Faust (0)

Faust
Faust läheb koos Homompluse Hellasesse et pääseda. Et pääseda katseklaasist ja saada Hellases inimeseks .Ta viskub merre, et läbida evolutsiooni kõige lihtsamatest vormidest inimeseni. Faust asub otsima Helenat , selle käigus kogeb ta seda , et klassikaliste viirastuste tundma õppimine on rõõmsa elutunnetuse allikas. Mitte keegi ei suuda teda aidata Helena leidmisel. Paljud aitavad tal mõista et Faust on arust ära. Ta viidi Sibüll Manto juurde ( selgeltnägija). Manto mõistis Faustimuret ja aitas teda. Ta viis Fausti allilma- surnute riiki , kust Faust pidi oma hinge jõuga Helena maa peale tagasi tooma .Ta suudab seda. Helena tuleb tagasi Menelaose lossi, kuid Mesfisto viskab ta sealt välja. Dsiis võõrustab Faust Helenat oma lossis. Pärast pidustusi suunduvad Faust ja Helena maalilisse kaljukoopasse , neil sünnib poeg Euphoris( Eufooria -illusioon). Aga Eufooriusel tekkis soov lennata. Ta läheb kalju veerele ja kukutab end alla. Helena otsingud tegid Faustist aktiive inimese ,Faust mõistab et lõplik hingerahu saavutatakse tegevusega , mitte raamatu tarkusega. Hellasest naasedes räägib Faust mesfistole ideest miljonite hüvanguks.Faust kavatseb võita kaldaäärselt maalt ja mõõna ajal paljunduva mere maalt, mis asustatakse töölistega. Vaba töö peab saama uue ajastu põhi tööks. Mesfisto aitab Fausti sellega , et aitab vanal keisril trooni säilitada ja saab vastutasuks maad mida Faust tahab kuivendada. Faust põhimõtteks oli et inimene ei võitleks inimesega ,vaid loodusega.Vananev Faust ei looda enam õnnne leidmisele. Mesfisto juhtimisel , ehitavad salapärased olendid – lemurid , tammi , et võita ookeanilt maad juurde. Faust ei näe seda : ta on jäänud pimedaks , alles nüüd tunneb Faust ennast õnnelikuna.
See on mu ihaldatud ideaal,
Kui vaba rahvas asub vabal maal.
Siis võin ma öelda kaunil hetkel:
Veel viibi, ilus oled Viiv!
Kuulnud neid sõnu , pidas Mesfisto lepingu tingimised täidetuks:“Faust langeb tagaspidi. Lemuurid haaravad tast kinni ja asetavad maha .“
Keha on surm , põrgu väravad juba avanenud.Kuid Fausti hinge eest paluvad taevased koorid.Lõpuks kõlavad Mater gurioosa ( hiilguse ema ) sõnad : Faust on päästetud.
Fausti lõpu stseenides kõlab hoiatus :Inimesed , kes on tunnetanud oma jõudu, saavutanud võimu looduse ja teiste inimeste üle, peaksid olema selle jõu kasutamise üle ettevaatlikud.
Heimrich Heine
Romantilisusele on omane irooniline väljendus laad , mis tähendab peenest või varjatult irvitamist. Kuid see ei olnud selleks et maailma üle naerda, vaid oli maailma nägemise viis.Mille eesmärgiks oli näidata, kuidas kõrvaldada ebatäiuslikus ja lähendada selle tee ideaalile.Seades kaks vastandikku maailma kõrvuti, tuletasid romantikud reaalsusele meelde võimalused mis temas peituvad. Kui reaalsus on kinni oma alatuses, siis romantilise iroonia abil naerdakse selle üle , mis on tardunud ja rumal.Samas kui romantikud irvitavad maailma üle irvitavad nad ka ideaalide üle.1789 toimub prantsuse revolutsioon , mis ühtlasi tähistab uue aja algust. Hüljati mõistuslikkus ja inimesi hakati käsitlema ja analüüsima tunnetest ja emotsioonidest lähtudes. Esimese repliigi uue kunsti voolu kohta esitab üks šoti poeet. „ et alati oleks südamele armas salajane Idee , mille poole võib pöörduda keset maailma sagimist ja mõttetust ning mis alati erutab meid kõige paremal moel-see on kunst olla õnnelik, mida saatus ei suuda meilt ära võtta.Ma nimetan seda romantiliseks ...