CHRISTOPH WILLIBALD GLUCK saksa helilooja tõsise ooperi tuntuim reformija peaidee saada lavamuusika draama teenistusse loobus ooperi traditsioonidest ja üksikuteks etteasteteks killustatud ülesehitusest lõi ulatuslikke muusikalisi stseene loobus vanast de-capo aariast ja saatega retsitatiivist üritas orkestrisaatega retsitatiivi ja aariaid ühendada dramaatiliseks kõnelauluks lülitas vanakreeka draama eeskujul koori ja balleti aktiivselt ooperi tegevustikku sidus ooperi avamängu draamaga JOSEPH HAYDN austria helilooja viini klassikuis vanim sümfoonia ja keelpillikvartetti rajaja
kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Näitekirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Näitekirjanduse teos on mõeldud etendamiseks. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Arvan, et näitekirjandi juures peab kõige rohkem mõtlema sellele, kas kirjutatud näitekirjand on laval ka teostatav. Kindlasti on vaja ka loomingulisust ja fantaasiat, kuid viimasega ei tohiks üle piiri minna, kasvõi juba selle pärast, et äkki ei saa vastavat tegevust laval teha.Teiseks oluliseks mõjutajaks on sihtgrupp. Paika tuleb panna, kellele seda näitekirjandit tehakse. Vanus, sugu, rass on vaid mõned inimeste liigitamisviisid, mille vahel tuleks valida
Dramaatika ehk näitekirjandus.(Draamakirjandus) · Dramaatika on üks kirjanduse 3-st põhiliigist · Mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog. · Dramaatika tähtsamad zanrid on draama, tragöödia, komöödia. · Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Draama üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. · Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. · Draama on dramaatika üks põhizanritest, mis kujunes välja 18. sajandil, juhtivaks sai 19. lõpp kuni 20. algus. Draama loojad: D.Diderot, G.E.Lessing
kõne kahe isiku vahel, nüüd aga kahe või mitme isiku vahel ristlev kõnelus. Iga üksiku tegelase kõneosa dialoogis nimetatakse repliigiks. Sageli esineb draamas ka monoloog ühe tegelase ulatuslikum kõne mis annab seda edasi tegelase mõtteid, et neid teatavaks teha vaatlejale. Temaatilise terviku säilitamise huvid ja lavatehnilised põhjused, nagu dekoratsiooni, kostüümide ja lavasisustuse muutmine, tingivad draamateose jaotamist vaatusteks. Vaatused jagunevad omakorda etteasteteks ehk stseenideks, s.o. osadeks, kus tegelaste koosseis ei muutu. Dramaatilised zanrid. Antiikajast saati jaotati draamateosed kaheks peazanriks: tragöödiaks ehk kurbmänguks ja komöödiaks ehk naljamänguks. XVIII sajandil tekib kolmas vahepealne zanr draama, milles esineb niihästi tragöödia kui ka komöödia elemente. Tänapäeval on seega mõistel 'draama' kaks tähendust: laiemas mõttes kogu dramaatika, kitsamas mõttes tragöödia ja komöödia vahepealne tõsise sisuga näidend.
