Füüsikalised ohutegurid (1)

FÜÜSIKALISED
OHUTEGURID
MÜRA
Müra mõjub üikema aja jooksul kahjulikult inimese kuulmisele . Esimene sümptom kuulmise nõrgenemise kohta on raskused kõnest arusaamisel mürearikkas keskkonnas.
Müra, mis on 8-tunnise tööpäeva jooksul üle 80dB(A), võib kahjustada kuulmist. Samasugune mõju inimese kuulmisele on 89dB(A) müral 1 tunni jooksul mõjudes. Ekspositsiooniaja kehakordistamine nõuab mürataseme alandamist 3dB(A) võrra. On soovitav , et masinad ja seadmed disainitakse nii, et müratase oleks alla 80dB(A).
Lubatav müra piirnorm on 85dB(A).
Kuigi müra tuleb vähendada nii palju, kui võimalik, ei ole soovitav lasta seda madalamale kui 30dB(A), vastasel korral ootamatu juurde tulnud müra muutub liiga ärritavaks. Kõige efektiivsemaks müra vähendamise meetodiks on müra vähendamine müraallikas.
Müra allikad ja mõju inimesele:
Audioloogia on teadus, mis uurib müra mõju inimese kuulmisele.
Kuuldava heli sagedus on: 20-20 000 Hz, kõnel 500-2000Hz, muusikal 400-800Hz. Kuulmise nõrgenemine algab 20-aastaselt ja jätkub kogu elu jooksul. Nõrgenemine algab 10-aastase töötamise järel pideva müra tingimustes üle 85dB(A).
Kõigepealt kahjustab helisageduste piirkond 4000 Hz, kõne kuulmise piirkond (500-1000-2000 Hz) ei ole kahjustatud. See tekib hiljem. Kõigepealt tekkivad raskused s- ja h- häälikuid sisaldavate sõnade kuulmisel.
Müra mõjub närvisüsteemile, tekitab peavalusid, halvendab nägemist. Tekitab nimmeristluuradikuliiti, pidamisi vereringehäireid, mõjub südamele, seedeorganitele, tekitab väsimust, töötootlikus langeb, alaneb tähelepanu.
Kui taustmüra ületab kõne valjuse 10dB(A) võrra, muutub vestlus võimatuks. 75dB juures ei oel kuulda telefoni, 85dB puhul on tavaline kõne võimatu.
VIBRATSIOON
Vibratsioonitõbi on haigus, mida põhjustab mitmesuguste seadmete või töövahendite poolt tekitava vibratsiooni mõju inimorganismile. Olulised on seejuures vibratsiooni parameetrid ja vibratsiooni kestus tööpäeva jooksul. Arvestada tuleb asjaolu, milline on kontakt vibratsiooniallikaga – üldine või kohalik.
Üldvibratsioon tekib seadmetele aluste (nt ehitusdetailide, valuvormide valmistamisel jne) võnkumisel. Samuti kandub üldvibratsioon masinate ( traktor , kombain , buldooser, ekskavaator , vanatüübilise veoauto jne) töötamisel kabiini põrandale, istemele ning avaldab kahjulikku toimet kogu organismile.
Kohtvibratsioon toimib töövahendi (nt: puur, mootorsaag, trellpuur jne) kaudu kätele, põhjustades peamiselt väikeste veresoonte ja närvide kahjustusi. Traktor ja traktorist võivad vibreerida erinevates suundades. Arvestada tuleb veel seda, et vibratisooni kahjulikku mõju organismile soodustavad alajahutus, füüsiline pingutus , mürataseme tööprotsessis. Vibratsiooni mõju sõltub samuti töötaja individuaalsetest omadustest (kehaehitus, tervislik seisund, vanus jne). Kohtvibratsioon põhjustab „suremistunnet“ kätes (eriti öösel), valusid kätesülajäsemetes, käed kardavad külma, sõrmeotsad lähevad külmas valgeks, labakäed on niisked, jahedad. Esinevad veresoonte toonuse ja läbilaskvuse häired. Valgete sõrmede sündroom esineb vibratisooni korral sagedustel f= 25-150 Hz ja amplituudiga A= 100 mikronit.
Vibratsioonitõbi tuleb ilmsiks juba 5-aastase töötamise järel üldvibratsiooni tingimustes. Mõnedes maades ei lubata üle 5 aasta pneumovasaraga töötada. Tundlikkuse vähenemise jäsemetel, krooniline nimmeristluu närvijuurte põletik, krooniline gastriit või haavandtõbi, neuraasteenia. Üldvibratisooni juhib luukude. Seetõttu kandub vibratsioon edasi nendesse oragnismi piirkondadesse, mis ei ole otse tööriistaga seotud, nagu siseelundid , lülisammas.
VALGUSTUS
Töökohtade valgustus peab vastama tehtava töö iseloomule . Mida täpsem on töö, seda suurem peab olema valgustus.
90 % kogu infost, mis tuleb ümbritsevast keskkonnast, saab inimene nägemise kaudu. Ratsionaalne valgustus kindlustab psühholoogilise mugavuse, s.t. inimene tunneb ennast kindlalt, samuti väldib hea valgustus väsimust, alandab traumatismi võimalikkust.
Valgustusele esitavad nõuded on:

