Elvis Presley (1)

Elulugu
Elvis Aaron Presley sündis 8. jaanuaril 1935 vaesemate linnajaos Tupelo linnas Mississippi osariigis. Tema ühemunarakukaksikvend Jesse Garon Presley sündis pool tundi varem surnuna. Elvis oli vaikne ja häbelik poiss, kel oli vähe sõpru ja kes oli oma emast väga sõltuv. Presley'de perekond oli usklik ja nad käisid korrapäraselt kirikus, mistõttu olid nad ka muusikaga väga seotud. Kui Elvis kümneaastaseks sai, ostis ta ema talle sünnipäevaks kitarri, mida väike Elvis raadio kõrval omaette mängima vaikselt õppis. 1948. aastal kolis perekond Memphisesse Tennessee osariiki elama, kus väike Elvis sai lisaks kirikus kuuldud ja osa võetud laulule mõjutusi ka tänavalt kuuldud mustade rhythm ja bluesist
1953. aasta suvel veoautojuhina töötades astus Elvis sisse Sun stuudiosse, kus salvestas emale hilinenud sünnipäevakingiks kaks laulu: "My Happiness" ja "That's When Your Heartaches Begin ". Aasta pärast sattus aga Elvis uuesti stuudiosse, kus Sam Phillips temast väga huvitatud oli. Sam pani Elvise kõrvale pillimeesteks Scotty Moorei ja Bill Blacki. Tulutult üritasid nad üht-teist salvestada kuni kogemata juhtus hoogne "That's All Right" just see õige olema ja sellest saigi Elvis Presley esimene singel . Sealt sai alguse järgnev singlitejada ja esinemised siin-seal. Järgnesid teleesinemised: "The Dorthy Brothers' Show", "The Milton Berle Show", "The Steve Allen Show" ja "The Ed Sullivan Show". Sealt said alguse ka küsimused Elvise esinemiste eetilisuse kohta. Vanema põlvkonna hulgas tõusis suur kisa, et Elvis on seksistlik ja hävitab inimestes moraalitunnet jne. Noorem põlvkond kisas samuti, aga erutusest Elvist nähes. Kuna Elvis oli sügavalt sisse võetud gospelmuusikast, siis alates 1956. aastast hakkas tema taustalauljateks gospelvokaalansambel The Jordanaires, millega kestis koostöö kuni 1960. aastate lõpuni. Aastal 1956 sai filmiga "Love Me Tender " alguse Elvise filminäitlejakarjäär. Sellele järgnesid 1957. aastal "Loving You" ja "Jailhouse Rock". Samal aastal ostis Elvis ka oma uueks koduks Gracelandi. Siis saabus aga sõjaväekutse. Vaatamata pakutud võimalusele sõjaväest vabastus saada otsustas Elvis selle teekonna läbi käia. Veel lõpetati 1958. aastal neljas film `` King Creole`` mis jäi ka viimaseks kvaliteetseks mängufilmiks Elvise osavõtul. 1958. aasta kevadel hakkas Elvis aega teenima . Peagi juhtus aga Elvise elus tragöödia: ta ema Gladys suri. Elvis oli väga löödud, kuid naasis peagi teenistusse, mis jätkus Saksamaal. Teenistuse jooksul ei võtnud ta vastu pakutud eeliseid teiste ees, välja arvatud see, et ta isa Vernon ja paljud sõbrad võisid temaga sinna Saksamaale kaasa tulla, kus nad koos vahetpidamata kõvasti pidu panid. 1959. aastal kohtas Elvis Saksamaal oma tulevast naist Priscillat, kes tol ajal alles 14-aastane oli. Üldiselt sõjaväeteenistus ei olnud Elvisele kerge, kuid ta tegi selle auga läbi. Kuna tal oli raskusi õigel ajal teenistuses ärkamisega, siis hakkas ta teiste soovitusel ja eeskujul selleks vastavaid abivahendeid, erguteid, kasutama. 1960. aastal sõjaväes hakkas Elvis tegelema ka karatega . 1960. aastal naasis Elvis sõjaväes " Kolonel " oli vahepeal Presley kuulsuse ühendriikides üleval hoidnud, nii et vastuvõtt kodumaale oli soe. Kohe ootas ees Sinatra Timex Show "Welcome Home, Elvis". Sellele järgnes posu mängufilme, neist esimene ``G.I Blues ``. Pärast sõjaväge oli tal vaid mõni üksik live -esinemine 1961. aasta jooksul ja edaspidi tulid ainult filmid – kõik ühesugused muusikal -komöödiad, kus palju naisi ja autodega kihutamist. Elvis tegi neid filme aga vaid kahel põhjusel: nad tõid raha sisse ja elu Hollywoodis oli lõbus. Otseloomulikult nõudis selline elustiil ka palju erguteid, et teistega järge jõuaks pidada, ja unerohtu, et õigel hetkel magama suudaks jääda. See kõik oli aga raske Saksamaalt järgi tulnud ja Gracelandi elama asunud Priscillale, kellega Elvis nüüd "ametlikult käis". Eriti häirivad olid arvukad naised, kellega Elvis ja "maffia" nii võtteplatsil kui erapidudel läbi