Eugene de Rastignaci iseloomustus (0)

Eugene de Rastignaci iseloomustus.
Teose „Isa Goriot “ üks peategelastest Eugene de Rastignac on väga omapärane isiksus. Ta oli väga muutliku iseloomuga , tema eesmärgid ja arusaamad erinevatest maailmaasjadest muutusid tihti. Olenemata segadusest, mis toimus nooremehe sees, võib siiski öelda, et ta oli sümpaatne ja hea inimene.
Eugene läks Pariisi eelkõige sooviga õppida, saada hea töökoht ning teenida hästi raha. Ta oli pärit vaesunud aadliperest, seega olid kogu pere lootused tema peal. Ema ja õed armastasid ning hoidsid Rastignaci väga. Ema andis oma viimasegi raha, et poeg saaks ülikoolis õppida. Kuna raha tal palju polnud, suunduski vaene tudeng proua Vauquer ´ pansionisse. Seal suhtuti alguses temasse hästi ja lugupidamisega , kuid hijem hakati arvama temast teisiti, kuna ta astus välja Goriot’ eest.
Eugene teadis, mis on vaesus ja viletsus, ta oli seda ise omal nahal tundnud . Tutvudes Pariisi kõrgseltskonna elustiili-ja oluga, tekkis ka temas endas tahtmine olla üks neist. Ta otsustas, et maksku mis maksab, ta peab saama tähtsaks ning mainekaks tegelaseks ja saama täpselt samasuguseks nagu nemad. Siin oli tal abiks tema sugulasest aadliproua Beausent’, kes õpetas talle kõrgseltskonnas käitumist, millise iseloomuga need inimesed on ja millisena nad välja peavad paistma. Vikontess andis eelkõige mõista, et inimene ei tohi end välja näidata sellisena nagu ta on. Ta peab oma tegelike tundeid varjama. Eriti hoolsalt peab ta varjama armumist, seda ei tohi kellelegi öelda ega välja näidata, sest seda võidakse kurjasti tema vastu ära kasutada.
Selleks et pääseda kõrgseltskonda pidi olema hea soovitaja . Keegi, kes võtaks kaasa ballidele, et seal inimestega tutvuda. Kuid veelgi parem oleks võtta endale kaasaks keegi kõrgseltskonnast. Täpselt seda vikontess soovitaski. Ta leidis, et Rastignac võiks ära võluda proua Nucingeni, maineka rahamehe abikaasa. Rastignac oli enne juba proovinud tutvust sobitada isa Goriot teise tütrega, proua Restaud ’ga. Tema aga suhtus nooremehesse põlglikult ega soovinud teda enam oma kodus näha. Kuid proua Nucingeniga hakkas asi kohe edenema. Nad hakkasid aina tihedamini kohtuma. Aeg läks aina edasi, Eugene käis ballidel ja kohtumistel ning tundis end tähtsalt.
Kui algselt Eugene käis korralikult ülikoolis õppimas, siis lõpuks käis ta kohal ainult selleks, et tema nimi kohalolijana kirja pandaks. Rastignac oli nii pimestatud kõrgseltskonna elust, rikkusest ja võltsuhkusest, et ta unustas kõik muu. Ta unustas täielikult hariduse omandamise ja kui tähtis on perekond. Ta palus emalt viimast raha ja väitis talle, et see on hädasti vajalik, kuid tegelikult kasutas ta seda raha uhkeldamiseks ja kallite riiete ostmiseks .
Nüüd kui Eugene oli koos Delphinega, puutus ta ka rohkem kokku isa Goriot’ga.Ta oli juba varem otsustanud, et ei lase teistel pansionäridel Goriot’d mõnitada, sest nemad ei tea, mida mees tegelikult kannatama on pidanud. Nüüd oli ta saanud temaga veel lähedasemaks.Tema tegemised ja olemised hakkasid talle hinge, tal tekkis temavastu justkui kiindumus, ta tahtis et tal hästi läheks. Isa Goriot armastas väga oma tütreid, kuid see armastus oli pime. Tütred suhtlesid isaga vaid raha pärast ja nüüd kui seda isal enam ei olnud, ei tahtnud nad temaga üldse enam suhelda.
Üleüldse Restaud mõistis, et raha mängib elus väga suurt rolli. Kõik keerles materiaalsuse ümber ja inimeste peamine prioriteet oligi raha. Vautrinil oli Eugenega salaplaan. Loomulikult selleks, et ise kergelt rikastuda. Vautrini põhitõed ja arusaamad elust olid sarnased Beausent omaga . Ta ütles, et ausus ei maksa midagi. Kui olla keegi teine,siis juba uhkelt ja rikkalt. Ta tahtis, et Rastignac võrgutaks ära rikka isa poolt hüljatud preili Victorine’i. Vautrinil oli tutvusi, ta oleks lasknud mõrvata Victorine’i venna ja nii oleks kogu raha neiule pärandatud. Tehtud töö eest oleks Vautrin osa endale nõudnud. Rastignaci jaoks tundus plaan ahvatlev , kuid lõpuks ta siiski keeldus. Seda andis ta talle ka mõista, kui Vautrin küsis talt, kas ta on sõjajalale astunud . Vautrinis oli siiski olemas see inimlikkus ja heatahtlikkus, et ta sai aru, et selline käitumine pole õige, kaalul oli siiski inimelu . Hiljem ta mõistis, kui kahepalgelised ja ahned on mõlemad õed.
Rastignac on arenev tegelane, ta hiljem sai aru, kui valesti ta oli käitunud oma lähedastega. Lõppude lõpuks oli Eugene ainuke, kes hoolis Goriot’st. Ta sai targemaks, tema eesmärgi muutusid. Pärast seda kui isa Goriot oli maetud ja keegi ta matustele ei tulnud, otsustas ta et maksab kätte.
Eugene on sümpaatne tegelane, sest lõppude lõpuks ta suutis näha oma vigu ning eristada õigest valest.