Frank Sinatra (2)

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Frank Sinatra oli vaieldamatult kõige tähtsam popmuusik 20. sajandil. Tema ainukesed rivaalid sellele tiitlile olid Bing Crosby , Elvis Presley ja the Beatles . Oma 60 aastat kestnud professionaalse karjääri jooksul demonstreeris ta oma erakordset võimet žarmi säilitamisel ja oma muusikaliste eesmärkide poole püüdlemisel hoolimata tihtipeale vastukäivatest trendidest. Ta tõusis esile 1930-te swingi ajastul, aitas kujuneda 40-te ja 50-te „laulu ajastul“ (sing era), jätkuvalt võlus kuulajaid kesk-50-tel alanud roki ajastul. Ta üllitas oma esimese pop-hiti 1940. aastal ja andis välja miljonites müüvaid albumeid ka 1994. aastal. See populaarsus oli märk tema poolt lauldud ja promotud eriti 1920-te, 30-te ja 40-te populaarsete Ameerika poplaulude edust. Ta võis võtta selle perioodi suurte muusikaliheliloojate (Nt. nagu J. Kern, I. Berlin , G. Gershwin , C. Porter ja R. Rodgers) teoseid ja tõlkida neid laule sellisel viisil, mis viis nende taasavastamiseni ja nende jäädavalt klassikapalade hulka arvamiseni. Nii plaatidel kui live -esinemistel, nii filmides , raadios kui televisioonis laulis ta tuntud laule demonstreerides nende aegumatut võlu/ilu.
Tuletõrjuja poeg Sinatra jättis abituuriumi aastal kooli pooleli selleks, et teha karjääri muusikas. 1935. aasta septembris esines ta Hoboken Four vokaalgrupi liikmena raadiosaates „ Major Bowes Original Amateur Hour “. Rühm võitis selle raadiovõistluse ja tuuritas koos Bowes`iga. Seejärel sai Sinatra tööd laulva ettekandja ja MC-na New Yorgi Englewoodi Rustic Cabin`is. Ta laulis seal ka 1939. aasta kevadel, kus teda kuulis raadio vahendusel trompetimängija Harry James, kes oli just peale Benny Goodmanist lahku löömist alustanud oma big bandiga. James palkas Sinatra ja 13. juulil 1939. aastal tegi värske laulja oma esimese salvestuse. Aaasta lõpus võttis Sinatra vastu pakkumise veel edukamalt bändi juhilt Tommy Dorsey`lt, minnes 1940. aasta jaanuaris üle oma uude bändi. Järgmise kahe ja poole aasta jooksul sai ta tuntuks kuueteist Dorsey poolt lindistatud top-teni hitiga. Nende hulgas oli edetabelid vallutanud „I`ll Never Smile Again “, mis hiljem lisati ka Grammy`de kuulsuste saali. Selle perioodi jooksul esines ta koos Dorsey`ga ka paljudes raadio saadetes ja esines koos bändiga ka filmides: Las Vegas Nights (1941) ja Ship Ahoy (1942).
1942. aasta jaanuaris proovis ta kätt sooloartistina. Ta lindistas A. Stordahl korraldamisel ja juhendamisel neli laulu, mille hulgas oli ka C. Porteri „ Night and Day“, sellest laulust sai esimene tema nime all edetabelitesse sisenenud laul. 1942. aasta septembris lahkus Sinatra Dorsey bändist. Ameerika muusikaföderatsiooni poolt kehtestatud salvestuskeeld takistas Sinatral esialgu laule lindistamast. Selle asemel esines ta oktoobrist aasta lõpuni viieteistkümneminutilistes raadiosaadete sarjas „ Sinatra Laulud“ ja andis mõned kontserdid. Tema suur läbimurre saabus pärast Vana-Aasta õhtul New Yorgi Paramounti teatris toimunud B. Goodman’i gaalal kaasalöömist. See tegi temast esimese tõelise teismeliste iidoli, keda kuulates kooliplikad vahekäikudes minestasid. RCA Victor , mis oli streigi ajal Dorsey salvestusfirma aktsiaid kokku ostnud, lõi laineid Sinatra häälega lauldud „ There Are Such Things“-iga, mis tõusis 1943. aasta jaanuaris edetabelite tippu. Sama juhtus augustis „In the Blue of the Evening “-uga (veel üks Dorsey