Haridus-kas vahend või eesmärk (4)

Haridus - kas vahend või eesmärk
Selles kiiresti muutuvas maailmas, kus me elame, on vaja palju saavutada,et ei katkeks põlvkondade areng, et rahvus püsiks tugevana, et säiliksid väärtused ning inimesed käituksid kooskõlas ühiskonnas kehtestatud reeglitega. Kui inimesed on rahul ühiskonnaga, kus nad elavad, siis on nad suutelised olema iseseisvad ja vabad. Kõige selle eelduseks on haridus . Tänu sellele võivad inimesed õnnelikud olla. Aga kas haridus on tulemuse ideaalne kujutis ehk eesmärk või vahend, mille abil saavutame teise eesmärgi?
Järk-järgult harivad inimesed ennast, et saavutada elus midagi märkimisväärset. Haridus on kui pikk protsess, see on elukestev sündmuste teke. Justkui Kafka “Protsess”, millel lõppu ei näigi olevat. Mineviku tundmine ja tuleviku aimamine. Miks tehakse elus valesid otsuseid?
Teadmised ilma oskusteta pole palju väärt. On vaja arusaamist . Inimene teeb ja oskab, kuid ei saa aru seostest- ta ei oska omandatud teadmisi edaspidises elus rakendada, kuid teod mõjutavad meie elu. Teod, mis on hoolikalt läbi mõeldud ning mida osatakse praktiseerida, loovadki elu aluse. Koolis õpitud mõisteid peaks oskama rakendada ka elus. Tuleks peatada harimatuse võidukäik. Kõik rumalad otsused, isegi see, kellele mehele minna, näitavad hariduse puudujääke.
Kool peab andma võime õppida läbi elu. Iga hetk võib olla õpetusliku väärtusega. Haridus ei ole asi, mida saab anda või võtta ning osta või müüa. Kool on hariduse tähtis osa, aga mitte kogu hariduselu . Kool kui nähtus ei anna haridust. Inimesel on lisaks teadmistele vaja kogemusi, oskust teha järeldusi ning mõista teisi inimesi. Enim teadmisi jääb puudu haridusest rääkimisel. Siinkohal on süüdi nii meedia kui ka me ise. Õpitakse siiski läbi elu- oma vigadest. Toimib justkui elukool, kus iga päev saame juurde uusi teadmisi. Sellele aitavad kaasa raamatukogud, kino , suhtlemine , teater, reisimine. Kogemust ei asenda mitte miski.
Palju tähtsam on elutarkus kui see haridus, mille koolis saame. Voltaire on öelnud: “Mida rohkem loete järele mõtlemata, seda rohkem usute, et teate palju; mida rohkem mõtlete lugedes, seda selgemini näete, et teate veel väga vähe.” Sellega tahtis ta öelda, et tark on see, kes teab, et tal on elus veel palju õppida.” Mitte kunagi ei saa haridust üleliia. Selle kohta ütleb vanasõna, et “Inimene õpib kogu elu aga sureb ikka lollina.”
Teadmised ja oskused viivad maailma ringi rändama. August Gailiti romaanis “Toomas Nipernaadi” läks peategelane maailma avastama . Püsimatu iseloom ning soov ennast leida- see viib kodust kaugele. Oskus praktiseerida kõike ning tahtmine saada uusi kogemusi. Koolis õpitud teadmisi kasutatakse maailmas ellujäämiseks. Tänu heale haridusele on meie jaoks avatud kõik uksed- me saame seigelda, et avastada midagi uut. Tänu headele keelekasutamis oskustele jõuame kaugemale- saame tööd parimates kohtades ning kõrgeimat palka. Uusi tutvusi on palju parem sõlmida. Laia silmaringiga inimestel jätkub juttu kauaks - oskus rääkida oma maa kultuurist ning osata rakendada koolis õpitud teadmisi kõigis eluvaldkondades teebki inimese õnnelikuks. Haridust kasutatakse kui vahendit millegi saavutamiseks, olgu siis selleks hea töökoht või suur sõprusringkond. Harva on haridus kui eesmärk omaette . Inimesed ei naudi haridust kui sellist, vaid armastavad maitsta oma töö vilju - neid, mis on saadud hariduse tulemusel. Pikkade kooliaastate jooksul omandatud teadmised ei huvita inimesi. Aastast-aastasse räägivad õpilased, et neid teadmisi ei lähe elus vaja. Väga vähesed lapsed lähevad kooli mõttega, mis ma täna uut õpin. Valitakse õppeaine, millesse süvenetakse sügavuti, sest see tuleb kasuks meelepärases töökohas. Meie pilgud on pööratud tulevikku- mõtleme vaid sellele, millal me oma haridust tõendava dokumendi kätte saame ja võiksime hakata palka teenima . Arvatakse, et mida kõrgem palk, seda parem elu. Haridus on olnud vahend rahvuse ehitamiseks, vahend ellujäämiseks vajalike oskuste omandamisel.
Platon kirjeldas oma teoses “Riik” asju, mis on soovitavad vaid selle pärast, mida nad meile võimaldavad, nagu näiteks raha, mis ei oma mingit sisemist väärtust ja on vaid vahend eesmärkide saavutamiseks. Selle alla võib paigutada ka hariduse- see on vaid vahend hea töökoha saavutamiseks, elus edasijõudmiseks. Platon pidas tarkust väärtuseks iseendas. Haridus oli talle vaid vahend selle saavutamiseks.
Meil kõigil on hinges soov olla haritud, aga me ei pea seda oma eesmärgiks, mille suunas liigume ja pürgime, sest õppimine on juba nii rutiinne tegevus meie elus, et me vaevu märkame seda. Prantsuse filosoof Diderot on öelnud: “Kui pole eesmärki, ei tee sa midagi, ja sa ei tee midagi suurt, kui eesmärk on tühine.” Sellega tahtis ta öelda, et ilma eesmärgita inimene võib elada kogu oma elu ära nii, et ei tee midagi märkimisväärset, mille pärast teda hiljem mäletada.” Seega haridus ei pea olema eesmärk, vaid võib olla ka vahend, et jõuda soovitud eesmärgini.
Inimesed on ennast harinud juba sajandeid. Varem oli haridus privileeg, mille poole paljud püüdlesid, aga tänapäeval kasutame seda vahendina, et saada tulevikus hea töökoht. Kuigi haridus on muutunud vahendiks , on see ikkagi lahutamatu tänapäeva elust ja väga tähtis inimkonnale.