Ergonoomika (0)

Stress on olukord, kus isiku ja keskkonna vahel valitseb pikaajaline
või võimas lühiajaline tasakaalutus, mis sunnib inimest reageerima
erilise kaitse- ja kohanemistegevusega.
Stressi allikad
Stressi allikad võivad olla isikusisesed, teised inimesed ja
mitmesugused olukorrad.
Stressi allikad võivad olla isikusisesed, nt haigus või
tervisehäire. Stressi võib tekitada eesmärkide konflikt.
Allikaks võib olla teine inimene, sealhulgas töökaaslane ja
pereliige, näiteks kirja puudumine sõbralt või pereliikme
haigus.
Stressoriteks võivad olla mitmesugused olukorrad, näiteks
sisenemine tundmatusse või tugeva müraga ruumi,
loengupidamine, sõit lennukiga, automootori rike.
Stressi tööl põhjustavad mitmesugused tegurid.
Tööülesanded võivad olla konkreetsele inimesele liialt rasked.
Halvad töötingimused: füüsikalised töötingimused, halb
psühhokliima, tunnustuse puudumine ülemuse poolt, töökoha
kaotamise oht.
Inimene hindab oma suhteliselt normaalseid töötingimusi raskeks,
tunnetab enda sobimatust.
Vastutustunne. Mis juhtub, kui tööd tehakse halvasti?
Keskkonna optimeerimine
Tegureid, mis mõjutavad töötaja tervist:
a)mürgised ained
b)infrastruktuur- ja ultrahelid
c)sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid
d)füüsilised koormused
e)muutused tehnoloogilise protsessi kulgemises jne.
Mikrokliima
Mikrokliima - see on õhutemperatuur,
õhuniiskus, õhu liikumine, soojuskiirgus
töökohal või mujal inimese lähemas ümbruses.
Töötades ruumis on mikrokliima suhteliselt
stabiilne.
Olulisemad tegurid:
1) õhutemperatuur;
2) õhuniiskus;
3) õhu liikumiskiirus;
4) soojusvahetus inimese ja keskkonna vahel.
Vähem olulised on:
5) õhurõhk;
6) õhu hapnikusisaldus;
7) õhu ionisatsiooni olukord.
Mikrokliima optimiseerimine
Optimeerides ruumi mikrokliimat, peab
arvestama ruumis olevate seadmete
soojuseraldusega, küttega, päikesekiirgusega,
tuule suunaga ja tugevusega, puudega hoone
ümber.
· tööruumi kliima reguleerimine toimuks kavatsetud viisil
· seadmete soojatootlikkus oleks konditsioneerimisel
arvesse võetud
· töökoha läheduses poleks kuumasid pindasid või
esemeid
· töökoht oleks eemal tuuletõmbusega kohtadest
· riietus sobiks töö iseloomuga
· kuumas keskkonnas töötades oleksid spetsiaalsed
puhkepausid
Madalad ja kõrged tempreratuurid
Liiga madal temperatuur põhjustab:
· tähelepanu nõrgenemist
· vaimse ja füüsilise töövõime langust
Liiga kõrge temperatuur põhjustab:
· higistamise suurenemist ja soolade kadu
· liigutuste aeglustumist ja tööviljakuse langust
Valgustus
Loomulik valgustus on inimesele
vastuvõetavam, see stimuleerib organismi
elutegevust, inimesele jääb seos loodusega,
väliskeskkonnaga. Pikka aega pimedates
ruumides või öövahetuses töötajatel häirub
organismi bioloogiline tasakaal
ultraviolettkiirguse puudumise tõttu (tekib nn
"bioloogiline pimedus")
Valgusallikad
Loomuliku valguse puhul on tööviljakus 10%
kõrgem
Hõõglambil on kollakas soojem valgus, väike
ökonoomsus
Päevavalguslambil sinakas külm valgus väreleb
Müra
Müra spekter koosneb enamasti erineva
sagedusega helidest. Inimese kõrv on suuteline
vastu võtma helisid vahemikus 16-20 000 Hz.
Püüdes vähendada müra, peab silmas pidama
järgmisi seisukohti
Optimaalne müra 10-20 dBA esineb vaikse ilmaga vabas
looduses.
Kontoris on vastuvõetav müra 50-55 dBA, mis ei sega
tööd.