Sinatra-salvestis). Kolmas Dorsey-Sinatra ühistöö „It’s Always You“ jõudis samal aastal Top Viisikusse ja neljas „I’ll Be Seeing You“ jõudis 1944. aastal top kümnesse. Columbia , mis kontrollis Harry James’i salvestusfirmat, lasi uuesti välja neli aastat vana „All or Nothing at All“, nimetades selle seekord Frank Sinatra ja Harry James’i Orkestri lauluks , mis tõusis Septembris esimeseks. Samal ajal tegi plaadifirma Sinatrast sooloartisti ja salvestuskeelust mööda hiilides pani ta stuudios a capellat laulma, saatjaks ainult taustalauljad. Selle tulemusena sündisid veel neli 1943. aasta Top Ten’i hitti, nende hulgas ka R. Rogdersi ja O. Hammersein II muusikali „ Oklahoma “ laul „People Will Say We’re in Love“ (Armunud paar). 1944. aasta alguses, enne kui Muusikute Liidu kaebused Sinatra a capella salvestustele kriipsu peale tõmbasid, lisandus neile viies „I Couldn’t Sleep a Wink Last Night“.
1943. aasta veebruaris sai Sinatra tööd populaarses raadiosarjas „Your Hit Parade “ (Sinu hitiparaad), kus ta esines ka terve 1944. aasta. Lisaks tema raadiokohustustele, esines ta juunist oktoobrini Broadway Bandbox’il ja sügisel võttis uuesti ette saate „Sinatra Laulud“, mis kestis kuni detsembrini. Jaanuaris sai sellest pooletunnine „The Frank Sinatra Show“, mis kestis poolteist aastat. 1943. aasta aprillis tegi ta oma esimese ametliku teleesinemise, lauldes „Reveille With Beverly “-s „Night and Day“-d. Sellele järgnes detsembris „ Higher and Higher“, kus ta ennast mängis, ja 1944. aasta juulis „Step Lively “, kus ta sai juba suurema rolli. Need esinemised jätsid piisavalt hea mulje MGM-ile, et Sinatraga leping sõlmida. 1944. aasta novembris tühistati Sinatra salvestuskeeld ja Sinatra hakkas uuesti plaate tegema. Ta alustas Irving Berlini „White Christmas “ kaveriga, mis jõudis enne aasta lõppu Top Ten’i. Tema 1945. aastal esikümnesse jõudnud kaheks salvestuse hulgas olid Styne ja Cahn’i „Saturday Night“, Mercer’i „Dream“, Styne ja Cahn’i „I Should Care“ ja „If I Loved You“, Rogers ’i ja Hammerstini muusikali „Carousel“ laul „You’ll Never Walk Alone “. Sinatra nõudis, et tema esimese MGM muusikali „Anchors Aweigh“ laulude kirjutajateks palgataks Styne ja Cahn. Kogu oma karjääri jooksul salvestas ta kõige rohkem Cahni kirjutatud laule. Muusikal „Anchors Aweigh“, kus Sinatra mängis koos Gene Kelly’ga, lasti välja 1945. aasta juulis ja sai aasta kõige edukamaks filmiks.
Sinatra pöördus septembris tagasi raadiosse uue „Sinatra laulud“ show’ga. Järgmisel kahel hooajal oli see eetris iga nädal kuni 1947. aasta juunini. Tema 1946. aasta kaheksa edetabeli hiti seas olid kaks esikohale jõudnud „Oh! What It Seemed to Be“ ja Styne ja Cahn’i „ Five Minutes More“, Berlin’i muusikali „Annie Get Your Gun“ laulud „They Say It’s Wonderful“ ja „The Girl That I Marry “, Kern’i „All Through the Day“ ja Weill ’i „September Song “. Siis ta jõudis ka albumitabelite tippu oma kogumikuga „The Voice of Frank Sinatra“. Tema selle aasta ainukene filmiroll oli „ Till the Clouds Roll By-s“, varalahkunud Kern’i biograafias, kus ta laulis „Ol’ Man River “.