“ Romantikutest said jumala salgajad ning seepärast pöördusid nad reaalsest maailmast unelmate ja unenägude tegelikkusse, sest nad tundsid seal end kindlamini kui reaalses tegelikkuses . Seega jäid nad kahe maailma vahele. Elades füüsiliselt ühes ,reaalses maailmas, ja vaimselt teises maailmas. Teine maailm asub väljaspool reaalsust , mida püütakse kujutada ette tõelise reaalsusega, milles tasub elada, sest see teine reaalsus eksisteerib väljaspool aega ja ruumi , ainult kujutuses. Tänu kujutus võimele minnakse tagasi kaugetesse paikadesse j aammu möödunud aega – keskaega eriti.Sest keskaeg võlus neid oma müstilisusega ja süngusega. Kuid romantikutel oli ka teine võimalus: nad püütsid oma unistusi teoks teha.Kuid nad ei suuda seda. Tekibväike vastuolu, unistus viib nad reaalsest maailmast teise maailma , kus nad loovad endale ideaal mudeli ühiskonnast , et see reaalsuses teoks teha. Romantikud ei sallinud liht rahvast ja nende kombeid, sest nad ei näinud seal midagi vaimset. Nad pidasid ideaalseks romantiliseks kangelaseks naapoleoni ja tema traagilist saatust, mis annab tunnistust sellest et maailma on võimatu võita üksinda, aga inimene on üksildane. Kui inimene püüab üksinda midagi teoks teha, siis võib ta muutuda türanniks. Kuid tihti puuduvad kangelasel otsustavuse tahe, ning kui ta märkab pärast sooritatud tegu, et see oli mõttetu ja kuritegelik , sellest kasvab välja pettumine maailmas, mis sünnitab temas maailma valu. Romantikud pöörduvad tagasi shakespeari arusaamade juurde. Shakespeare on üks esimesi kes väitis et täiesti vaba võib inimene olla ainult loomingus, sest see kellele on antud geniaalne loovus võib end pidada jumalaga võrdseks: ta loob oma kujutluses uue maailma , uue universumi. Romantilist kangelast iseloomustab individualism .
Kui räägitakse armastusest siis kõneldakse truudusetusest , kui sõprusest siis reetmisest.
Lõpuks jõuavad nad arusaamiseni, et õnne saavad tunda vaid tavalised , labased olendid , kes oma tühisuse tõttu on rahul sellega mis neil on. Jumal on igavese orjuse reaalseks teinud, deemon aga kuulutab mässu. „ainult romantism lubab inimesel kaunisti tunda, ülevalt arutleda ja inetult käituda „ ( Belinski ). Romantistid kõrvutasid reaalsuse mingi ürgse ja tundmatu miljööga. Kõike seda pakub nende jaoks loodus. Looduses nähti uut vaidlus allikat , loodus pidi õppetama uuenemist, kui räägitakse ilust ja armastusest siis selle taustaks on alati surm. Kuna surmaga lahkub elust midagi kordumatut ja kaunist . „Ilu on seal kus on tõde, tõde on seal kus on ilu. Reaalne on vaid see mis on ilus. Kõik muu on juhuslik ja hetkeline , mäss on vahend maailma ebaõigluse hävitamiseks, aga ilu võib harmoonia maailmale tagasi anda.“ Romantism, kui ühine ellu suhtumine lõppes 1850-ndal aastal.
Tsüklis noored kannatused kõrvutab Heine meenutused vastamata armastusest ning protestina esineb seal inimlik nõrkus ja otsustus võimetus, julgus teha omapoolne esimene samm. Oma luuletused lõpetab Heine alati iroonilise värsiga. Ta seab kahtluse alla , et kas tunne kui selline on üldse võimalik. Inimene kes püüdleb ideaali poole võib oma püüdlustes hoopis hukka saada. Luhtunud armastuse oma nõo vastu kajastub kõikides tema armastus luuletustes ja kuna ta armastust tunda ei saanud, siis pani ta vastamisi inimese ja looduse , eriti aga mere, sest meri on alati hukutav nagu armastuski. Inimese ja looduse suhe on tähtis selleks et ta jõuaks jälile või vähemalt püüaks jõuda temas endas olevatele saladustele. Kui loodus seda lubab. Inimene võib loodust tunda, kuid tihti ei tunne ta iseennast . Seepärast jäävad kõik küsimused vastuseta. Loodus on inimese omakeskist välja heitnud, sest inimene on valinud oma eesmärgiks „eramängud“.
Loodus on Suurejooneline ja salapärane , aga inimese selles naeruväärne. Iroonialäbib kõiki Heine poolt esitatud teemasid ning kõik tundmused on hetkelised. Tihti on armastus julm ning ei sisenda kindlus tunnet. Lõhki rebitud maailm tekitab Heines südamevalu , ta soovitab kõigil kritiseerida ühiskondlikku allasurutust ja seda peaks tegema üldistavate fraasidega. Heine tundis et uus aeg – raudne sajand, neelab kõik võimalused unistada millestki üllast ja ilusast.
Naer läbi pisarate. Protesti kasutades saavutavad romantikud koomilise efekti . ülevalt mõeldes irvitatakse väitluse üle, et paljastada igapäeva elus sisalduvaid illusioone: see mis näib tähtsana võib osutuda labaseks pisiasjaks.