Madame Bovary sisukokkuvõte (19)

Madame Bovary
Gustave Flaubert
( Tegevuspaik : Tostes’ linn, Dippe’ linnaosa )
Raamat algab teemal, kas saata Charles kooli või mitte. Proua Bovary soovib seda teha kuid härra Bovary ei soovi seda siiski. Lõpuks Charles’i ema suure mangumise peale saadeti poeg 12 aastasena kooli, kus poisi hooldusõpetajaks sai härra Roger . Charles ei sulandu oma klassi, teda mõnitatakse. Üks norimise põhjuseks on see, et tema on ainukene, kes ei oska kaabut klassiuksest sisse astudes vastu põrandat lennutada (see oli klassi komme).
Charles Bovary kirjeldus: lühikesed juuksed, tukk oli sirgelt laubale kammitud nagu külaköstril, näol püsis vagur ja väga häbelik ilme. Ehkki ta polnud laiade õlgadega, näis mustade nööpidega rohekas kalevine kuub kaenla alt tublisti pitsitavat ja kätiselõhikuist paistsid punetavad randmed, mis nähtavasti olid harjunud vabadusega. Traksidega hästi trammi kistud kollakate pükste alt paistsid sinised sokid . Jalas olid tal lohakalt viksitud tugevad rautatud kingad .
Härra Bovary kasvatusmeetodid: pani lapse kütmata tuppa magama, õpetas suurel sõõmul rummi rüüpama ja kirikurongkäiku mõnitama. Hr. Bovary arvas , et nii saab ta vormida oma pojast mehise mehe.
Proua Bovary kasvatusmeetodid: vedas poissi ilmlõpmata sabas , lõikas talle papist vigureid välja, jutustas jutte, pidas nukratest, naljakatest ja kelmikatest kudrutustest kubisevaid lõputuid monolooge.
Kui sealne kool lõpetatud, läks Charles Rouen ’i Kolležisse, kus hakkas poiss õppima arstiteaduskonnas. Sealses tunniplaanis olevad ained: anatoomia, patoloogia, füsioloogia, farmakoloogia, keemia ja botaanika ja nii edasi. Uus tunniplaan jahmatas Charles’i, noormees polnud nendest ainetest midagi varem kuulnud . Esialgu käis ta kohal igas loengus ja võttis õppimist täie tõsidusega. Igal neljapäeval saatis ta emale pika kirja punase tindiga ja pitseeris selle kolme pitseriga kinni. Arstiteaduskonda ta siiski ei lõpetanud kuna pahed hakkasid teda ahvatlema , nimelt hakkas ta käima baaris doominod mängimas ning puudus väga paljudest loengutest. Ema otsis pojale vabandusi ja oli siiski veendunud, et tema poeg polnud põrumises süüdi. Umbes 5 aastat peale põrumist õppis Charles kõik eksami vastused pähe ning sooritas üsna hea tulemuse, enamvähem siis sai ka härra Bovary teada, et poeg oli esimesel korral eksamitel põrunud, aga siis polnud tal enam midagi kosta .
Mõni aeg hiljem pani proua Bovary Charles’i ja Helöise paari.
Helöise Dubuci kirjeldus: Dippe’i kohtupristavi lesk , inetu, kuivetanud nagu roigas ja täis vistrikke nagu puu kevadisi pungi. Olenemata ta välimusest oli tal austajaid jalaga segada.
Helöise ja Charles abiellusid. Charles hakkas külaarstiks, sellega seoses oli tal vaja teha ka üks väljasõit patsiendi juurde, kelleks oli härra Rouault , ta oli oma jalaluu murdnud. Mehel oli ka tütar, Emma , kes arstile meeldima hakkas. Helöise oli preili Rouault’i peale armukade. Mõni päev pärast Charles’i naasmist koju ta abikaasa suri.
Kui Helöise oli surnud kasvas Charles’i patsientide arv. Härra Rouault sõitis peale hr. Bovary naise surma Tostese’i, andis arstile ravimise eest tasu ning ka nõu.