1947. aastaks oli Sinatra varajane edu lahtunud, kuigi ta jätkas tööd erinevates meedia harudes. 1947. aasta septembris pöördus ta raadios tagasi „Your Hit Parade’i“ juurde, mis vältas kaks hooaega . 1949-1950dal oli tal oma 15-minutiline show, „ Light -Up Time“. Selle kümnendi lõpus lõi ta kaasa veel viies filmis: MGM’i suure eelarvega muusikalis „On the Town“ ja väiksemates nagu näiteks: „The Kissing Bandit“. 1947-1949da aastani üllitas ta veel veel kaheksa edetabeli hitti. Nende seas 1947. aasta mais esikohale tulnud „Mam’selle“ ja Rodgersi Hammersteini muusikali „ South Pacific“ laul „Some Enchanted Evening“. 1947. aastal jõudis ta kogumiku edetabelite tippu „ Songs By Sinatra“ ja 1948. „Christmas Songs by Sinatra-ga“. 1950dnate alguseks oli Sinatra karjäär alla käimas, aga ta ei olnud kaugeltki tegevusetu. Ta alustas 1950. aasta sügisel uue raadio- ja teleshowga. Raadiosaades „Meet Frank Sinatra“, mis kestis kuni hooaja lõpuni, tegutses ta diskorina. Telesaade „The Frank Sinatra Show“, kus kõlas väga palju erinevaid muusikalide laule, kestis kuni 1952. aasta aprillini . Tema filmikarjäär oli peaaegu hääbunud, kuni 1952. aastal tuli draama „Meet Danny Wilson“, mis pani tema näitleja ande proovile ja andis talle võimaluse laulda Arlen’i ja Mercer’i „The Old Black Magic“, George ja Ira Gershwin’i „I’ve Got a Crush on You“ ja Irving Berlin’i „How Deep is the Ocean ?“
Sinatra konfliktid Columbia Records’i omaniku Mitch Miller’iga aina süvenesid, kuna Sinatrale olid vastu võetamatud Milleri meetodid saavutada kuulsust uuenduslike matrejalide ja alatute võtetega. Kuigi tal õnnestus 1950-1951. aastani veel välja lasta neli hitti, nende seas ka väga omanäoline tõlgendus rahvalaulust „Goodnight Irene “, läksid nende teed lahku. Esimest korda kümne aasta jooksul möödus 1952. aasta ilma ühegi salvestuse, raadio- või televisioonilepingute. Sinatra nõustus pikaajalise põhja paneva lepingu Capitol Records’iga. 1953. aasta juunis üllitas ta umbes pooleteise aasta jooksul esimese edetabeli hiti „I’m Walking Behind You“. Augustis naases ta filmindusse mängides lauluvaba rolli teise maailmasõja aegses draamas „From Here to Eternity “, roll, mis tõi talle kuulsust näitlejana. Ta sai selle eest 25. märtsil 1954. aastal Academy Award ’i parima kõrvalosatäitja auhinna . 1953. aasta sügisel alustas Sinatra kahe uue raadiosarjaga: „Rocky Fortune “- draama, kus ta mängis detektiivi ja mis jooksis oktoobrist 1954. aasta märtsini ja „Frank Sinatra Show“- 15-minutiline kaks korda nädalas eetris olev raadio saade, mis kestis kaks hooaega ja lõppes 1955. aasta juulis. Samal ajal oli ta hakanud koostööd tegema aranžeerija Nelson Riddle’ga, mis päädis 1954. aasta veebruaris mitmete märkimisväärsete tabelihittidega nii singlite kui albumite hulgas. („Young-at-Heart“- pealkiri mida kasutati ka 1955. aasta filmil, kus Sinatra mängis peaosa ). Sellele järgnes kauamängiv „Songs for Young Lovers“ – esimene Sinatra temaatilistest albumitest, kus ta kasutas Porter’i, Gershwin’ite, Rodgers’i ja Hart’i klassikalisi laule, lisades neile omapärase vokaalse tõlgenduse, mis aitas esile tuua nende sõnade teravmeelsust ja elegantsi. Album jõudis top 5 hulka. Juulis sai Sinatral valmis uus edetabeli hitt Styne ja Cahn’i „Three Coins in the Fountain“. Viiekümnentate keskpaigaks oli Sinatra taastanud oma positsiooni laulja na näitlejana või saanud veelgi tunnustatumaks. 1955. jõudis ta singliga „Learnin’ the Blues “ esikohale ja jõudis „In the Wee Small Hours“ kauamängiva ballaadikogumikuga Grammy Hall of Fame’i.