peab olema küllaldane ja vastama tehtava töö iseloomule

peab olema ühtlane

objekti ja fooni vahel peab olema kontrast

valgustusallikas ei tohi esile kutsuda objekti läikimist.
Ruumide normaalne valgustus saavutatakse kas loomulikul teel ( päiksevalguse) või tehisvalguseallika abil. Loomulik valgustus on inimesele vastuvõetavam, see stimuleerib organismi elutegevust, inimesele jääb seos loodusega, väliskeskkonnaga. Kogu maale tulenevast päikeseenergiast langeb nähtavale kiirgusele ~52%, ülejäänu on nähtamatu, soojuslik, s.o. infrapunane (43%) ja ultravioletne (5%). Pikka aega pimedates ruumides või öövahetuses töötajatel häirb organimi bioloogiline tasakaal ultraviolettkiirguse puudumise tõttu.
Üldnõue on, et tootmisruumid ja kontoriruumid oleksid valgel ajal valgustatud loomuliku valgusega. Loomuliku valgustuse asendamine kuntslikuga on lubatud ainult erijuhul, näiteks valmistatav toodang teatud tootmisprotsessi staadiumites on tundlik päikesevalgusele (kunstkiud). Tööruumides, kus ei ole loomulikku valgustust või loomuliku valgustuse koefitsient on alla 1% tuleb töötajatele anda ultraviolettkiiritust. See on teostav kahel viisil

tehisvalgustusele ultravioletse komponendi lisamisega.

Tööliste lühiajalise kiiritamisega erilistes ruumides, nn fotaariumides.
Esimesel juhul kasutatakse koos päevavalguslampidega erüteemlampe (need on Hg-luminestsentslampide eriliik, mis valmistatakse ultraviolettkiiri läbilaskvast klaasist).
Tehisvalgustust kasutatakse, kui loomulikust valgustusest ei piisa. Jaotatakse:

ülavalgustus, mille puhul valgustid on laes paigutatud ühtlaselt või lokaliseeritud;

kombineeritud valgustus, mis koosneb ülavalgustusest ja kohtvalgustusest.
Kohtvalgustus võib olla statsionaarne või teiseldatav.
Mõju tervisele ja töövõimele
Uued tööorganiseerimise vormid, ruumiliselt paindlike töörühmade teke või laialdane arvutite kasutamine töökohtadel tingivad tänapäeval optimaalse valgustuse soovituste modifitseerimise: enamasti on töökoha eri piirkondades vajalik erinev valgustus. Eeskätt on see seotud arvutitega: kuvari ekrtaan peab üldiselt olema valgustatud hoopis nõrgemini kui töölaud, klaviatuurile on vaja rohkem valgust ja paberile veel rohkemgi.
Valgustuse jaotus kogu ruumis: töökohal, seintel, laes, seejuures varjude vältimine ja kontrasti iseärasused on olulised ja sõltuvad tööst. Probleemile, et kõik vaadeldavad objektid on vahetuse vältel sama tugevasti valgustatud, on ka teadlased pööranud vähe tähelepanu. On parem, kui objekti valgustatus on dünaamiline, mõningal määral muutub (kõigub) ajaliselt, millega inimorganism on kohanenud looduses aastatuhandeid.
Enamasti on ratsionaalne, kui töökohta valgustab kaks valgustussüsteemi, üld- ja kohtvalgustus. Kui valgustussüsteem on integreeritud laega (üldvalgustus), on raske kindlustada töökohtadel optimaalset valgustatuse jaotust. Palju tähelepanu nõuab ruumi üldvalgustuse konstruktiivne lahendus, kuigi tööolukorras on üldvalgustust kasutada lihtsam. Peab jälgima mitut aspekti.