LÜROEEPIKA kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan DRAMAATIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm ehk kahekõne, tegevuse esitamine olevikus ("siin ja praegu"), tihe ja pingeline sündmustik ja vastuolud tegelaste suhetes (sündmustiku dramatism). Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jne) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika kasvas välja antiikaja kultusrituaalidest (viljkusjumala Dionysose pidustustest). Draamakirjanduse tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia, ja draama. KIRJANDUSE PÕHIMÕISTED TEEMA teoses käsitletav nähtuste ring
Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama.Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest johtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana.Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. 4. süzee 5. faabula- on eepilise või dramaatilise teose sündmustik ajalises ja põhjuslikus järgnevuses. 6. eepos-tähendas algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes 7. romaan-on jutustava proosa suurvorm. Romaani iseloomustavad probleemiderohkus, mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süzeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg. 8
Willibald Gluck ja ta on kirjutanud 107 teost. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti "Don Juan", mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos, siit sai alguse ka klassikaline dramaatiline ballett. 1762 aastal tuli Viinis lavale nende esimene ooper "Orpheus ja Eurydike", mis saigi ooperireformi alguseks. Ta taastas renessansiliku ooperi kui muusikalise draama, milles kõige tähtsamaks väljendusvahendiks oli sõna ja lavategevus. C.W.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene. Ta püüdis orkestri saatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks. Aariad kaotasid mõttetud virtuooslikud liialdused, koorid said tagasi kaotatud koha, balletinumbreid esitati vaid siis, kui ooperi tegevus neid õigustas. Lavakujundus oli nüüd tagasihoidlik, kostüümid kaotasid barokiliku uhkeldava ilme. Kõike püüti allutada teksti ja sündmustiku mõttele. Ooperi avamängu
LÜROEEPIKA kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan DRAMAATIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm ehk kahekõne, tegevuse esitamine olevikus ("siin ja praegu"), tihe ja pingeline sündmustik ja vastuolud tegelaste suhetes (sündmustiku dramatism). Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jne) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika kasvas välja antiikaja kultusrituaalidest (viljkusjumala Dionysose pidustustest). Draamakirjanduse tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia, ja draama. KIRJANDUSE PÕHIMÕISTED TEEMA teoses käsitletav nähtuste ring
Commedia dell’arte – linnateatri maskikomöödia Singspiel – laulumäng, 18. sajandi keskel; Austrias Joseph II õukonnas toetati seda, Mozarti „Haaremirööv“, „Teatridirektor“, „Võluflööt“ ?? Uuendused tõsises ooperis – lühemad aariad, orkestrit kasutati julgemalt, koor sekkus rohkem draamasse Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Christoph Willibald Gluck (1714- 1787) – „Orpheus ja Euripide“ 1) loobus etteasteteks killustatud ülesehitusest, kasutas ulatuslikke muusikalisi stseene 2) loobus vanast da-capo aariast ja saatega retsitatiivist ning püüdis neid ühendada dramaatiliseks kõnelauluks 3) kaasas üha enam koori ja balletti 4) sidus avamängu draamaga Tähtsaid isikuid Joseph Haydn (1732-1809) 1) Kujunemisaastad: sündis Alam-Austrias, sopranlaulja St Stephani kirikus häälemurdeni; vanemad ütlesid lahti temast; oli vaene; kohtus Metastasio
Vana tüüpi da-capo aaria asemel hakati kasutama lühemaid aariavorme. Julgem orkestrikasutusgmuutis muusika värvikamaks, tõusis ka koori osatähtsus. 16. G. W. Gluck, ooperireform: Ooperireformi alguseks võib lugeda 1762. aastat, mil Viinis lavastati Glucki ooper g „Orpheus ja Eurydike“, kus muusika pidi realistlikul kujutama lavasituatsioone ja tegelaste hinges toimuvat. Gluck loobus ooperi liigendamisest üksikutest etteasteteks ja retsitataiivideks ja aariateks ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene. Vana-Kreeka draama eeskujul suurendas Gluck koori ja balleti osatähtsust. Ta püüdis muuta ooperi avamängu draama vahetuks osaks. Hiljem said avamängud terve ooperi sisuliseks kokkuvõtteks. Glucki olulisemad teosed on „Orpheus ja Eurydike,“ „Alkestis“ ja „Armida.“ Uut laadi ooperi sünd muutis ka publiku suhtumist. Seni oli ooper olnud meelelahutus, mille ajal
poolest. Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastamiseks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ettekannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevuslik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli.
Julgemalt hakati kasutama orkestrit, mis lisas muusikasse värve. Üha sagedamini sekkus draamasse ka koor. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Chritoph Willibald Gluck (1714- 1787). Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Selleks tegi Gluck järgmisi muudatusi: loobus ooperi traditsioonilisest, üksikuteks etteasteteks killustatud ülesehitusest, ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene; loobus vanast da-capo-aariast ja saatega retsitatiivist ning püüdis orkestrisaatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks.
mis võimaldasid elavdada lavategevust. Julgemalt hakati kasutama orkestrit, mis lisas muusikasse värve. Üha sagedamini sekkus draamasse ka koor. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Chritoph Willibald Gluck (1714- 1787). Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Selleks tegi Gluck järgmisi muudatusi: loobus ooperi traditsioonilisest, üksikuteks etteasteteks killustatud ülesehitusest, ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene; loobus vanast da-capo-aariast ja saatega retsitatiivist ning püüdis orkestrisaatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks.
· esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA ZANRID: eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus komöödia koomilise lugulaul · värss luuletuse rida. sisuga näidend · ulatuslik Värsirida ei pea · naeruvääristatakse · jutustava sisuga moodustama terviklauset, inimeste pahesid (rumalus,
Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor. Ooperi tõeliseks reformijaks sai Christoph Willibald Gluck, kes oli pärit Lõuna-Saksamaalt. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti "Don Juan", mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos- siit loetakse klassikalise dramaatilise balleti algust.1762 tuli Viinis lavale nende esimene ooper "Orpheus ja Eurydike", mis sai omakorda ooperireformi alguseks.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene. Ta püüdis orkestrisaatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks. Ooperi avamängu püüdis ta muuta draama vahetuks osaks. Tema avamängud juhatavad vahetult sisse esimese stseeni. Gluck valdas hästi erinevate maade ooperistiile ja suutis need edukalt ühendada ühte uudsesse stiili. See oli iseloomulik klassikalisele stiilile- muusika ei vaja rahvuslikke stiile, vaid üht mõistetavat väljendust.
Kuna Shakespeare oli teatris nii näitleja, lavastaja kui ka piletimüüja, sai ta palju palka ja tast sai peagi rikas mees. 1597. aastal ostis ta oma perele suure maja.4 1599. aastal panid kõik trupi näitlejad rahad kokku ja ehitasid uue teatrihoone. Ühel päeval võeti ,,teatri" hoone koost lahti ja veeti teisele platsile. Uuele teatrile pandi nimeks ,,Gloobus" (,,The Globe"). See paiknes Thamesi parempoolsel kaldal. 1599/1600 oli hoone valmis esimesteks etteasteteks. Etendusid kolm Shakespeare`i näidendit: tragöödia ,,Julius Caesar" ja komöödiad ,,Nagu teile meeldib" ja ,,Kaheteistkümnes öö". 1608. aastast alates mängiti Shakespeare´i teoseid ka talle endale kuuluvas teatris ,,Blackfiarsis". See tagas kõigile truppi kuuluvatele liikmetele lisateenistuse. 1611. a. paiku tõmbus Shakespeare teatrist tagasi ja elas peamiselt sünnilinnas Stratfordis. Ta suri 52 aastaselt 23. aprillil 1564. aastal. Ta maeti Stratfordi kiriku altari kõrvale
mõtteliseks tervikuks.) LÜROEEPIKA kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan DRAMAATIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm ehk kahekõne, tegevuse esitamine olevikus ("siin ja praegu"), tihe ja pingeline sündmustik ja vastuolud tegelaste suhetes (sündmustiku dramatism). Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jne) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika kasvas välja antiikaja kultusrituaalidest (viljkusjumala Dionysose pidustustest). Draamakirjanduse tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia, ja draama. KIRJANDUSE PÕHIMÕISTED TEEMA teoses käsitletav nähtuste ring. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi
· rahulik, üksikasjalik vahetu esitamine; · põhineb dialoogil e käsitlusviis elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus ZANRID: lugulaul · värss luuletuse rida. komöödia koomilise · ulatuslik Värsirida ei pea moodustama sisuga näidend · jutustava sisuga terviklauset, mitu värssi · naeruvääristatakse
Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". Dramaatika- näitekirjandus, üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Ekspressionism- Kunstivool, mis sündis XX sajandi algul Saksamaal. Ideede ja elamuste kujundirikas väljendamine. NT, Marie Under Eleegia- lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust. 1 Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega
koomilise ooperi eeskujul rajaja Hiller. Muusikateatri klassikasse kuuluvad vaid Mozarti singspiel´id ,,Haaremirööv","Teatridirektor" ja ,,Võluflööt" Eestis Kotzebue ,,Isalik ootus" Ooperi reformiaks sai Christoph Willibald Gluck (1714-1787) Glucki ja Calzabigi esimene koostöö oli ballett ,,Don Juan", sai oluliseks reformiks baletti ajaloos- klassikalise draamaballetti algus. (1761) Ooperireformi aluseks oli nende ooper ,,Orpheus ja Eurydike" (1762) killustasid ooperi üksikuteks etteasteteks, retsitatiivideks ja aariateks, ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene. Avamängud tähtsal kohal. 6 Sümfoonia- sümfooniaorkestrile loodud sonaaditsükkel vormis mitmeosaline heliteos. 4osa: hõlmab kiire sonaadiosa, aeglase laululise osa, menueti või skertso ning rondo või kiire sonaadiosa. Viini klassikud: Joseph Haydn (1732-1809) Sündis Alam-Austrias Rohrau külas.