15. septembril 1955. aastal esines ta telesaates „Our Town“ ja laulis „Love and Mariage“, millest sai top 5 hitt. Vara 1956-dal oli ta tagasi edetabelite tipus ja Cahn’i ja Van Heusen’i „The Tender Trap“- tema uue filmi The Tender Trap tunnus laul. Ta üllitas kaks salvestust, üks aeglastele seadetele ja teine tantsulauludele. Järgmise aasta märtsiks andis ta välja veel ühe tantsukogumiku „Songs for Swingin’ Lovers“. Sellest sai kuldplaat. Rock&Roll’i ja Elvis Presley esiletõus muutis nad teismeliste iidoliteks, aga oktoobris välja antud Sinatra „Hey! Jealous Lover“ jõudis veel top 5-de. 1957. aasta Capitol’i poolt novembris välja antud kogumik „This is Sinatra“ jõudis esikümnesse ja sai kuldplaadiks. Jõulukogumik „A Jolly Christmas from Frank Sinatra“ sai plaatina plaadiks.
1959 . aasta jaanuaris avaldatud kogumik „Come Dance With Me!“ sai taas kuldplaaid tiitil ja võitis Sinatrale Grammy aastaalbumi tiitli . 1960. aasta detsembris lõi ta oma plaadifirma Reprise Records. 1961. aastal võitis singel „The Second Time Around “ (Cahn’i ja Van Heusen’i Bing Crosby’le kirjutatud laul) Sinatrale Grammy aastasalvestuse tiitli. 1964. aastal tõusid Sinatra kõrval esile The Beatles. Kuuekümnendate keskpaigaks figureeris Sinatra nimi küll edetabelites, kuid mitte enam nii tihti. Oma viiekümnendale sünnipäevale lähenedes hakkas ta rõhutama aja kulgu . Kogumikud „My Years “ ja „It Was a Very Good Year “ jõudsid jälle kuldplaadi staatusesse. Viimane kogumik tõi talle taas Grammy 1965. aasta aastaalbumi auhinna. Sama kogumik tõi talle ka parima vokaali trofee .
1966. aasta juulis jõudis Sinatra tagasi singlite edetabelite tippu looga „Strangers in the Night“. See müüs üle miljoni koopia ja tõi talle taas Grammy aastaalbumi auhinna. 1967. aasta aprillis üllitas ta edetabeleid vallutanud üle miljoni eksemplari müünud singli „Somethin’ Stupid “. Seda duetti laulis ta koos oma tütre Nancy ’ga. 1968. aasta augustis välja lastud kogumik „Frank Sinatra’s Greatest Hits!“, mille peal kõlasid tema 60-ndate aastate hittide uuendatud ja rokilikumaks muudetud versioonid, ületas taas kord miljon koopiat müünud plaatide künnise. 1969. aasta märtsis avaldatud Paul Anka poolt spetsiaalselt Sinatrale kirjutatud „My Way“ sai tema nimilauluks. 1971 . aasta kevadel teatas 55-aastane Sinatra oma pensionile minekust. Ta naasis avalikkuse ette 1973. aastal albumi ja teleshowga „Ol’ Blue Eyes Is Back“. Oma hilisel karjääriperioodil eelistas Sinatra plaatide vorpimisele ja tele- ning raadioesinemistele live-kontserte ning esines üle kogu maailma. 1980nda aasta märtsis avaldas ta kolmikplaadi „Trilogy: Past, Present, Future“. Üheksakümnendate aastate CD-ajastu tõi kaasa tema loomingu taasavaldamise. 1990. aasta jõuludeks andsid mõlemad Sinatra pikaajalised plaadifirmad välja tema 75-dale sünnipäevale pühendatud kogumikku: kolmest plaadist koosneva „The Capitol Years“ ja neljast plaadist koosneva „The Reprise Collection“. 1993. aastal salvestas Sinatra oma vanade lemmiklauludega duettide laadi kus tegid kaasa paljud kuulsad lauljad (näiteks Bono ja Tony Bennett). See oli esimene Sinatra poolt peale 1984. aastal ilmunud „L.A. is My Lady-t“ sisse lauldud plaat. Duettide plaat müüb üle 3 miljoni koopia ja viib üllitatud järjeni, mis võidab 1995. aastal Grammy Traditional Pop Performance ’i auhinna. Samal aastal jääb 80-ne aastane Sinatra pensionile ja sureb kaks aastat hiljem südamerabandusse.
Sinatra lauljakarjäär vältas 50 aastat, mis on märkimisväärne kuna selle perioodi muusikaline maitse oli pidevas muutumises. Samuti on ta endast maha jätnud suure muusikalise panuse. Tema panust kultuuri rikastavad veelgi tema filmirollid ja raadiosaadete salvestised.