• Oluline on see, et töökoha juures poleks läikivaid pindu ega peegeldumisi. Kahjuks esineb peegeldumisi sageli nt poleeritud või isegi suhteliselt matilt töölaualt või paberilt (raamat). Lagi , seinad ja mööbel võiksid olla matid. Kui võimalik, peaks eelistama matti paberit. Oluline, kuigi keeruline on vältida peegeldumisi kuvari ekraanilt.
  
• Otsesest valgustusest on parem kaudvalgus (300-450lx).
  
• Lae ja seinte ülaosa heledus ei tohiks üldjuhul ületada 200 cd/m2, peegeldumistegur peaks olema vähemalt 0,8.
  
• ühe armatuuri valgusvoog võiks olla kuni 5 kiloluumenit, mille alusel tuleks valida valgustite arv.
  

Luminofoorlampide kasutamine kohtvalgustuses ja lambi pinna madalam heledus võrreldes hõõglampidega vähendavad läikimise ja pimestamise probleeme.
Tavalisest hõõglampidest efektiivsemad on ka halgeenlambid, mille valgusviljakus on 2-3 korda kõrgem ja spekter parem. Üldvalgustuses on otstarbekam kuni 70W võimsusega luminofoorlampid. Kohtvalgustitesse sobivad 11 W luminofoorlampid ja 20W halgeenlambid. Kuna need on kallimad kui tavalised hõõglambid, tasub nende muretsemine end ära alles mõne aasta jooksul.
Alati on inimele parem, kui kasutatakse maksimaalselt loodusliku valgust, kuigi meie asukoha tõttu, eriti talvel on võimalused piiratud.
MIKROKLIIMA
Mis on mikrokliima?
Mikrokliima on õhutemperatuur, õhuniiskus, õhu liikumine, soojuskiirgus töökohal või mujal inimese lähemas ümbruses. Nüüdisajal töötab inimene põhiliselt ruumis, kus mikrokliima on suhteliselt stabiilne.
Tallinnas on veebruarikuu keskmine ööpäevane temperatuur -5 0C, juulis aga +170C. 90% maailma inimestest elab soojemas kliimas. Enamikus Euroopa maades on temperatuur külmal aastaajal 5-100C kõrgem ja soojal aastaajal 2-50C kõrgem kui Eestis. Sellest tulenevalt on meil kulukam tagada inimesele optimaalset temperatuuri tööruumides, kuna selleks kulub rohkem energiat kui piirkondades, kus aastane temperatuurivahemik on kitsam.
Ohtlikud on ootamatud organismi või selle osade ülejahtumised. Need toimuvad kergesti, kui ruumis on pidevalt üks ja sama temperatuur, kuna see jätab organismi adaptsioonimehhanismid tööta ning treenimata, mistõttu organismi jahtumise korral ei käivitu kaitsereaktsioonid.
Millised on piirnormid ?
Maailmas on palju õhutemperatuuri norme sõltuvalt töö ja füüsilisest raskusest, aastaajast ja soojuseeraldusest tööruumis. Füüsiliselt kergel ja vaimsel tööl on soovitatav ruumi temperatuur enamasti 22-24C. Alati pole mehhaniseerida võimalik, sel juhul võib optimaalne õhutemperatuur olla alla 20C.
Mõju tervisele ja töövõimele?
Inimese tervis, töövõime ja ka lihtsalt enesetunne on olulisel määral määratletav miokrokliima ja õhukeskkonna tingimustega elu-ja ühsikondlikes ruumides, kus inimene veedab olulise osa oma ajast.
Keskkonna temperatuur mõjutab ka tööviljakust. Optimaalsest kõrgem ja madalam temperatuur võib tööviljakust märgatavalt vähendada. Optimaalsest kõrgema õhutemperatuuri puhul võib optimaalsest mõnevõrra erinev (eeskätt madal) temperatuur tööviljakust soodustada.
Tihedalt on seotud ruumi temepratuuriga relatiivne õhuniiskus (protsent maksimaalsest võimalikust veeauru kogusest õhus). Ohtlik on tervisele esmajoones kõrge üle70% õhuniiskus. See tugevdab nii liialt kõrge kui madala õhutemperatuuri ebasoodsat mõju. Õhuniiskus alla 30% põhjustab halba enesetunnet -nina ja silmalimaskesta ärritust. Siiski on oht üldiselt väiksem kui kõrge õhuniiskuse puhul. Optimaalne õhuniiskus on enamasti 40-60%. Optimaalne õhu liikumise kiirus on 0,03-0,1m/s. Liialt madala õhu liikumise kiiruse puhul koguneb inimese lähedusse väljahingatud õhk ja häiruvad naha ainevahetusprotsessid. Kahjuks esineb sellist olukorda sageli.