Essee Aines „Erialatutvustus“ (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Infotehnoloogia teaduskond
Informaatikainstituut
Olga Dalton
104493IAPB

Essee

Aines „Erialatutvustus“

Juhendaja :
Rein Kuusik
Professor

Tallinn 2010

Umbes pool sajandit tagasi ellutärkanud IT-teadusest on tänaseks saanud üks aktuaalsemaid inimkonna arengusfääre, mille iseloomustamiseks sobiks kõige paremini kasutada väljendit „tormiselt arenev“. Tänapäeval ei seostu mõiste infotehnoloogia vaid arvuti kasutamisega, vaid kujutab endast hoopis midagi laiaulatuslikumat, millega arenenud riikide elanikud iga päev kokku puutuvad. Sellesse paeluva ja mõistatuslikku maailma olen minagi astumas, informaatika teaduskonna esimese aasta tudeng .
Uute inimestega tutvudes räägin alati, et olen informaatika teaduskonna üliõpilane, mis aga tekitab neil kohe küsimust, miks valisin just selle eriala. Tõepoolest, ühiskonnas on levinud arusaam, et programmeerimine on meeste pärusmaa. Pealegi on mul koolis kõigi ainetega hästi läinud ning nii naljakas kui see ka poleks, aga pea iga õpetaja arvas , et lähen edasi tema ainet õppima. Kuid nii koolis kui ka ülikoolis on aineid, mis õpilast huvitavad ning mille omandamiseks ta erilist vaeva ei näe, ning on selliseid, mida tuleb lihtsalt pähe tuupida , et hea hinne kätte saada. Selles peitubki esimene põhjus, miks otsustasin programmeerijaks hakata. Nimelt oli koolis minu lemmikaineks matemaatika , huvi on pakkunud muudki reaalained, humanitaarained olid aga need, mida hinde pärast, nutt silmis , õppisin.
Et tahan programmeerijaks saada, teadsin juba lapsepõlves, kuid tol ajal oli tegemist ebamäärase unistusega, kuna meil polnud kodus isegi arvutit. Kindla otsuse võtsin aga vastu umbes kolm aastat tagasi, mil sain jõuludeks endale isikliku sülearvuti. Siis hakkasin ise programmeerimist uurima ning veendusin, et tegemist on just sellise alaga, millega sooviksin terve elu tegeleda. Tõsi küll, programmeerimiskeelte õppimiseni ma tol korral ei jõudnud, kuna olude sunnil tekkis mul vajadus veebileht valmistada. Siit saigi alguse minu hobitöö – veebilehtede valmistamine ja disain – millega tegelen ülikooli kõrval siiamaani. Kuna pean esmatähtsaks õppimist, kusjuures õppimise all mõistan oma perfektsionistlike kalduvuste tõttu kas head või väga head õppimist, siis pole ma kunagi lasknud oma hobil õppimist segada. Enamasti kulutan sellele ühe päeva nädalas, mis võimaldab ka tagasihoidlikku, kuid vanematega elavale üliõpilasele piisavat sissetulekut.
Mis puutub päristöösse, siis olen sellegi puhul kärsitu. Et erialaste oskuste arendamisele aitab kõige paremini kaasa erialane töö, siis tahaksin väga järgmisel õppeaastal endale osalise tööajaga koht leida. Siis oleks mul ka ettekujutus , mida reaalselt tööturul vajatakse, ning oskaksin keskendada oma tähelepanu just kõige olulisematele õppeainetele. Seejuures loodan väga, et Eesti firmades domineeriv meeskonnatöö annab mulle väärtuslikke suhtlemisoskusi, mille puudumine on hetkel minu suurimaks miinuseks. Loodan, et ka siis olen võimeline oma töö- ja õppeaega selliselt kombineerida, et üks ei segaks teist.