.DOC Laadi alla originaalfail 5 lk · .doc · 18 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-11-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

18 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

lannu Õppematerjali autor

Frank Sinatra elu, loomeperiood, muusika

frank sinatra looming elulugu

Sarnased õppematerjalid

docx

Frank Sinatra Gala - retsensioon

FRANK SINATRA GALA Frank Sinatra Gala kontsert on kummardus 20.sajandi ühele suuremale meelelahutajale, geniaalsele Frank Sinatrale. Frank Sinatra salvestas heliplaatidele umbes 1800 meloodiat ning on surematuks laulnud rohkem maailmahitte kui ükski teine vokalist ajaloos. Sinatra laulud ei ole kõigest juhuslikud meloodiad, vaid sümbolid ja neid on raske eraldada Sinatra häälest. Frank Sinatra ei ole vaid üks laulja või näitleja. Sinatra nimi on sümbol, mis tähistab tervet repertuaari, ajastut, elustiili. Ja muidugi häält. Kui noor Frank 1939.aasta kevadel oma esimese plaadi salvestas, ei oleks küll keegi võinud oletada et kõhnast, laiade kõrvadega noormehest saab juba paari aasta pärast iidol, kes tõukab troonilt isegi Ameerika popmuusika kuninga Bing Crosby. Veelgi enam et sellestsamast Itaalia verd noormehest küpseb filmistaar kes võidab Oscari, et temast kujuneb terve maailma üks omanäolisemaid

Muusika

doc

Elvis Aaron Presley

panid. 1959. aastal kohtas Elvis Saksamaal oma tulevast naist Priscilla Beaulieu'd, kes tol ajal alles 14-aastane oli. Üldiselt sõjaväeteenistus ei olnud Elvisele kerge, kuid ta tegi selle auga läbi. 1960. aastal sõjaväes hakkas Elvis tegelema ka karatega. 1960. aastal naasis Elvis sõjaväest. Tom oli vahepeal Presley kuulsuse ühendriikides üleval hoidnud, nii et vastuvõtt kodumaale oli soe. Kohe ootas ees Sinatra Timex Show "Welcome Home, Elvis". Sellele järgnes hulk mängufilme, neist esimene "G.I. Blues". Elvis ise ei sallinud neid filme. Pärast sõjaväge oli tal vaid mõni üksik live-esinemine 1961. aasta jooksul ja edaspidi tulid ainult filmid kõik ühesugused muusikal- komöödiad. Elvis tegi neid filme aga vaid kahel põhjusel: nad tõid raha sisse ja elu Hollywoodis oli lõbus.

Muusika

docx

The Beatles referaat

hüsteerilise vastuvõtu osaliseks, sest nende hittsingel oli vahetult enne nende saabumist kolm nädalat edetabelite tipus püsinud. See põhjustas üleriigilise biitlivaimustuse. Nende teleesinemist USA-s jälgis ligi 73 miljonit televaatajat. See Ed Sullivani saates püstitatud rekord on jäänud tänaseni ületamatuks. Ansamblist sai ülemaailmne fenomen, millega kaasnesid fännide hordid ning kriitikute ja kogenud lauljate (teiste hulgas ka Frank Sinatra) 5 poolne kibe kriitika. Biitlite muusika olevat labane, vali ja ebamusikaalne ning nende välimus veider, nende juukseid nimetati “skandaalselt pikaks”. 1964. aasta 4. aprillile järgnenud nädalal vallutas ansambel edetabeli Billboard Hot 100 viis esimest kohta. Ka seda rekordit pole tänaseni korrata suudetud. 1964. aasta keskel alustas The Beatles oma esimest maailmaturneed

Muusika

doc

The Beatles

oli vahetult enne nende saabumist kolm nädalat edetabelite tipus püsinud. See omakorda põhjustas üleriigilise biitlivaimustuse, mis väljendus selles, et nende esinemist teleesinemist USA-s jälgis ligi 73 miljonit televaatajat, see on ligi 40% toonasest rahvaarvust. See Ed Sullivani saates püstitatud rekord on jäänud tänaseni ületamatuks. Ansamblist sai ülemaailmne fenomen, millega kaasnesid fännide hordid ning kriitikute ja kogenud lauljate (teiste hulgas ka Frank Sinatra) poolne kibe kriitika. Biitlite muusika olevat labane, vali ja ebamusikaalne ning nende välimus veider, nende juukseid nimetati "skandaalselt pikaks". Paljude hilisemate analüütikute arvates otsis J. F. Kennedy atendaadist masendusse langenud USA rahvas meelelahutust, mida õigel ajal õigesse kohta sattunud biitlid ka pakkusid, olles üheaegselt andekad muusikud, lavamagnetid kui ka ülekeevad optimistid. Ühe uurija poeetilisil sõnul osutus The Beatles "ravivaks salviks