käis. Sellegipoolest viis Priscilla kannatusterada lõpuks abieluni Elvisega. Täpselt päevapealt üheksa kuu pärast, 1968. aastal 1. veebruaril, sündis neil tütar Lisa Marie. Selleks ajaks oli filmide menu tunduvalt kahanemas ja ka Elvis ise oli neist surmani tüdinenud. Ta oleks tahtnud osa võtta mõnest asjalikumast linateosest, kuid "kolonelil" oli oma visioon , kus Elvis peab mängima ja millisena välja paistma. Elvis tahtis elavale publikule laulda ja ka "kolonel" oli nõus, et muutused oleksid teretulnud, sest filmid ei toonud enam nii metsikult sisse. Nii "kolonel" otsustaski, et teevad 1968. aasta jõuludeks telešõu, kus Elvis laulab mõned jõululaulud. Siiski läks väheke teisiti ja Elvis ei laulnud mitte mõned jõululaulud, vaid sellest sai viimasepeal rock-šõu! Elvis oli riietatud Belewi disainitud musta nahkkostüümi ja esines väikesele valitud publikule, kes ümber väikese neljanurkse lava istusid . Toimusid kaks šõud, kus Elvis koos mõne sõbra-muusikuga laval toolidel istusid, ja kaks šõud, kus Elvis üksinda püstijalu oma tuntumaid hitte uues kuues esitas, ja lisaks teised kokku monteeritud filmilõigud. Telešõu lõppes klipiga, kus Elvis seisis valges kostüümis mustas ruumis, mille taustal punastest tulukestest "ELVIS" maalitud, ning laulis laulu "If I Can Dream ", mis oli koostatud just selle telešõu tarvis ja kuigi pole Elvise enda kirjutatud, olevat kirjutatud see spetsiaalselt Elvise maailmavaadete põhjal.
Comeback'ile järgnesid šõud Las Vegases . Esimene periood algas 31. juulil 1969 ja kestis augusti lõpuni, iga päev kaks šõud. Bill Belew disainis selleks puhuks uut tüüpi kostüümid, mis sarnanesid väga karate kimonodega, et Elvisel laval mugav liikuda oleks, sest need šõud olid ääreni täis energiat. Taustabändiks pani Elvis kokku spetsiaalse grupi, mida hakkas nimetama TCB Bandiks, samuti oli laval orkester ja mitmed vokaalgrupid. 1970. aastal jätkusid arvukad šõud Las Vegases, vahepeal mõned Houstonis ja veel kuu aega Las Vegases, iga päev kaks šõud, ning sügisel kaks tuuri erinevates linnades. Otseloomulikult olid asendamatuteks abimeesteks unerohi ja ergutid , et end korralikult välja puhata ja kiiresti erksaks saada.
21. detsembril 1970 käis Elvis Valges Majas president Richard Nixoniga kohtumas. Selleks kirjutas ta lennujaamas käsitsi 6-leheküljelise patriootliku kirja, kus ta rääkis ühendriikide narkoprobleemist ja kus soovis saada föderaalagendiks, et narkootikumide leviku vastu võidelda. Samuti küsis luba, et presidendiga silmast-silma kohtuda . Kohtumisel näitas ta presidendile oma olemasolevaid politseimärke, perekonna pildialbumit ja andis üle kingituse – kaasavõetud Teisest maailamsõjast pärineva püstoli Colt 45 Elvis rääkis, kuidas ta toetab president Nixonit ja mis moel saaks ta oma riiki aidata.
Kohalviibijate sõnul oli Elvis visiidi jooksul äärmiselt ettearvamatu . Jäi mulje nagu president külastaks Elvist Gracelandis, mitte vastupidi. Peagi sai Elvis ka oma soovitud föderaalagendi märgi oma märgikollektsiooni juurde.
1971 . aasta jätkus samas vaimus : kuude kaupa Las Vegast, päevas kaks šõud. Ka kostüümid muutusid aina sädelevamateks, kuid sellest aastakäigust hakkas nende valmistamisel kaastööd tegema ka Gene Doucette, kes aasta hiljem kõik lavakostüümidega seonduvad ohjad enda kätte võttis. 1972. aastal hakkas Vegas aga vaikselt üle viskama ja aina tihedamaks hakkasid muutuma tuurid erinevates linnades. Tihe kontserdigraafik ja vähene tähelepanu oma naisele viis lõpuks lahutuseni. Lahutus mõjus Elvisele väga rängalt, kuid Elvis ja Priscilla jäid alatiseks sõpradeks ja seetõttu ei tekkinud suuri probleeme tütre Lisa Marie hooldusõiguse pärast. Lahutus jõudis lõpule alles 1973. aasta sügisel.
1973. aasta alguseks plaaniti suurt kontsertit Hawaiil, mida näidata sateliidi vahendusel üle kogu maailma. Ajaloos oli see esimene omataoline nähtus. Valmistuti hoolega ja ka tulemus sai vastav. Seda kontserti võib nimetada Elvis Presley karjääri tipuks.