Kas siiani on kõik vastanud ootustele? Tegemist on raske küsimusega, millele vastan nii jah kui ka ei. Kui rääkida erialast, siis ma pole selles pettunud – kõik on vastanud minu ootustele ning juba esimesed erialaained pakuvad mulle ülimat huvi. Ma arvan, et just nimelt huvi on inimest edasiviiv jõud, sest ebahuvitavat ainet võib küll õppida, aga tegeleda sellega terve elu on tõeline põrgu. Mis aga ei vastanud osaliselt minu ootustele, on esimene semester. Nimelt oli keskkoolis minu jaoks kõige raskem huvi mitte pakkuvate ainete õppimine, mida oli paraku mitu korda rohkem kui mind huvitavaid aineid. Viimases klassis õppides unistasin hetkest, mil ma ei pea enam muusika - ning kunstiajalooga tegelema. Millegipärast oli mul tekkinud illusioon, et kui ma ülikooli lähen, saan juba esimesel semestril täielikult pühenduda oma tulevase eriala ainete õppimisele. Paraku see nii pole: suurema osa ajast kulutan üldõppe ainetele , programmeerimise jaoks jääb üsna tagasihoidlik kogus aega. Samas oli see vaid minu väljamõeldis, et informaatika teaduskonna tudeng pääseb täielikult humanitaarainetest või sellisest alusainest nagu matemaatiline analüüs, mis vaatamata minu heale matemaatilisele loogikale, tundub raskena. Tegelikult mõistan, et ilma kõigi nende aineteta hakkama ei saa, sest enne maja kokkupanemist tuleb ehitada vundament , muidu saame tulemuseks üsna halva ehitise. Lisaks teadmisele, kuidas asja teha, läheb tarvis ka teoreetilisi oskusi sellest, miks seda just nõnda tehakse. Kõrgharidusega inimene peab oskama ka loogiliselt mõelda ja oma mõtteid kirjalikult või suuliselt väljendada. Seega teenib õppekava täielikult oma eesmärke: koolitab väärtuslikke ning laiade teadmistega spetsialiste.
Mis meeldib? Põhimõtteliselt meeldib kõik, ka need ained, mis ei meeldi. Nimelt olen õppinud suhtuma raskustesse kui võitlusesse, mulle meeldib ennast proovile panna, et saada teada, kas olen millekski võimeline või mitte. Nii on minu jaoks igaks selliseks iseenda proovilepanekuks järjekordne filosoofia kodutöö või uueks matemaatilise analüüsi teooriatööks õppimine. Loomulikult on mul ka raskusi uue ümbruskonnaga kohanemisel – kas või see, et esimesel nädalal suutsin oma kümme korda ülikoolihoones ära eksida –, kuid selliseid pisiprobleeme on ilmselt igal rebasel. On ka asju, mis minu arvates võiks veidi teisiti olla. Nimelt tunnen nii mina kui ka minu rühmakaaslased suurt puudust e-kooli järele. Kodutööd ja kontrolltööde ajad on küll enamasti õppejõu veebilehel olemas või öeldakse need tunnis, kuid ühist süsteemi nende jaoks pole. Nii peab loengust puudunud õpilane kulutama palju aega ja energiat, et järele uurida, mis tunnis toimus ja mis toimub järgmises. Ilmselt harjun ma sellegagi ära, kuid esimesel semestril tundub mulle taoline süsteem vajalik. Vähemolulistest asjadest tooksin välja pistikupesade puudumise – mida ilmselt rõhutavad kõik ja mida pole võimalik niipea parandada – ning juba septembris tehtud (minu jaoks) kohutava avastuse, et ülikoolis on prussakad. Kuna elan eramajas , siis pole ma nende elukatega varem kokku puutunud, kuid eks ma harjun ajapikku nendegagi.
Lõpetuseks rõhutaksin erialatutvustuse aine vajalikkust. Loengute jooksul sain üsna hea ülevaate oma tulevasest elukutsest, samuti sellest, mis mind järgnevatel aastatel ootab(ülikooli astudes polnud mul aimugi näiteks sellest, et magistriõppes toimub spetsialiseerumine ). Huvi on pakkunud mõned statistilised andmed IT-sektori arengu kohta, mida erinevad õppejõud on välja toonud . Hetkel ei oska ma veel öelda, mis IT-ala sfääriga sooviksin tulevikus tegeleda, kuid eks ma selle viie õppeaasta jooksul ning loodetavasti ka töökogemuse kaudu teada saan. Hetkel on mul aga hea meel, et tegin juulikuus õige valiku.