Essee: Millised on minu väärtushinnangud, hoiakud ja .... (1)

II essee: Millised on minu väärtushinnangud, hoiakud ja enesekohased uskumused, mis mind motiveerib ja milline on minu vajaduste hierarhia? Mis teeb mind õnnelikuks?
Väärtustamist tuleks alustada iseendast. Kui ennast ei väärtusta ega armasta, siis vaevalt , et isegi suudad midagi/kedagi teist väärtustada ning juhtud ka elus kokku nende inimestega, kes sind ei väärtusta. Kurvad elukogemused on seda näidanud. Alustada tuleks iseendast ja siis läheb ka kõik muu paika. Väärtustan vabadust olla iseseisev isiksus koos omapära, plusside ja miinustega. Edasi tulevad suhted kõige kallimate inimestega. Muidugi ei saa eitada ka materiaalset poolt. Seega väärtustan ka raha ja selle eest saadavaid hüvesid, kuid raha pole minu jaoks eesmärk omaette , vaid üks vahenditest, kuidas oma elukvaliteeti tõsta/parandada. Väärtustan iseloomu. Raha võib kaduda, pere laguneda ja ülikooli paber võib kasutult sahtlisse jääda kehval majandusajal, aga iseloom jääb ning sellest sõltuvad ka minu ülejäänud väärtushinnangud, õiged otsused ning tõekspidamised terve elu.
Minu uskumusi ja hoiakuid on muutnud perekond ja kindlasti ka ühiskond, milles viibin. Näiteks kui perekonnas olakse silmakirjalik , siis paratamatult võtab laps selle omaduse üle ning jäljendad neid. Uskumus on kindlasti ka see, et haridus on oluline ning koolis tuleb käia, sest sajand tagasi ei olnud haridus nii oluline, oluline oli pigem see, mida sa tegid kätega ja tegudega- maatöö. Praegu nõuab enamus töid hariduse olemasolu ja spetsialiseerumist. Või siis, näiteks hakatakse teist inimest hindama ainult ühe, enesele olulise omaduse põhjal siis, kui ollakse hõivatud enesekohastest mõtetest ning omatakse vähe infot teise inimese kohta. Teiste hindamisel on levinud ka tendents neid pigem endasarnaseks kui endast erinevaks pidada. On ka tingimusi, mille korral nähakse teisi pigem endast erinevatena. Näiteks kui tahetakse oma unikaalsusega silma paista või oma enesetunnet parandada kujutledes teist kehvema olevat. Keegi ei taha olla teistest halvem , ka mina mitte, kuid sellega ei tasuks kindlasti liiale minna.
Mäletan, kui vanemad ütlesid mulle, et ma ei tohi eksida ning pean teadma kõiki oma tegude tagajärgi, või ma pean valmis olema kõige halvemaks, siis nüüd olen ma neid hoiakuid muutnud. Ma olen aru saanud, et: õige on teha vigu ja ma teen neid ning vastutan nende eest, samuti ka õpin nendest ; ka eksimine on inimlik ja ma ei pea tundma süümepiinu ning olen valmis halvemaks, kuid lootus ja positiivsus jääb. Hea on ka teada, et mul on õigus öelda „Ma ei tea!“ ja „Ma ei hooli sellest.“
„Erinevatel inimestel on erinevad vajadused, erinevatel kõrgustel ja selle mõistmine on suhtlemise alus“ (Heikki Krips ) See on ilusti öeldud.
Motivatsioon ehk innustus , see annab jõudu ja tuge, paneb meid ennast liigutama , oma vajadusi rahuldama. Vajaduse liike on hästi palju ning nad avalduvad vastavalt meie vajaduse suurusele. Vajadus on rahuldatud, siis ta jääb pikaks ajaks alumisele „redeli pulgale“ , aga kui ei, siis tõuseb kõige ülemisele pulgale ning nõuab kohest tegutsemist. See oleneb enamjaolt olukorrast ja ajahetkest.
Minu kõige suurem vajadus on kindlasti korravajadus. Ma ei salli, kui ümber ringi on kaos : asjad ebaloogiliste kohtade peal või laiali. Ma tean, et ma ise võin korda rikkudda, kuid see on lühiajaline, aga teiste puhul ma ei taha seda mitte andeks anda. See paneb mind: häält tõstma, märkust tegema, nina krimpsutama. Väljapaistvuse vajadus. Enamus meist, soovib tähelepanu, esile tõusta millegagi, et mitte tunda end eemale tõugatuna, nii ka mina. Austuse vajadus. Mina pean saama teiste poolt tunnustatud, kui ei saa siis kerjan seda. Näiteks ütlen emale, et kas ma olen tubli või onju , ma olen tubli. Ema ütleb siis, et jah, oled küll tubli. Ja kui kedagi pole, kes seda ütleks, siis kiidan ise ennast, ja see aitab. Võin julgelt lisada ka vajadus muutuste järele see on sekretärile väga oluline. Töös tuleb kindlasti ette palju muutusi ning kiire kohanemisvõime tuleb siin kasuks. Ei saa ka ilma vajaduseta viia asju lõpule, sekretär ei saa endale lubada poolikuid tegemisi ja ülesannete edasi lükkamisi, see maksaks kätte tema töökoha. Kui need vajadused on rahuldatud, siis on enesetunne hea. Vähem olulised on kindlasti minu jaoks: enesealanduse vajadus ja agressiooni vajadus.
Mind teeb õnnelikuks kõik see, mis on minu ümber ja tekitab kindlustunde. Ei saa olla õnnelik, kui minu sisemuses on tühjus ja vajadus millegi olulise järele. Ma ei ole veendunud, et materiaalsed asjad teeksid mind üliõnnelikuks (raha, auto, palju ilusaid riided, ehted jms), pigem parandab elukvaliteeti, millest ma juba rääkisin. Minu puhul on veel, tähtis olla armastatud ja tunda, et minust hoolitaks. Samuti teevad mind õnnelikuks minu sõbrad, lähedased, kellele ma saan toetuda, kui mul abi ja tuge vaja. Kui ma saavutan enda võimete kohaselt edu, näiteks lõpetan kooli, siis ma olen ka õnnelik ning uhke enda üle. Haridus omandamine teeb õnnelikuks, sest sa saad palju uusi teadmisi, täiendad ennast. Ning annab võimaluse minna edasi õppima,valides endale meelepärane amet, näiteks sekretäritöö.
Väärtustan ikkagi suhteid, tegevusi, hobisid, kus ma arenen, saan ennast proovile panna ja tunda ennast hästi ning turvaliselt- olen õnnelik.
3