Essee hariduse kohta (0)

Haridus
Selles kiiresti muutuvas maailmas, kus me elame, on vaja kõikjal saavutada, et ei katkeks põlvkondade järjepidevus, et tugevneks identiteetide süsteem, et toimuks rahvuse ja riigi taastootmine, et säiliksid eeldused püsida väärikana teiste rahvaste hulgas ning luua ja hoida väärtusi, mida vajatakse selleks, et inimesed käituksid kooskõlas ühiskonnas ja kultuuris kehtivate normidega, oleksid suutelised olema iseseisvad ja vabad, tunneksid end hästi ja oleksid õnnelikud. Selle kõige üheks eelduseks on haridus . Kui võtta arutluse objektiks üldharidus, ilmneb paraku rida esmapilgul tüütuid paradokse. Selguse saamiseks üldhariduse kohta peame suutma avastada ja korrastada haridussüsteemi, mille süsteemikujundavaks teguriks on üldharidus. Peame suutma avastada, korrastada ja mõtestada hariduse kui terviku ja ka kõik hariduse olulised tegurid ning kõik, mis sõltub haridusest - töö produktiivsusest riigi kaitsevõimeni. Üldharidus on inimese eneseleidmise vahend, subjektiks kujunemise tee, inimpotentsiaali korrastamise ja kujundamise mehhanism, sotsialiseerumise süsteem. Väärtuslik on vaid kvaliteetne üldharidus. Maailm muutub ja muutuvad ka kriteeriumid inimeste hindamiseks. Vastavalt on muutunud ja muutuvad ühiskonnas nii avalikud kui ka latentsed eesmärgid, tegutsemise printsiibid ja kriteeriumid. Haridus ei ole see, mida õppekava ette näeb. Haridus ei ole õppekavaga ette nähtud teadmiste, oskuste ja vilumuste kogum, nagu seisab haridusseaduses. Haridus on paljude tegurite koostoimes kujunev subjekti olek, inimese või inimeste mingite ühenduste üks karakteristik, mis ilmneb informeerituse, arukuse, adekvaatsuse, tasakaalukuse jms foonil . Haridusel ei ole eesmärke. Eesmärgid on inimestel, kes loovad haritud inimeseks kujunemise eeldusi ja korraldavad haridussüsteemi funktsioneerimise , muutumise ja arengu eeldusi (õiguslikke, majanduslikke, administratiivseid, teaduslik-teoreetilisi, metodoloogilisi, metoodilisi ja organisatsioonilisi jt aluseid) ja küllap ka nendel inimestel, kes tahaksid kujuneda haritud inimeseks ja säilida haritud inimestena hoolimata sellest, et kõik ümberringi üha kiiremini muutub. Seega tuleks tõesti ükskord ometi tõdeda, et täiskasvanute õpe on vähemalt sama tähtis kui laste õpe. Praegu on Eestis täiskasvanute õppe korraldus ja sellele osutatav tähelepanu pehmelt öeldes naeruväärne. Veneaegse paradigma, (üli-)koolikeskse mõtlemisviisi ja samade võtmeisikute võimu jätkumise korral on olukorra normaliseerumist raske uskuda. Elukestev õpe (NB! mitte haridus!) on ühiskonna- ja kultuurifilosoofiline kontseptsioon , mille tähendust ei ole võimalik ülehinnata. Inimeste elukestva õppe problemaatika ei alga pärast igaliiki koolide lõpetamist vaid ammu enne kooliikka jõudmist ja kestab elupäevade lõpuni.
Haridus kui eneseleidmine , eneseloomine ja enese ületamine
Olen kahe käega selle poolt, et haridus aitab ennast leida, luua ja ületada. Haridus aitab suurel määral kaasa eneseleidmisele, sest inimene hakkab mõtisklema oma suutmiste ja tahtmiste üle. Läbi oma mõtete hakkab inimene avastama endas midagi uut ning jõuab mingite järeldusteni, mis enne olid tema jaoks võõrad. Hariduse omandamine aitab leida endas mingeid teistsuguseid külgi, millest meil ennem aimugi polnud. Uute külgede avastamisega võib olla seotud kasvõi see, et me avastame, et oleme andekad mingis aines, tahame õppida midagi erilist või siis hoopis see, et meie mõttemaailm on mingite asjade suhtes kõvasti muutunud. Minu arvates on eneseleidmine protsess, mis ei lõpe kunagi ning ei jää ühe koha peale pidama . Peale eneseleidmist hakkab toimuma eneseloomine, sest peale seda, kui oleme mingil määral endast aru saanud peame me midagi ette võtma selleks, et jõuda kuhugi . Eneseloomine võib alata ka täiesti tavalistest asjadest: iseloomu, mõttemaailma ja/ või käitumise muutmisest. Eneseloomine on samatähtis kui eneseleidmine ning need mõisted käivad käsikäes. Enese ületamine toimub igal eluetapil ning täpselt samamoodi nagu kõik teised protsessid ei jää see kunagi pidama. Inimene ületab ennast iga päev ning see võib olla ükskõik mis pisiasi: hommikul vara ärkamine, prügi väljaviskamine või isegi see, kui täna paned vähem piima kohvi sisse kui tavaliselt. Hariduse valdkonnas on enese ületamine väga tähtis, sest tänu sellele me üldse omandame hariduse, sest õppimine ei ole teadagi lihtne tegevus. Võtame näiteks olukorra, kus õpilane lõpetab gümnaasiumi ning peab otsustama, mida ta tahab edasi teha. Eneseleidmine seisneb selles, et inimene peab otsustama enda jaoks mida tema tahab elus edasi teha: õppida, reisida, töötada. Eneseloomine hakkab pihta momendist mil inimene on oma otsuse teinud või siis niiöelda ennast leidnud. Ükskõik, mida inimene ka ei otsustaks peab ta hakkama ennast muutma , et jõuda püstitatud eesmärgini. Eneseületamine toimus juba siis, kui inimene hakkas mõtlema, mida ta tahab enda eluga peale hakata ning nüüd see jätkub, sest on vaja ennast muuta ja teha „sobilikuks“ antud tegevuse jaoks. Minu arvates asjaolu, et mõni inimene ei pruugigi jõuda püstitatud eesmärgini ei tähenda üldsegi seda, et mõni protsess oleks kas toimumata või vahele jäänud, sest üritamine on ja tahtmine kuhugi jõuda on juba omaltpoolt eneseleidmine, loomine ning ületamine.
Hariduse paradoksid