1975. aastal halvenes Elvise tervis märgatavalt. Karate jäi pooleli, uuesti hakkas sellega tegelema alles oma viimasel eluaastal. Esimest korda viidi ta pikemaks ajaks haiglasse. Ta kannatas paljude tõsiste haiguste käes, kõige muu hulgas glaukoom, suhkrutõbi, kehvveresus, välistatud ei ole ka luuvähk. Seepärast oli ta sunnitud kasutama palju erinevaid välja kirjutatud ravimeid tohututes kogustes, lisaks veel kõikvõimalikud valuvaigistid, unerohi, ergutid. Kõige hullemad šõud leidsid aset 1976. aasta suvel, sügiseks tervislik seisund väheke paranes . Vallandatud sõbrad leidsid vajalikuks kirjutada raamat ``Elvis, what happened?``, mis rääkis Elvis Presley elu negatiivsematest külgedest, sealhulgas sõltuvusest narkootikumidest . Elvis püüdis küll raamatu ilmumist erinevate vahenditega takistada, kuid tulutult. Ka senine tüdruksõber Linda Thompson lahkus, asemele ilmus Ginger Alden. 26. juuni 1977 Indiapolises Indiana osariigis oli Elvis Presley viimane kontsert. Elvis ja Ginger Alden plaanisid abielluda 1977/1978 aastavahetuse paiku. Ellu oodati palju uusi positiivseid muudatusi.
16. augusti hommikul 1977 suri Elvis Gracelandi vannitoas raamatut lugedes infarkti , mis oli tal juba vähemalt neljas. 18. augustil 1977 saadeti Elvise surnukeha Gracelandist viimsele teekonnale ja maeti Memphise Forest Hilli kalmistule. 26. juunil 1979 suri Elvise isa Vernon ja ta maeti samuti Gracelandi meditatsiooniaeda Elvise ja Gladyse vahele. Nende kõrvale on maetud ka 1980. aastal surnud Vernoni ema Minnie Mae ja paigaldatud mälestusplaat Jessie Garonile.
Esinemiskostüümid
Elvis Presley lavakostüümid on loodud kahe inimese, algselt Bill Belew' ja 1972. aastast Gene Doucette'i, kelle olemasolust Elvis kunagi teada ei saanudki, poolt. Lihtsast kimonotüüpi rõivaist arendasid nad välja suursugused, ülekullatud, vääriskiviküllased kostüümid lisades juurde disainielemente aegamööda, ettevaatlikult ja arvestades publiku reaktsiooni.
Iga Elvise kostüüm kannab kindlat nimetust ning mitmeid rahvalikke nimesid , kuna originaalnimetused jäid tollal vaid disaineri teada.
1968
Esimesed spetsiaalsed lavakostüümid Elvisele lõi Bill Belew 1968. aasta comeback'i tarvis. Neid oli kaheksa erinevat ja neist kõige tuntum on kahtlemata kõrge kraega must nahkülikond.
1969
Kuna nahkülikond oli kitsas , selles oli raske liikuda ja kippus higistades naha külge kleepuma, siis 1969. aasta Las Vegase šõudeks valiti karate kimono stiilis rõivastus. Kimono stiilis just seetõttu, et Elvis oli vaimustuses karatest ning soovis selle tehnikat ka laval kasutada. Selleks vajas ta aga riietust , milles oleks kerge end liigutada.
Need olid kaheosalised, värvivalikust must, valge ja tumesinine ning väljanägemiselt olid nad üsna lihtsad. Samuti olid kasutusel kaheosalised, värvivalikust kaks musta ja üks valge kõrgekraeline kostüüm. Kostüümidele lisandusid vahel ka vöö ja kaelarätt.
1970
Kuna tume toon ei paista lavalt nii hästi silma, siis 1970. aastal valiti peamiselt valge värvitooni kasuks. Et vältida pükste alla langemist, hakati kasutama üheosalisi kostüüme, st püksid ja ülemine osa ühendatud. Lisandusid mõningad disainielemendid, mis peamiselt ümbritsesid avatud rinnaesist. Vöö ja kõrge krae said mõningate eranditega lahutamatuks kostüümiosaks.
1971
1971. aastal muutusid kostüümid tunduvalt suursugusemateks ning sädelevamateks.
Aasta vältel oli kasutusel sarnase disainiga kostüümide seeria ( Cisco Kid), mille põhitunnuseks (ja mida teistel kostüümidel ei esine) oli suur, õlgu kattev reväär, mis oli teist värvi kui ülejäänud ülikond. Neid oli nii ühe- kui kaheosalisi, mitmete erinevate värvilahendustega, üldjuhul must erinevates värvides revääridega.
Aegamööda tekkis aga Bill Belew'le aina rohkem tellimusi erinevatelt artistidelt ja seetõttu oli ta sunnitud kasutama abitööjõudu, kelleks sai Gene Doucette. Tema ülesandeks sai kostüümide katmine erinevate mustritega. Bill oli nii hõivatud, et lõpuks langes kogu vastutus Gene'i õlule. Ta viis kostüümides sisse mõningad väiksed muudatused: alandas natuke kraed , laiendas püksisääri jne. Samuti hakkas ta kasutama iga kostüümi disainimise juures läbimõeldult mingit kindlat teemat. Eelistatuks said üheosalise ehitusega ülikonnad, samuti tulid kasutusele keebid, mis väidetavalt oli Priscilla idee ja mis olevat pärit tolleaegselt koomiksikangelaselt kapten Marvelilt. Sagedaseks muutus kaelarätt (sall), mida lahkelt publikku sekka heita.
