"Madame Bovary" Flaubert (20)

Madam Bovary
Flaubert
Tegelased:
Charles Bovary
vanahärra Bovary
vanaproua Bovary
Emma Bovary
Homais
Leon
Berthe
Lhereux
Bournisein
Rodolphe
Sisu ümberjutustus
Charles Bovary sündis üsnagi vastuolulisse perre , kus isal ja emal olid väga erinevad ettekujutused lapse kasvatamisest. Isa oli laaberaja ja elu raiskaja, kes elas põhiliselt oma naise kulul. Proua Bovary oli aga armastav abikaasa, kuni ta oma mehes pettus ja endasse sulgus. Ta keskendus edaspidi vaid poja õnnele ja üritas talle võimaldada parimat tulevikku. Kooli pandi Charles viivitusega, kuid tänu oma visadusele sai ta hakkama. Hiljem pandi ta meditsiini õppima, milles ta esialgu põrus, kuid hiljem siiski arsti paberid kätte sai.
Charles läks elama Tostes’i, kus pidi õige pea arsti koht vabanema. Ema sokutas talle naiseks temast mitu korda vanema lese, kelle ka väike varandus hinge taga oli.
Kord sai Charles kutse lähedal asuvasse tallu visiidile, kus olevat murtud jalaluu . Abi vajajaks oli talunik Rouault, kellega arenesid Bovary’l hiljem väga head suhted. Härra Rouaultil oli ka ilus tütar nimega Emma, kes Charles’ile meeldima hakkas, seepärast muutusid tema visiidid sinna vägagi tihedaks. Varsti aga suri Charlesi naine ning Charls otsustas Emma kätt paluda. Toimusidki pulmad ning Emma asus Tostes’i elama.
Emma kasvas üles isaga, sest tema ema oli varakult surnud. Isa pani ta noore tüdrukuna kloostrikooli, et Emma seal kõike vajalikku õppida saaks. Kloostri päevil luges neiu salaja erinevaid romantilisi romaane, nii tekkisid tema ettekujutused armastusest ning ta unistas oma tulevasest abielust . Peagi sai aga selgeks, et kooselu Carles’iga ei rahulda tema romantilisi ootusi ning argielu pole selline nagu ta kunagi raamatutest luges.
Juhuse tahtel kutsuti Emma ja Charles Bovary rikka markii Andervillersi häärberis toimuvale ballile. Emma nautis seda luksust täiel rinnal ning tundis, et selline peaks temagi elu olema. Peale balli , oli Emma veelgi rahutum ning langes depressiooni. Chrles oli oma naise pärast mures ning otsustas siis keskkonna vahetuse mõttes mujale kolida .
Härra ja proua Bovary kolisid Yonville’i ning alustasid seal uut elu, selleks ajaks oli Emma juba rase . Seal tutvusid nad apteeker Homais’ga, kes oli väga jutukas ning üsnagi edev mees, kuid samas ka üsna abivalmis neile Yonville’it tutvustama. Emma kohtas ka Leoni , kohalikus võõrlastemajas „Kuldne lõvi“ peatunud noort kirjameest. Nad said hästi läbi ja neil oli palju ühist, ka Leon armastas romantilist kirjandust ning oli tüdinenud maaelust.
Emma oli soovinud endale poega , kuid sündis hoopis tütar Berthe. Emma oli emaduses pettunud ning andis lapse amme kasvatada. Samal ajal tekkisid aga tema ja Leoni vahel romantilised tunded. Emma aga tunneb, et see pole õige ja tõrjub Leoni eemale. Varsti aga otsustab Leon lahkuda Pariisi, et minna juurat õppima. Peale Leoni lahkumist elab Emma läbi veel ühe emotsionaalse kriisi ning kahetseb, et polnud lasknud asjadel Leoniga kaugemale areneda. Charles oli aga läbinisti õnnelik ja armastas Emmat üle kõige. Ta üritas viimase kõiki kapriise rahuldada ning muretses tema tervise pärast isegi kui Emma teda pidevalt eemale tõukas. Emma proovis igati oma mõtteid mujale saada, ta lasi lapse amme juurest koju tuua, ostis kokku vastutuleliku kaupmehe Lhereux’i käes kõikvõimalikke kaupu. Ta pühendus kohaliku preesti Bournisein’i ärgitusel usule , kuid ka see ei kestnud kaua.
Emmat oli märganud aga üks lähedal elav rikkas mees nimega Rodolphe, kes soovis Emmat oma uueks armukeseks. Tulemas oli suur põllumajanduslik laat ning Rodolphe’le, tundus see ideaalne aeg Emmaga kohtumiseks. Nii ka läks, Emma veetis terve päeva koos Rodolphe’ga, kes teda võrgutada üritas. Emma otsustas alguses küll truuks abikaasaks jääda, kuid Rodolphe ei andnud nii kergesti järele, kui Leon seda teinud oli. Õige pea koos ratsutama minnes andis Emma järele ja neila algas romantiline afäär.