• Harjumine ja uskumused
  

On hämmastav paradoks , et peamist tulevikku suunatud inimelu sfääri, haridust peetakse kõige konservatiivsemaks valdkonnaks. Muutumise eest kaitsevad kooli visad harjumused. Niisugused, et haridus tähendab peamiselt teadmisi, haridus peab olema reglementeeritud riiklikult ja viimase üksikasjani, haridus tähendab standardeid, haridus peab olema kõigile ühesugune. Harjumisest kasvavad uskumused: kool on peamine õppimise koht ja mällu vajutatud teadmised ongi haridus, kooliprogrammides on olemas kõik eluks vajalik, kõik õpikutes ja programmides sisalduv saabki õpilase teadmiseks ja õpilase väärtust mõõdab hinne ning eksam . Uskumus on olnud ka see, nagu võiks haridusele antud vabadus üksi luua tõeliselt väärtuslikku haridust. Aga kui inimene oma vabadust äragi pole tundnud ? Sest tema mõistmine, tarkus ja vaimsus pole teda selleni juhatanud. Kahtlema ei pane inimest oma hämmastavalt sitketes uskumustes ja harjumustes seegi tõsiasi, et vähemalt viimased 50 aastat on meil tulnud harjuda elama koos globaalselt teadvustatud hariduse kriisiga .