1972
Põhivärvidele valgele ja mustale hakkasid 1972. aastal lisanduma ka helesinine, tumesinine ja ühe eksemplari näol isegi punane. Kuigi nüüdseks olid kujunenud põhilisteks üheosalised, esines ka omapärane seeria kaheosalisi, kus ülemine osa koosnes pintsakust, mille all kandis eestnööbitavat särki. Teisi suuri muudatusi võrreldes 1971. aasta lõpu kostüümidega ei olnud.
1973
Vaieldamatult tuntuim Elvise kostüüm on pärit 14. jaanuaril 1973 sateliidi vahendusel üle kogu maailma näidatud kontsertilt " Aloha From Hawaii ". Elvis tahtis selleks puhuks kostüümi, mis näitaks selgelt välja tema USA patriootlikust. Lõpuks otsustatigi ameerika kotka disainiga kostüümi kasuks (Aloha Bald Headed Eagle ). Seda kostüümi on kokku kolm eksemplari (üks Aloha peaproovi kontserti tarvis; teine oli kasutusel Aloha kontsertil; kolmas hilisema tuuri jaoks), samuti kolm keepi (esimene versioon ulatus maani, mis aga oli kohmakas ja raske; teise, normaalpikkuses ehk poole keha ulatuses, heitis Elvis Aloha kontserti viimase noodi ajal publiku sekka; kolmas eksemplar jäi hilisema tuuri tarvis) ja ka kolm vööd (esimese kinkis Elvis enne kontserte ära; teise eksemplari jagas Aloha kontserti ajal publiku sekka; kolmas hilisema tuuri tarvis). Hiljem, samal aastal, loodi ka teine sarnase disainiga ameerika kotkaga kostüüm (American Eagle). Suuri muudatusi disainielementides sel aastal ei olnud.
1974
Tänu uutele masinatele ja uuele tehnikale 1974. aastal sai võimalikuks kostüümidele mustrite moodustamine tikkimise teel. Aastakäigule on iseloomulik tikitud loomamustritega kostüümide seeria (Peacock, Mad Tiger , Chinese Dragon ). Uutele, tikitud mustritega kostüümidele keepi enam ei loodud ja 1974. aastal lõppes igasugune keebi kasutamine.
Augusti lõpus kasutas ta ka ainsana kostüüme, mis ei olnud spetsiaalsed tema jaoks loodud ja mille autor polnud ei Bill ega Gene. Neid oli kokku viis kostüümi ja need olid beežid, kaheosalised ning erinevate kujundustega, ostetud ühest Los Angelese poest North Beach Leather .
1975
Kuna Gene polnud siiani kostüümide eest tunnustust pälvinud ja Elvis isegi ei teadnud, et tegelikult polegi Bill nende taga, siis läksid mehed omavahel tülli ja Gene lõpetas töö, mistõttu pidi Bill ise disainimise enda peale võtma. Nii sündisidki 1975. aasta kevadeks kaheosalised ülikonnad, mis tol ajal rahvale eriti peale ei läinud ja Elviski ennast neis mugavalt ei tundnud. Lõpuks tahtis Elvis Billi lahti lasta, kui viimane millegi paremaga välja ei tule. Nii oligi Bill sunnitud Gene'i tööle tagasi paluma ja maikuust alates sai Elvis ka oma uued kostüümid: käputäis üheosalisi erinevate värvilahendustega fööniksikujutisega kostüüme ning mõned süngemas, kuid see-eest veelgi suursugusemas stiilis kostüümid ( Eskimo Totem Pole, Chicken Bone).
1976
1976. aastal kandis Elvis peamiselt 1975. aasta linnukujutistega kostüüme. Juurde loodi vaid kaks uut jätkuvas stiilis kostüümi (Blue Egyptian Bird, Colorful Flame Suit ).
1977
Oma viimasel eluaastal ei jõudnud Elvis kanda ühtegi uut kostüümi. Põhiliselt kandis ta sel aastal vaid kahte erinevat: Chief 1975. aastast ja Mexican Sundial 1974. aastast. Ka oma viimasel kontserdil 26. juunil Indianapolises Indiana osariigis oli ta sunnitud uute kostüümide puuduse tõttu kandma Mexican Sundialit, kuid järgmise, 17. augustil Portlandist Maine'i osariigist algama pidanud tuuri jaoks oli valmis saanud aga viis uut kostüümi, millest avalikkusele on vaatamiseks välja pandud vaid üks, Light Blue Paisley Jumpsuit, mis asub Gracelandis.
Teostumata ideeks jäi aga ülikond, mis pidi sisaldama palju väikseid peegleid, mis peegeldaksid lavavalgustust ja seeläbi annaks mulje laserkiirtest.
Laulude kirjeldused