Muusika

docx

One Direction

muslim on. Malik kihlus Little Mixi laulja Perrie Edwardsiga aastal 2013 18.august. 4.4 NIALL HORAN Niall James Horan on sündinud 13 september 1993 Mullingaris. Ta on Iiri päritoluga. Ta vanemad on: Bobby ja Maura Horan. Tal on ka vanem vend Greg kes on abielus. Niallist on saanud onu. Ta õppis poistekoolis ja käis ka kooris. Poiss on juba kaua aega kitarri mänginud. Tema lemmikud artistid on Frank Sinatra, Dean Martin, Michael Buble, The Eagles, Bon Jovi ja The Script. 4.5 LOUIS TOMLINSON Louis William Tomlinson on sündinud 24 detsember Doncasteris. Tema vanemad on: Johanna ja Troy Austin. Oma perekonna nime sai ta kasuisalt Mark Tomlinsonilt. Tal on viis nooremat poolõde. Louis on bändis kõige vanem. Tomlinson on olnud ka väga väiksena telekas mõnes sarjas. Ta on oma elujooksul mitmes koolis käinud ja tal on olnud palju töökohti

Kuulsused

odt

Elvis Presley

Üldiselt sõjaväeteenistus ei olnud Elvisele kerge, kuid ta tegi selle auga läbi. Kuna tal oli raskusi õigel ajal teenistuses ärkamisega, siis hakkas ta teiste soovitusel ja eeskujul selleks vastavaid abivahendeid, erguteid, kasutama. 1960. aastal sõjaväes hakkas Elvis tegelema ka karatega . 1960. aastal naasis Elvis sõjaväes "Kolonel" oli vahepeal Presley kuulsuse ühendriikides üleval hoidnud, nii et vastuvõtt kodumaale oli soe. Kohe ootas ees Sinatra Timex Show "Welcome Home, Elvis". Sellele järgnes posu mängufilme, neist esimene ``G.I Blues``. Pärast sõjaväge oli tal vaid mõni üksik live-esinemine 1961. aasta jooksul ja edaspidi tulid ainult filmid kõik ühesugused muusikal-komöödiad, kus palju naisi ja autodega kihutamist. Elvis tegi neid filme aga vaid kahel põhjusel: nad tõid raha sisse ja elu Hollywoodis oli lõbus. Otseloomulikult nõudis selline elustiil ka palju erguteid, et teistega järge jõuaks pidada, ja

Muusikaajalugu

doc

Muusika

Tema suur, tüse ja käskiv toon lausa nõudis tähelepanu, ootamatud 6) Neegrite olustikumuusika meloodilised ja rütmilised avastused tegid tenorsaksofoni üheks populaarsemaks pilliks jazzmuusikas. b) Jazzvokalism; Billie Holiday, Ella Fitzgerald, Frank Sinatra Kui Hawkins on saksofoni rehabiliteerija, selle pilli jazzmuusikasse sissetooja, siis Lester Youngi Sellel pole midagi tegemist klassikalise laulukooliga. Toetub afrolikule vokaalmuusikale ning (1909-1959) teeneks on tenorsaksofoni kaasaegse käsitluse rajamine

Muusika

odt

Referaat Taylor Swiftist

Sisukord: Lapsepõlv lk 3 Haridus lk 3 Muusikakarjäär lk 4-8 Näitlemine lk 8 Albumikaasi lk 9 Kokkuvõte lk 10 Kasutatud kirjandus lk 11 Eessõna Taylor Alison Swift sündis 13. detsembril 1989. aastal. Ta sündis väikelinnas Wyomissin ´us, mis asub ida-Pensylvania´s. Taylori ema on Andrea F. Swift ja isa Scott K. Swift. Tal on ka noorem vend, Austin Swift, kes on õpilane ja vabakutseline fotograaf Getty Images´is. Ta venna pildid Taylorist on ilmunud ka kuulsates ajakirjades, nagu ajakiri People ja Rollingstone Magazine. Ema on tal koduperenaine ja isa börsimaakler. Emapoolne vanaema, Marjorie Finlay, oli professionaalne ooperilaulja. Just vanaemalt on Taylor võtnud eeskuju oma lauljakarjääri alustamisel. Ta on Ameerika Ühendriikide popkantri laulja- laulukirjutaja ja filminäitleja. Lapsepõlv Swift sündis

Referaadid

Rohkem sarnaseid