Loomade Evolutsioon (3)

Aegkond
Ajastu
Algus (milj. aastat tagasi)
Kestvus (milj. aastat)
Uusaegkond
Kvaternaar
Neogeen
Paleogeen
2
22,5
65
2
20,5
42,5
Keskaegkond
Kriidiajastu
Juura
Triias
136
192,5
225
71
56,5
32,5
Vanaaegkond
Perm
Karbon
Devon
Silur
Ordoviitsium
Kambrium
280
345
395
435
500
575
55
65
50
40
65
70
Eelkambrium
>5000
Esimesed elukandjad ilmusid maale 3,5 - 4 miljardit aastat tagasi. Maa esimesed asukad oli lihtsa ehitusega, ilma tuumata, organismid. Elu hakkas arenema ürgookeanis.
Üherakuliste organismide elu eksisteeris maal paar miljardit aastat. Järgmine ja elu edasise arengu seisukohalt üks kõige olulisem evolutsiooni muutus leidis aset umbes 1,7 - 1,4 miljardit aastat tagasi: arenesid päristuumsed organismid. Peale tuuma eristus nende üherakulistel tsütoplasmas veel mitmed membraansed organellid: mitokonder , plastiidid, Golgi kompleks jt.
Membraansete organellide ilmumine võimaldas paremini eralduda rakusisestel sünteesi- ja lagundamisprotsessidel, tagades sellega suurem töökindluse. Rakutuuma moodustamisega käisid kaasas mitmed evolutsioonilised uuendused nagu näiteks suguline sigimine. See võimaldas ulatuslikumat muutlikust ja uusi evolutsioonilisi muutusi. Üherakuliste elu arenes umbes 600 - 800 miljonit aastat, eristudes seejuures taime-, looma- ja seeneriigiks.
700-900 miljonit aastat tagasi toimus järgmine suur samm – hulkraksete teke.
Eelkambriumis ja vanaaegkonna alguses arenes elu vees. Maailmamerd asustasid sel perioodil vetikad, ainuraksed , käsnad, ainuõõssed, kõhtjalgsed ja peajalgsed, ussid , lülijalgsed ning okasnahksed ja esimesed selgroogsedki. Nendel loomadel kujunesid mitmesugused kaitsekohastumused , nagu kaitsev rüü, mürginäärmed või kiire liikumine.
Vanaaegkonna keskel, siluris ja devonis levis elu ka maismaale. Suure muutuse loomariigi arengusse tõid esimesed maismaataimed . Nad eraldasid õhku järjest rohkem hapnikku – fotosünteesi käigus – nii, et sai võimalikuks loomade elama asumine maismaale. Arenesid hulkjalgsed, putukad ja mõned lülijalgsed ning nende järel kahepaiksed . Seejärel arenes kahepaiksetest edasi esimesed roomajad . Roomajad võisid juba elada pidevalt maismaal, sest soomustega kaetud nahk kaitses neid kuivamise eest. Ka sigimine ei olnud enam veega seotud. Munaraku ümber moodustuv kest kaitses kuivamise ja vigastuste eest.
Permiajastul suri välja enamik kaladest ja kahepaiksetest, samuti suur hulk mereorganisme. Jätkus roomajate areng.
Keskaegkond kujunes roomajate valitsemisperioodiks. Kuni 30 meetri pikkused hiidsisalikud valitsesid maismaal, vees ja õhuruumis. Roomajatest kujunesid ka esimesed imetajad (200 milj. aasta eest). Keskaegkonna viimane ajastu – kriidiajastu kujunes murranguliseks perioodiks. Sellel ajal suri välja enamik roomajaid ning nende elupaiku hakkasid ajapikku täitma selle ajani varjuelu elanud imetajad. Need olid väikesed hiiresarnased loomad. Roomajatest kujunesid ka esimesed lindude eellased, kes sarnanesid üsna palju sisalikega.
Uusaegkonnas muutsid valitsevaks imetajad, kellel oli mitmesugused eelised roomajatega võrreldes; nad olid osavamad liikujad, külma eest kaitses neid paks karvkate , nende järglased olid paremini kaitstud, nad sünnitavad väljaarenenud järglase, kellel on toit emapiimana pidevalt olemas ning kelle eest ka vanemad hoolitsevad. Toimus lindude ja imetajate levik ning mitmekesistumine . Rohkesti uusi liike tekkis ka luukaladel ja putukatel . Paleogeeniajastu lõpul ilmusid inimahvid, neogeeniajastul aga inimese eellased.