Moodne draamateooria kasutab selleks koguni matemaatilisi meetodeid (maatriksanalüüs, sotsiomeetria jm.). Kirjeldused baseeruvad tegelaste konfiguratsiooni mõistele. Konfiguratsioon (kujukond) on tegelashulk, kes ühel kindlal hetkel korraga laval viibib. Kui keegi tegelastest lahkub või juurde tuleb, muutub kujukond. Kompositsiooni plaanis tähistab konfiguratsiooni muutumine uue etteaste algust. Paljud näidendid ongi jagatud laval viibivate tegelaste järgi etteasteteks. Konfiguratsiooni iseloomustab: 1) tegelaste arv, mis muutub nullist (lava on ajutiselt tühi) kuni kõiki näidendi tegelasi hõlmava konfiguratsioonini; 2) aeg, mille vältel laval viibivate tegelaste koosseis püsib muutumatuna. On tarvis pöörata tähelepanu sellele, missugustes kõrvutustes-vastandustes tegelasi eksponeeritakse. Nii saab näidata, millised suhted tegelaskonda korrastavad. Mõned olulisemad suhtetüübid on järgmised (vt. ka Marcus 1975:286-287).
Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor. Ooperi tõeliseks reformijaks sai Christoph Willibald Gluck, kes oli pärit Lõuna- Saksamaalt. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti "Don Juan", mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos- siit loetakse klassikalise dramaatilise balleti algust.1762 tuli Viinis lavale nende esimene ooper "Orpheus ja Eurydike", mis sai omakorda ooperireformi alguseks.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene. Ta püüdis orkestrisaatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks. Ooperi avamängu püüdis ta muuta draama vahetuks osaks. Tema avamängud juhatavad vahetult sisse esimese stseeni. Gluck valdas hästi erinevate maade ooperistiile ja suutis need edukalt ühendada ühte uudsesse stiili. See oli iseloomulik klassikalisele stiilile- muusika ei vaja rahvuslikke stiile, vaid üht mõistetavat väljendust.
Eduard Vilde (18651933) "Tabamata ime", August Kitzberg (18551927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (18781940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (19221971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". draamakirjandus üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil ehk kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jmt) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. dramatiseering kirjandusteose (romaani, jutustuse, novelli) kohandus näidendiks, mis eeldab teksti esitamist dialoogina, remarkide lisamist, teksti jaotamist vaatusteks või piltideks jmt. dramaturg näitekirjanik, draamateose autor, varem ka teatri kirjanduslik nõuandja.
Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastamiseks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ette kannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli. Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega
poolest. Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastamiseks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ettekannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli. Teatri algusaeg jääb kaugesse minevikku ning on seotud usutseremooniatega.
põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. 1970ndate algul toimus eesti teatris teatriuuendus, mille keskuseks kujunes Vanemuine, juhtfiguurideks noored lavastajad Evald Hermaküla, Jaan Tooming ja tantsuteatris Ülo Vilimaa. 1990 taasavati 1978. aastal tulekahjus hävinud teatri väike maja. Aastatel 19851990 juhtis teatrit AgoEndrik Kerge. Jaan Tätte (sündis 24. märtsil 1964 Viljandis) näitekirjanik, näitleja, teatrilavastaja ja laulja. Talle meeldis juba enne keskkooli minekut kirjutada
Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastami¬seks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ette¬kannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu an¬takse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stsee¬nideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Monoloog-Hamlet Olla või mitte olla 43 Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asenda¬vad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Näidentises on raskem kujutada liikumist ajas ja ruumis, samuti ka tegelaste siseelu kujutamine keeruline.
Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastamiseks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ettekannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevustik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Monoloog-Hamlet Olla või mitte olla Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid - autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Näidentises on raskem kujutada liikumist ajas ja ruumis, samuti ka tegelaste siseelu kujutamine keeruline. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas
annaabi.ee 