Üsna pea mõtles Charles Emma’lt kätt paluda, mida ta ka tegi. Nad abiellusid ning asusid elama Tostese’i. Alles siis, kui noorpaar oli jõudnud ühisesse koju, sai madame Bovary(Emma) aru, et ei olegi Charles’i armunud, ta oli olnud rahul ka oma endise eluga. Ta mõistis, et endine vaikne elu oligi seesama õnn, mida ta oli otsinud, kuid nüüd oli selle aru saamiseks juba liiga hilja.
Proua Bovary(Charles’i ema) oli Emma peale kade , kuna poeg suunas miniale liigset tähelepanu jättes ema tagaplaanile. See kõik suurendas oluliselt ka Charles’i ema külaskäike.
Aja möödudes hakkas madame Bovary oma abikaasat lausa põlgama, seda näitas välja ta isegi suurüritustel. Kui mees teda tantsima kutsus või suudelda üritas hakkas naine vabandusi leidma, et tal läheb muidu kleit kortsu või muud säärast. Selleks, et Charles end halvasti tunneks, lasi ta lahti ka Natasie, kes oli Charles’i eest poisi sünnist saati hoolt kandnud. Noorpaar võttis madame’i käsul uue teenijanna, kelleks oli Fèlicitè(14 aastane tütarlaps).
Igavusest ning huvitudes suurtest seltskonnaüritustest hakkas Emma end ise harima lugedes mitmete austatud kirjanike teoseid (Eugène Sue, Balzac , George Sandi ). Madame soovis ka seda, et Bovary nimi saaks kuulsaks .
Emma jäi rasedaks ning mingil määral oli see perekonna kolimise põhjuseks. Nad asusid elama Yonville-l’Abbaye’i. Teel tulevasse elukohta kadus Emma koer(Djal), kelle naine oli vahetult ennem Tostes’st lahkumist Charles’i patsiendilt kingiks saanud. Naine oli lemmiku kadumise pärast muserdunud.
Yonville-l’Abbaye’i’s hakkas Bovary’de pere elama võõrastemajas. Jõudes sinna saidki nad tuttavaks oma naabritega Lèon’ga(õigusametnik, kirjandusest huvitunud ning maaelust tüdinud), Binet’ga(täpsusearmastaja) ja proua Lefrancois’ga(võõrastemaja omanik). Esimesest päevast saati uues elukohas jäi Emmale silma Lèon, nad otsisid teemasid, millest rääkida, enamasti oli jutt kirjanduse või reisimise kohta. Neil tekkis suhe, Lèon hakkas Emma armukeseks. Nende vaheline suhe jätkus ka peale Emma sünnitust. Emma oli tahtnud omale poga kuid sündis tütar, kellele pandi nimeks Berthe. Madame Bovary ei armastanud oma tütart, seda võib lugeda kasvõi sellest, kui ühel päeval tüdruk ema põlvest kinni tahtis hoida ja Emma väiksekese lihtsalt jalaga eemale lükkas ning kui Berthe end seepeale vigastas viis naine tütre küll Charles’i juurde kuid oma süüd ta ei tunnistanud. Mehele väitis Emma, et tütar oli ise põrandale kukkunud. Lohutust pereelu kõrvalt otsis naine ikka ja jälle Lèoni juures. Kuna härra Dupuis(Lèon) oli aru saanud, et Emma tegelikult siiski teda armastama ei hakka kolis ta ära Pariisi, mis madame Bovary meelt kurvastas.