• Vahend
  

Haridust mõistetakse täna üldrahvalikult kui läbilöögipääsme lunastamist parematele paikadele sotsiaaldarwinistlikus olelusvõitluses. Ta on abinõu positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks. Mõistagi on needki kõik inimese vabaduseks vajalikud, et võita enesele elus suurem mänguruum. Haridus saab otsa, kui on vaja saavutatut mõtestada: mille jaoks see kõik? Läbilööjaid ei huvita, kas ehk keegi ka haiget saab, vahest kõige rohkem veel tema ise. Tööandjaid pole huvitanud inimene vaid tema haridust tõendav dokument. Sest inimene pole huvitanud ka kooli, õppekava tegijaid, hariduspoliitikuid. Haridust on viljeldud nimelt mingi muu olemise, aga mitte hariduse enese nimel ehk inimese vääristamiseks. Niisugust haridust nimetab rahvasuu paberihariduseks.

• Sooritamine
  

Vahendilist haridust ei huvita sisu, vaid näitajad -hinded, punktid, läbitud kursused. Teda ei huvita inimese kvaliteet, tema mõtlemine ja hoiakud, võime kaastundeks, eetilisteks otsusteks, inimsuhete loomiseks. Olemise oskamine, kool jääb piirduma osavusega mitmesuguste näitajate kogumisel. Võib rääkida kahest elu põhihoiakust oma tegemiste suhtes: sooritamisest ja pühendumisest. Sooritamise sund ja surve võtavad täna koolis üha enam aja ning ruumi pühendumiselt. Sooritaja kogub punkte kellegi teise jaoks, ta seisab väljaspool oma tegu, vastutab kellegi muu, aga mitte iseenese ega oma elu ees. Vaimsust ei saavuta aga sooritades, vaid üksi pühendudes. Seal, kus sooritajad tõrjuvad pühendunuid, muutub olemine elutuks. Nagu koolipõlves taheti maha saada eksamiga, nii püütakse vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha saada.

• Hirm
  

Miks hirm ja milline hirm? Hirm on kannustajaks institutsionaalses hariduses. Laps kardab õpetajat ja kontrolltööd, suured kardavad oma koha ja karjääri pärast, institutsioonid oma maine pärast, ning kardab ka ühiskond. Võib oletada, et ka üks riiklikke haridussüsteeme käivitavaid jõude on hirm, hirm tuleviku pärast. Et tulevik oleks prognoositav ja kontrollitav, on tuleviku planeerimise vahendiks haridus. Turg peab teadma, keda tal on koolipingist oodata. Selle alateadliku hirmu ilmekaks väljendajaks on praegune Eesti hariduse paradoks: kõigi muude eluvaldkondade liberaliseerumise taustal on riiklik surve ja reglement haridusele üha suurenenud. Hirmu põhjuseks on tavaliselt vaimne ebaküpsus ehk mõistmise alt väljunud tegelikkus.

• Institutsioonid
  

Ka siin leidub huvitavaid paradokse. Kui haridus ise oma ideaalide järgi peaks teenima inimese vabastamist, tajuvad õpilased haridusasutusi sunniasututustena. Ühiskond ise sallib seda ja peab loomulikuks. Vabastaja -sümboliks koolis on koolikell - ta helistab tunnist välja, lõpetab päeva, lubab koolivaheajale. Kool meenutab täna rohkem tehast kui tehased ise. Haridust ratsionaliseeritakse, sekulariseeritakse, instrumentaliseeritakse, standardiseeritakse, kanaliseeritakse, evalueeritakse.