Üle 60 dBA müra hakkab segama keskendumist. Seda
teeb eriti katkendlik ja impulssmüra, näiteks telefonihelin,
teiste inimeste jutt, sissekostev tänavamüra (autod).
70 dBA segab telefoniga kõnelemist.
80 dBA segab inimeste omavahelist suhtlemist.
Müra mõju inimesele
Kuuldava heli sagedus on 20-20 000 Hz, kõnel
500-2000 Hz, muusikal 400-800 Hz. Kuulmise
nõrgenemine algab 20-aastaselt ja jätkub kogu
elu jooksul. Nõrgenemine algab 10-aastase
töötamise järel pideva müra tingimustes üle 85
dB (A).
Kõigepealt kahjustub helisageduste piirkond
4000 Hz, kõne kuulmise piirkond (500-1000-
2000 Hz) ei ole kahjustatud. See tekib hiljem.
Kõigepealt tekkivad raskused s- ja h-häälikuid
sisaldavate sõnade kuulmisel.
Müra mõjub närvisüsteemile, tekitab
peavalusid, halvendab nägemist, tekitab
nimmeristluuradikuliiti, pindmisi
vereringehäireid, mõjub südamele,
seedeorganitele, tekitab väsimust, töötootlikkus
langeb, alaneb tähelepanu.
Arvutitöö
Töölaud peab olema küllalt suur (pikkusega ca 11/2 m), et töötaja peaks
tegema suurema ulatusega liigutusi.
Kui telefoni kasutatakse sageli,peab ta olema lähedal (kuni 50 cm), kui
harva (mõni kord päevas), siis kaugel (üle 1 m).
Töötool peab kergesti liikuma, nt olema ratastega, soodustama üla- ja
alakeha, sealhulgas jalgade, liigutusi.
Töötaja peab piisavalt sageli nõjatuma seljatoele.
Töökoht peab olema kergesti ja operatiivselt kohaldatav vastavalt
töötaja soovile ja konkreetse päeva töö iseloomule.
Töökoht peab olema kergesti ja operatiivselt kohaldatav vastavalt
töötaja soovile ja konkreetse päeva töö iseloomule.
Töötajale peaks andma ka selliseid ülesandeid, mis nõuavad
käimist ja kehaasendi muutmist. Vahetevahel on kasulik ennast
sirutada ja jalutada.
Soodne on ka kehaliste harjutuste võtmine töötaja tööreziimi:
teha lülisamba-, kaela- (ringitada pead), sõrmede (suruda sõrmed
rusikasse, lõdvestada), jalgade harjutusi.
Iga töötunni järel peaks olema lühike (vähemalt 5 min)
puhkepaus.
Silmade väsimine
Must tekst valgel taustal väsitab silmi vähem kui valge
tekst mustal taustal.
Tähed (tärgid) peaksid olema sellise kujuga (Times New
Roman), et nad oleksid kergesti eristatavad ja loetavad.
Tähe suurus peaks pideva töö puhul olema 14 punkti (point
14) või kasutatagu suurendust 150%.
Et mitte koormata konvergentsi ja akommodatsiooni
tagavaid silmalihaseid, võiks ekraani kaugus töötajast olla
60 cm. Sobiv kaugus sõltub tööst ja konkreetsest inimesest
ning võib olla 0,5 ­ 1 m.
Optimaalne kontrast on umbes 10:1.
Värvilise ekraani puhul peaks värve olema 2-4.
Sageli on parim kombinatsioon värviline info hallil taustal. On
ka teisi soovitatavaid kombinatsioone, nt sinine taust ja
kollased tähed, roheline taust ja sinised tähed, violetne taust ja
rohelised tähed.
Eri värvused peaksid olema ligikaudu sama heledusega.
Vahel on otstarbekas kasutada ekraanifiltreid (polariseerivaid
filtreid), mis parandavad kujutise teravust ning seega
vähendavad silmade väsimist. Mõni neist on ette nähtud ka
elektri- ja magnetväljade nõrgendamiseks.
Objekti vaatenurk ekraanil võiks olla 10-20 o
allapoole horisontaaltasapinda.
Arvutil töötamine võib nõuda teistsuguseid
prilliklaase kui lugemisel ja kirjutamisel
vaadeldava objekti suurema kauguse tõttu.