Emma tundis end õnnelikuna, lõpuks teostusid tema ammused unistused. Emma polnud ka kuigi ettevaatlik oma suhet varjama. Ta jalutas ikka ja jälle Rodolphe häärberisse. Külarahvas aimas, millega on tegu, kuid Charles oli suurest armastusest endiselt pimestatud. Härra Bovary võttis sellel ajalaga koos Homais’iga ette meditsiinilise katsetuse, üritades kohaliku lombaga Hippolyte’i jalga terveks teha. See aga ebaõnnestub ja viimane saab hoopis gangreeni, peale mida tuleb jalg amputeerida.
See viib Bovary profesionaalse maine kõvasti alla. Ka Emma tülgastus Charles’i suhtes suureneb ning see tõukab ta veel rohkem Rodolphe käte vahele.
Emma muutus Rodolphe suhtes väga pealetükkivaks, ta tahtis tihti kohtuda ning nõudis pidevalt, et viimane oma armastust kinnitaks. Emma tellis kaupmehe Lhereux’i käest kalleid kingitusi ja saatis need siis Rodolphele. Ta tahtis koos mehega põgeneda ning oma tütre kaasa võtta. Rodolphe hakkas aga Emmast tüdinema ning saatis talle viimasel õhtul enne plaanitud lahkumist kirja, et ei saa Emmaga põgeneda. Emma sattus uude kriisi ja oli endalt peaaegu elu võtmas. Ta jäi väga haigeks ning elas Rodolphe lahkumist raskel üle.
Kuna Emma oli mõtlematult laristanud ja ka tema ravikulud osutusid suurteks võttis Charles tähtajalise laenu. Lisaks otsustas ta Emma vahelduse mõttes Roueni linna ooperisse viia. Seal kohtasid nad Leoni ning Emma jäi abikaasa soovitusel veel üheks päevaks linna, et Leoniga aega veeta. See päev süütas aga nende vahel taas romantilised tunded, ning Leon, kes polnud kogu selle aja jooksul suutnud Emmat unustada, tunnistas oma tundeid.
Emma peas küpsesid jälle uued unistused ning ta ootas kannatamatult iga kohtumist Leoniga. Ta teatas oma abikaaale, et tahab linnas klaveritunde võtta ja käis selle varjus iga nädal Leoniga kohtumas. Samal ajal aga kasvasid võlad Lhereux’ile, kes laenas heldekäeliselt Emmale aina rohkem raha. Leon oli armunud ja talitas igati Emma tahtmisi mööda. Siiski hakkasid nad vähe haaval teineteisest tüdinema. Emma müüs salaja maha ühe Charles’ile kuulunud maja, kuid ei saanud ikka kõiki võlgu tasutud . Lõpuks tellis Lheeux Bovary’de omandi arestimise, et kompenseerida kogunenud võlga. Emma ei tahtnud et Charles asjast teada saaks ja üritabs paaniliselt raha koguda. Ta müüs oma asju ja paludes abi Leonilt ja kohalikelt ärimeestelt, kuid keegi ei tulnud talle vastu. Viimases hädas pöördus ta Rodolphe poole, väites, et armastab teda endiselt. Kuid ka tema ei võtnud vaevaks Emmat aidata.
Emma ei näinud olukorrale enam muud lahendust kui sooritada enesetapp. Ta sõi apteekri majast varastatud arseeni, läks koju ning kirjutas oma abikaasale kirja. Mürk hakkas mõjuma ning Emma sattus kohutavate piinade kätte. Ta sureb arsti ja apteekri oskamatusest õigeid meetodeid kasutada. Ka linna arst kutsutakse kohale, kuid on juba liiga hilja .
Charles oli meeleheitel, ta ei suutnud kuidagi uskuda, et Emma surnud oli. Kohale sõitis vanaproua Bovary, kes plaanis majaidamise üle võtta, kuid peale tüli pojaga sõitis ta jälle minema. Charles idealiseeris Emmat peale tema surma, kuni leidis siis viimase armastuskirjad nii Leoni, kui Rodolphe’ga ning pidi tõde tunnistama. Ta sulges end oma majja ning ühel ühel hommikul ka suri seal. Maja läks vara arestimisele ning Berthe saadeti vanaema juurde, kes aga samuti peagi suri. Peale seda anti laps ühte vaesesse perre kasvatada, kus ta pidi leiva teenimiseks puuvilla tehases töötama.