• Unustus
  

Unustatakse tihti seda, mis on liiga ligi, ta varjub meie vaateväljalt ja peagi pole teda vaataja silmade jaoks olemas. Hariduses on unustatud inimene ja tema kohustus olemise oskamiseks, mis aga vaimsuseta hästi õnnestuda ei taha. Hariduse paradoks on laiem: näiliselt on täna haridust ehk rohkemgi kui kunagi varem: õpitakse eluaeg, tekste ja teadmist leiab kõikjal ja palju. Kvantitatiivse laienemise kõrval toimib tegelikult hariduse tähenduslik ahenemine . Haridus on taandumas infoks ja tehnoloogiateks. Taas on varjumas vaateväljalt kasvatus, koolist on lahkumas pedagoogika ja ühiskond naerab ta üle, sest kasvatuse ja tema poolt seatud piirangutega hirmutati ju kord vabadust ihkavat inimest. On unustatud, kuidas läbi sajandite oli kasvatus hariduse lahutamatu saatja ja et just tema haridusele tingimusi lõi. Kasvatuseta võib haridus ilma jääda oma inimlikust mõõtmest ja ma ei tea, kas meil õnnestub praegu kasvatust kaitsta.
Haritus
Selge on see, et haridus ei tee haritust. See on inimeses endas kinni millise harituse tasemega ta on. Mitte millise hariduse tasemega ta on. Lugemine, maailma nägemine ja jälgimine, mõtlemine, kuulmine ja palju muud sellist aitavad kõigele sellele kaasa. Aga kus kohast algab haritus ja millega seda mõõta? Kui palju võõrsõnu pead sa teadma, või kui mitmel alal pead oskama kaasa rääkida, et olla haritud ja intelligentne ? Kui palju on vaja selleks, et mitte ühel hetkel ärgata ja märgata, et APPI! Ma olen rumal! Aga ega neid kahte sõna ei saa ka teineteisest täielikult lahutada, sest haridustase suudendab ju ka haritustaset. Siin mängib kindlasti suurt rolli ka intelligents . Harituks saamiseks peab ise suurema osa tööd ära tegema, samal ajal kui hariduse saamiseks peab vaid koolis käima, veidi kaasa töötama ja seejärel kontrolltööd ära tegema. Haritus on aga su enda silmaringi ja intelligentsi suurus. Haritus on teada selliseid pisiasju nagu...mida näiteks tähendab carpe diem, või kes on Hispaania , Prantsusmaa või Hiina president. Või siis teadmine, et..kes oli Oskar Luts? Haritus võib olla ka see kui inimesel on tähtsad
elu põhimõtted või kriteeriumid – näiteks ausus, tõe ja õigluse, õige ja vale tunnetamine või teistega arvestamine. Ka siis ollakse haritud. Võib ju öelda tõesti, et tal on sisemine haridus, anne või tugev intelligents. Harituse alla käib ka see mida sa omandad väljaspool kooli igapäevases eluvõistluses. Kindlasti on vaja ka mingisugust kaasasündinud annet , et olla haritud. Või ka mingisugust loogikat. Haridus on see, mille sa koolis õpid. Haritus on see, mis jääb järele, kui kõik mis sa oled õppinud on ühel hetkel unustusse kadunud. Tuleb aru saada, et haridus on vaid paber, aga haritus on oskus. Ja ma siiski rõhutan, et akadeemilised teadmised peaks iga inimene ise harituseks muutma. Kui sul on käes erialane tipp- tunnistus , aga sinu huvi elu vastu on täiesti null, ja see piirdub vaid telekat vahtides ja netis surfates, siis sa ei ole haritud. Või kui sa vahid telekast ainult mõttelagedaid tapmisfilme, mis sind isegi inimesi anatoomias ei hari. Sel juhul oled sa vaid raisanud aastaid oma elustmillegi jaoks, mis sind ei huvita. Need on mõttelaiskade inimeste tunnused, kes ei ela vaid lihtsalt on...nad ainult eksisteerivad, ilma eesmärgita siin elus midagi tõesti ära teha. Et olla haritud, peab peale formaalset haridust tõendavate dokumentide olema veel midagi, mis teeb inimesest tõeliselt vaimse, avatud ja inimliku olevuse. Samas tuleb tõdeda fakti, et haridus võib anda harituse, aga haritus haridust mitte mingil juhul anda ei saa.
Haridus ja haritus on tegelikult ikka niivõrd suhtelised mõisted. Mina soovitan vanematel sisendada oma lastele armastust raamatute vastu, armastust väärtkirjanduse, väärtfilmide vastu. Piirake laste aega istumaks internetis, mis mitte mingil viisil ei hari. Last tuleb suunata, tihti isegi juhtida, et temast saaks haritud inimene. Ma ei ütle, et kõik peaksid jätma interneti või muu sellise ja jooksma nelja tuulde laiali raamatuid lugema. Ei, kindlasti mitte, aga haritust näeb tänapäeval üha vähem, ja mind teeb see murelikuks. Tuleb meeles pidada seda, et haridus annab meile vaid aerud, sõudma õppima ja paadi ehitama peame me ise.