Vastavalt sellele, kui palju tuleb vaadata ekraanile
ja seal olevale infole, peaks ruumi valgustus
olema 100-1000 lx. Et leida optimaalset töökoha
valgustatust, peab arvestama,
et silmadel oleks vaja vähem ümber adapteeruda,
mida rohkem valgustab ekraani ümbritsev
keskkond, seda väiksemaks jääb teksti kontrast
fooniga.
Tarkvaraergonoomika
Kasulikkus näitab, missuguseid ülesandeid
täidetakse arvutisüsteemi abiga.
Kasutatavus näitab, mil määral on süsteem
õpitav ja kasutatav.
Suutlikkus näitab, mil määral suurendab
süsteem kasutaja tööviljakust.
Ohutus näitab, mil määral on tagatud inimeste
ohutus ja seadmete töökindlus.
Kognitiivne ergonoomika
Kognitiivne ergonoomika optimeerib tunnetustegevust,
sealhulgas probleemide lahendamist. Kognitiivne
ergonoomika on uus teadusharu, mis sisuliselt
eksisteerib alates 90. aastatest ning on eelkõige
kognitiivse psühholoogia praktiline rakendus. Samas
käsitleb kognitiivne ergonoomika teiste teaduste
valdkondi. Näiteks tungib ökonoomikasse, et
vähendada kulutusi probleemide lahendamisel ja
otsuste langetamisel.
Probleemide lahendamine ja otsustamine
Probleem tekib siis, kui praktilise või teoreetilise
ülesande lahendamiseks ei piisa senistest teadmistest
ja puuduvate teadmiste hankimise algoritm pole
teada
Otsustamine on enamasti valiku tegemine
alternatiivide vahel, mis toimub üldiselt neljas etapis:
info kogumine, alternatiivide hindamine, ühe
alternatiivi täideviimine, tulemuste hindamine.
Probleemi lahendamise üheks etapiks on enamasti
otsustamine
Õige lahendamise tehnoloogia
oluliselt kokku hoida lahendaja jõupingutusi (vahel
kümneid kordi)
lahendada probleeme, mis näivad lahendamatuina
säästa tervist
Psühholoogilised takistused probleemide
lahendamisel
Probleemi lahendamisel esineb arvukalt takistusi, mis sõltuvad
inimese psühholoogilistest iseärasustest
Probleemi mitme aspekti tähtsuse ebaobjektiivne hindamine,
mille tagajärjel võib mõttetegevus kulgeda vales suunas.
Kui inimene probleemi mingist aspektist mõtleb, hakkab see
tunduma talle järjest tähtsam, mis sunnib sellega edasi tegelema,
mistõttu pidurdub peaprobleemi lahendamine.
Sündmuse matemaatilise tõenäosuse ignoreerimine.
Andmete saamise aeglus püsimälust.
Kinnitavat tõestusmaterjali eelistatakse infole, mis ei kinnita
ideesid.
Ignoreeritakse ebareeglipärasusi ja vasturääkivaid infoallikaid.
Samas viitavad ebareeglipärasused just lahenduse leidmise
suundadele.
Edukaid lahendusi seletatakse enda tõhusa tööga ja vaevalist
lahenduskäiku halva õnnega ja probleemi raskusega.
Makroergonoomika
Makroergonoomika on välja kujunenud viimastel aastakümnetel.
Makroergonoomika lähtub sellest, et kogu ühiskonnakorraldus on
süsteem, mis koosneb inimestest, tegevustest ja keskkondadest.
Makroergonoomika eesmärk on suurte sotsiotehniliste
süsteemide, töösüsteemide ja organisatsioonide optimeerimine,
arvestades personali, selle psühholoogilisi iseärasusi,
keskkonnatingimusi ja tehnoloogiat, mis kõik on vastastikku
seotud.
uurida olemasolevat infot kogu süsteemi kohta
ja viia läbi küsitlusi, et välja selgitada faktilist
olukorda
viia läbi uuringuid osalusergonoomika printsiibil
koostöös uurimistöö tarbijatega
pöörata tähelepanu suhtlemisele eri erialade
spetsialistide vahel ning meeskonnatööle
Ergonoomika arenenud kapitalismimaades
Uuringud uutes tööstusmaades
Kognitiivne ergonoomika
Vanamine ja ergonoomika
Terviseergonoomika
Tootergonoomika
Pangaduse ergonoomika
Ergonoomika suurõnnestuste vältimisel
Ergonomika standardid
Ergonoomika uurimismeetodid
Osalusergonoomika