakkas oma meest jälestama ja kuigi ta suhe Rodolphe’ga oli vaibunud, otsustas ta uuesti leegi sütitada. Ta hakkas oma armukesele hoogsalt kingitusi tegema ja koos plaaniti isegi põgenemist. Õhtul enne põgenemispäeva kirjutab aga Rodolphe Emmale kirja, kus soovitab tal mees unustada ja minna eluga edasi. Emma, saades kirja kätte, tundis ennast laastatult. Ta isegi oleks äärepealt lakast alla hüpanud. Õhtul aknast välja vaadates nägi Emma Rodolphe lahkuvad vankrit, mille tõttu naine minestas. Minestusest toibunud, oli Emma surmaeelses seisundis ja seda mitmeks kuuks. Charles on murest murtud ja arutleb Emma olukorra üle ka teiste doktoritega. Peagi aga naise enesetunne paraneb . Pärast tervenemist otsustas Emma pühenduda täielikult usule . Ta muutub rahulikumaks ja sõbralikumaks. Et Emmale head meelt valmistada, otsustas Charles ta Rouen’isse ooperisse viia. Seal kohtuti ka Leoniga, kelle tõsidus Emmale muljet avaldab. Emma jääb Rouenisse, et vaadata ka etenduse järge järgmisel päeval. Leon otsustas võimalus kasutada ja läks külastas Emmat ta hotellitoas. Nad leidsid teineteist uuesti. Saadi kokku ja järgmisel päeval ning kunagised tunded süttisid uuesti. Saabudes tagasi Yonville’i teatab Charles, et ta isa on surnud, tekivad probleemid ka kavala poeomanikuga. Emma pakub välja plaani, kuidas raha saada ning sõidab uuesti Rouenisse. Seal veedab ta aga romantiliselt aega oma värske armukesega. Tagasi koju saabudes vajub ta sügavamalt Lheureux’i lõksu, ostes temalt ja võttes laenu. Peale selle, palub Charlesilt raha klaveritundide jaoks. Igal neljapäeval sõitis Emma Rouenisse nö klaveritundi, kuigi tegelikult lõbutses Leoniga linna peal. Emma tundis suurt rõõmu ja rahulolu oma elu üle. Peagi hakkas aga elu keerulisemaks muutuma . Emma lohakuse ja ükskõiksuse pärast oleks ta äärepealt vahele jäänud, et mingeid klaveritunde ei toimu, suhe Leoniga hakkas muutuma järsku tüütuks ning järjest enam vajus ta suurtematesse võlgadesse.
Olukord oli kasvamas vaikselt üle pea. Emmat külastasid isegi korravalvurid, kes soovitasid tal oma võlad ära õiendada. Naine sattus suurde paanikasse, ta ei tahtnud, et Charles sellest kõigest teada saaks. Ta hakkas otsima raha. Käis linnas pankuritega rääkimas, kuid kasutult. Ka Leonil ei olnud talle sellist raha anda. Edasi suundus Emma kohaliku advokaadi jutule, kes oli teda küll nõus aitama, aga tingimusel, et naine temaga magab. Emma loomulikult keeldus ja võttis suuna Rodolphe juurde. Naine palus meeleheitlikult Rodolphe, aga mehel polnud talle nii suurt summat anda. Emma ei suutnud seda uskuda, ta oli omadega läbi, ei näinud enam ühtki lahendust . Alla andnud, ruttas Emma apteegi akna taha ja palus Justini, et too talle võtme annaks, et ta apteegist rotimürki saaks võtta. Tegelikult võttis Emma peotäie arseenishapet ja neelas alla. Koju jõudes oli Charles kõikidest Emma korraldatud probleemidest teadlik ning oli tema paaniliselt otsinud. Emma aga kirjutas mehele kirja ja heitis seejärel voodisse kuid ei lubanud abikaasal kirja enne hommikut lugeda. Charles oli segaduses, vastupidiselt Emmale, kes oli rahulik ja ootas surma. Tol hetkel oli pinge üles keritud. Emma oli kindel, et surm saabub koheselt, kuid pidi kannatama veel kaua. Tekkisid krambid , kohutav kõhuvalu ja suhu kerkis tint. Charles oli seda vaatepilti nähes nõrkemas. Ta ei suutnud kirjaavamisega ootada ning luges sealt välja, et Emma oli ennast mürgitanud. Kutsuti kokku hulk arste, kuid teha ei osatud midagi. Emma piinles ja Charles oli murdunud. Peagi saabus ka surm. Kõik oli Charlesi jaoks kadunud, maja valitsesid sünged meeleolud ja tühjus. Emma maeti valges pulmakleidis.
Hiljem, ühel päeval, avastab Charles Emma lauasahtlist kõik Leoni ja Rodolphe kirjad. Ta vajus hämarusse. Ta ei suutnud uskuda, et Emma oli truudusetu ning Charles ei märganud midagi, vaid tegi kõik, et Emma ei peaks millestki puudust tundma. Ta kohtub ka juhuslikult Rodolphega ja annab mõista, et ta teab kõigest, kuid ei pea mehe vastu viha. Järgmisel päeval sureb Charles oma aias. Tütar Berthe saadetakse Charlesi ema juurde, aga päras tema surma, asub Berthe elama tädi juurde, kes pani vaese tüdruku ketrusvabrikusse tööle.
Kõlab justkui õnneliku lõpuna. Kõigi piinad lõppesid..
Autori juhtmõte seisnes selles, et inimesed ei oska rõõmu tunda olemasolevast, vaid keskenduvad liialt unistamisele. Ta tegi väga täpselt selgeks, kuhu selline asi viib. Kõik tahavad alati paremat, ilusamat ning suuremat ja loomulikult pole see midagi halba, kuidas muidu elus edasi jõuda. Peab olema eesmärk ja unistus, aga ei tohiks kaotada reaalsustaju . Teose peategelane, Emma, elas liialt oma unistustele kui perekonnale . Olla see, kes oled, on tegelikult palju kergem; pürgida vaikselt oma eesmärgi poole ja olla ka samal ajal õnnelik.
Mulle raamat meeldis, kuigi alguses oli ehk natuke tüütu lugeda, kuna tegevus polnud pihta hakanud. Mida rohkem ma lugenud olin, seda enam olin ma kaasa haaratud. Autori kirjeldused olid nii täpselt ja aitasid luua selge pildi olukordadest ja tegelaste tunnetest. Eriti põnevad olid kohad, kus Emma kohtus salaja oma armukestega. Emma niivõrd suur tahe elada sellist elu, nagu raamatutest lugenud oli, pani korduvalt hämmastama. Ta oli julge, kirglik ja parajalt egoistlik naine. Sellise ebatavalise tegelase mõtteid on väga intrigeeriv jälgida.
Vaatasin ka filmi, mis aitas veel paremini raamatut mõista. Valitud olid täpselt sellised näitlejad nagu ette kujutasid raamatut lugedes .
Kindlasti soovitan ka teistel seda raamatut lugeda, samuti ka filmi vaadata. Lugu oli ühel hetkel väga romantiline ja ilus, aga teisel hetkel jällegi traagiline ja kurb.