" Frankie and Johnny " / " Please Don't Stop Lovin' Me" (1966)

Laul räägib naisest Frankiest, kes avastab, et ta mees Johnny petab teda teise naisega. Frankie tapab tulirelvaga Johnny ning ta pannakse vangi või mõne versiooni kohaselt isegi hukatakse. Arvatakse, et laul põhineb tõestisündinud lool .
Laulul on ajaloo vältel olnud mitmeid viise (on välja kujunenud tänapäevaversioon) ja mitmeid versioone sõnadest (põhifraasid on sarnased). Laulu on salvestanud mitmed kuulsad artistid :
Laulu põhjal on vändatud mitmeid filme:

• Her man (1930)
  
• Frankie and Johnny (1936)
  
• Rooty Toot Toot (multifilm; 1951)
  
• Franike and Johnny(1966)
  
• Frankie ja Johnny (1991)
  
• A prairie home Companion (2006)
  

"My Baby Left Me" / "I Want You I Need You I Love You" (1956)
See laul räägib sellest, kuidas naine jättis mehe maha, ilma midagi ütlemata. Ja et mees oli väga kurb ning seisis akna juures, kirjutas enda kätega ja nuttis, ta vihkas seda, et naine lahkus ilma nägemist jätmata .
"Loving You" / "Teddy Bear" (1957)
See laul räägib sellest, kuidas inimene veedab terve oma elu armastades teist inimest (nii suvel, talvel, kevadel kui ka sügisel) . Samuti on selles laulus juttu ka aususest ja sellest, et kaks inimest on teineteisele loodud .
Tantsuliigutused
Aktiivsed, erilised, rock`n`rolli moodsed, kaasahaaravad .