Filmianalüüs filmist "Jane Austeni varjatud tunded" (0)

Analüüs filmist „ Jane Austeni varjatud tunded“
Film „ Jane Austeni varjatud tunded“ räägib briti kirjaniku Jane Austeni armastusloost, siis kui ta kirjutamisega alustas. Filmis on Jane 20-aastane. Romantilise draama aluseks on tema enda kirjad ja teosed. Legend räägib, et romantiliste romaanidega alles pärast surma kuulsaks saanud Austeni nooruspõlve jäänud armastuslugu inspireeris kõiki tema hilisemaid teoseid.
Mina analüüsin selle filmi muusikat. Muusika sellele filmile on kirjutanud inglasest helilooja Adrian Johnston.
Lugu, mida Jane ise filmi algades mängib on mažoorne, kiire ja lõbus. See iseloomustab Jane'i isepäisust, nutikust ning samal ajal lõbusust ja heasüdamlikkust.
Muusika , sel ajal (4:45) kui nad hakkavad Lady Greshami juurde minema on õrn, meloodiline . Taustaks on loomahääled ning vee sulisemine. Meloodia on selline, sest on värske ja ilus hommik ning kõik on just kirikust tulnud ja lähevad oma igapäevaseid asjatoimetusi tegema.
Hoogne viiulimuusika ja kaunistuseks tamburiin läbib stseeni, kus Tom Lefroy ja Jane vend jooksevad treppidest alla ja räägivad reisimisest. Muusika läheb edasi kohas, kus Lefroy suudleb hommikul (ilmselt pärast pidu) üht neidu ja jookseb kiirustades loengusse.
Stseenis, kus Jane'i vend tuleb Oxfordist tagasi koju on muusikas kasutatud trianglit ning see on tempokas ja rõõmsameelne. Stseenis tervitavad Jane ja vend soojalt ja rõõmsalt ning muusika tekitab kohe tunde, et nad on lähedased. Vennad ajavad üksteist taga ning siinkohal annab muusika edasi sõnumi nende jällenägemise rõõmust ning vahepealsest igatsusest vennale nalja pärast vingerpussi teha.
Selles kohas, kus Jane kõigile kirja oma õe ja tema kihlatu kohta loeb, on klaverimuusika vaikne ja rahulik ning selleks, et kiirendada lugemisstseeni. Muusika on sel ajal kerge ja meeldiv, sest peaaegu kõik näivad nautivat Jane lugemist.
Lefroy läheb onu soovitusel metsa jalutama ning muusika sel ajal on järsk ning selles on mingisugune turtsatav toon, sest Tom on pärit linnast ning ei naudi vist eriti metsas oksade vahel, lompide sees kõndimist. Samal aja kõnnib Jane metsas ning muusikat kuulates tundub, et tema naudib metsas jalutamist väga, sest muusika läheb üle õrnaks ja sujuvaks.
Kui Jane Tomi märkab muutub muusika trotsivaks ja sisse tulevad stakaatod. Sellest järeldan, et Jane on noormehe peale pahane, kuna too oli tema kirjutist solvanud. Muusika läheb üle humoorikamaks, kui Lefroy kukub oksade vahel tuuseldades ja hüüab Jane'i, kuid Jane eirab teda.
Pärast esimest balli filmis, kui Jane kirjutab ärritunult, samas ka huvitunult Lefroyst on muusika kiire ja lõppeb järsult. Jane'i arvamus temast on veel halvem , sest noormees oli eelmine õhtu, ballil tantsides, öelnud Jane'i kohta midagi, mis neidu hämmastas.
Kui Tom ja Austeni vend mängivad pesapalli on muusika võidukas, sest Tomil läheb mängus hästi ja hiljem on sama ka Jane'iga.
Tom ja Jane armuvad ning muusika muutub sügavamaks, enam ei ole lõbus- pealiskaudne .
Ballile minnes on muusika kerge, samal ajal natuke sünge. Kõik on ootusärevil ballist. Või pigem sellest, keda nad ballil kohtavad.
Nagu ka eelnevalt mainitud , on muusika sügavam ning sel hetkel, kui Jane ballilt Lefroyd otsib, on see lootusi suretav.
Jane hakkab Weaslyga tantsima ning muusika on alguses rahulik ja voolav, sest Jane on pettunud. Poole tantsu pealt tuleb sisse Tom. Tema sisenedes on muusika valjem ning kaasahaaravam, sest kui Jane ja Lefroy tantsima hakkavad on näha, et nad ilmselgelt on armunud ning et nad on natuke ärevil ja elevil.
Jane läheb pärast tantsu Lefroyga aeda , purskkaevu juurde ja on õnnetu, sest peab abielluma härra Wisleyga ning seda sellepärast, et mõlema vanemad soovivad seda. Muusika sel ajal on rahulik ja masendav . Tom järgneb Jane'ile aeda ning nad suudlevad. Suudluse ajal on klaverimuusika aeglane, kuid mitte igav, pigem vabastavalt meloodiline.
Tom ja Jane lähed noormehe onu juurde, kes on kohtunik . Seal on stseen , kus Tom peab valima perekonna ning armastatud Jane'i vahel. Kui Jane küsib talt, kumma noormees valib, siis Tom vaikib ning muusika sel ajal on sünge- melanhoolne ning toon on madal. Ma arvan, et see on nii, sest olukord on kurb: Jane lahkub Tom Lefroy juurest ja noormees pöördub oma tavalisse rutiini, mis, ma arvan, on tema jaoks tühi ja üksildane.
On masendavalt vihmane ilma ja posti vedaja sõidab hobusega Wisleyde villasse. Muusika sel ajal on kiire ja arevust tekitav, sest tuuakse mingi tähtis kiri ning sellega on arvatavasti kiire. Kirjas oli teade Jane'i õe Cassandra kihlatu surmast. Kui Cassandra nutma hakkab on meloodia kurvameelne, sest ilmselgelt on tal valus oma kihlatu kaotamise pärast.
Tom Lefroy tuleb Jane'i juurde tagasi ja palub tal endaga jätta kõik maha ja minna koos ära. Selles stseenis on muusika liuglev ja lootusrikas. See on arvatavasti nii, sest Jane'il ja Tomil on võimalus jälle koos olla.
Nüüd Leiab Jane Lefroy sugulastelt kirja, kust tuleb välja, et Tomi terve perekond sõltub tema noormehe sissetulekutest. Jane jätab Lefroy maha, sest Tomist sõltub niigi palju inimesesi. Kui Jane lahkub on muusika jällegi melanhoolne, sest jällegi midagi takistab Jane'il ja Tomil koos olemast. Nüüdseks igavesti .
Möödunud on palju aastaid ning Tom ja Jane kohtuvad uuesti. Kuid nüüd on Tomil juba tütar (kelle nimi on ka Jane) ja Jane on juba kuulus oma teoste poolest. Päeval, mil nad üle pika aja kohtuvad, teeb Jane erandi ja loeb oma teost rahvahulgale saalis ning lugemise lõpus on muusika, mis on rahustav, ilus ja tekitab tunde nagu oleks kõik hästi lõppenud, sest kõik oli ju iseenesest hästi. Mõlemad, nii Tom kui Jane, saavutasid selle, mis nad olid lootnud, kuigi nad ei saanud elada koos õnnelikult elu lõpuni.