Peagi ühel põllumajanduslikul laadal kohtub Emma ühe rikka naabri Rodolphe’ga, mees oli lummatud arstiproua ilust . Otseloomulikult oli Rodolphe Charles’i peale armukade kuna tal nii võluv naisterahvas käevangus oli. Peol hakkasidki arenema sügavamad suhted naabrihärra ja Emma vahel, nad vestlesid tundide viisi ning hakkasid salaja ka kohtuma . Talviti kohtusid nad Bovary’de maja aias, kui Rodolphe sinnani jõudis, viskas ta märguandeks peotäie liiva vastu varbluuke, mille peale Emma niipea, kui sai välja lipsas. Madame laenas armukesele kinkide tegemiseks ka raha Lhereux’ käest, kes oli kohalik kaupmees . Charles isegi mitte ei aimanud, et naisel võiks armukene olla kuigi külarahvas seljataga sellel teemal arutles üpriski palju. Madame Bovary muutus salasuhtega aina hooletumaks, kutsus armukese lausa keset päeva oma maja juurde, et oma rasket elu talle kurta. Ühel päeval tuli Emmal ahastus peale, ta ei tahtnud enam Charles’i juures olla, nii siis ta tegigi Rodolph’le ettepaneku kolmekesi põgeneda (Emma, Rodolphe, Berthe). Esialgu paistis , et mehele meeldib see mõte sama palju, kui Emmalegi kuid tegelikkuses see nii ei olnud, seda võib järeldada Rodolphe’ käitumisest. Nimelt põgenes Rodolphe üksinda jättes Emma sinnapaika ja lootis, et ta naist enam kunagi ei kohtaks.
Madame Bovary laskus peale oma armastatu (Rodolphe’) lahkumist musta masendusse, mis muutis ta väga haigeks. Linna naases Lèon, kes ka Emmat külastas, mehe külastus muutis proua väga õnnelikuks. Nad hakkasid taas armukesteks, madame hakkas härra Dupuis’ tihti külastama. Siis, kui mees taas madame’le igavaks muutus, hakkas ta Lèon’le meeletult kalleid nõudmisi, et mehest eemalduda. Emmal endal võlad aina kasvasid, võlanõudja ähvardas isegi vara arrestimisega. Naine kartis väga, et Charles sellest teada saab ning seetõttu üritas ta ärimeestele külge lüües raha kokku koguda, et see Lhereux’le tagasi maksta. Viimaks sõitis Emma külla Rodolphe’le, arvates, et too saab teda rahaasjades aidata. Mees seda aga teha ei saanud, ta oleks madame Bovaryd toetanud kuid tal polnud endalgi raha. Kuna naine raha kusagilt ei saanud, langeb ta meeleheitesse.
Emma sõi arseeni, selle peale hakkas Charles paanitsema. Naise tahtel viidi ta juurde ka pisikene Berthe, kes oma ema aga näha ei tahtnud kuna madame oli näost lausa sinine, kõhetus pani tüdruku hirmu tundma. Charles lasi lapse Emma juurest ära viia. Lõpuks Emma suri. Härra Bovary oli oma naisest niivõrd palju hoolinud, et korraldas madame Bovary’le uhked matused, mille jaoks laenas mees palju raha.
Mõni aeg hiljem, pärast Emma matuseid leidis Charles kadunud abikaasale kuulunud kirjad Lèon’lt ja Rodolphe’lt, see kinnitas kuulujutte, mida arst varem uskuda ei tahtnud. Kuna mees oli siiski oma naist väga armastanud, hoolimata truudusetusest, surigi Charles ühel päeval toolil istudes . Surma põhjuseks oli armastatu kaotus. Pisikene Berthe oligi see, kes isa toolist liikumatult istumast leidis, laps ei suutnud seda uskuda.
Pärast Charles Bovary surma müüdi kogu mehe vara maha, millest jäi Berthele kaksteist franki seitsekümmend viis santiimi, mis oli paras summa tasumaks preili Bovary reisikulud vanaema juurde. See tubli naine ise suri veel samal aastal; kuna isa Rouault oli saanud halvatuse, jäi laps ühe tädi hoole alla. See oli vaene inimene ja pani tüdruku ketrusvabrikusse leiba teenima . Younville’is oli hiljem kätt proovinud veel kolm arsti, aga edutult, sest Homais(Bovary’de esimene tuttav selles linnas, linna apteeker) sõi nad kõik kohe välja. Tal endal oli patsiente murdu; kohalikud võimud ei tülita teda ja avalik arvamus sooosib. Ta sai hiljuti Auleegioni risti.