Esimene maailmasõda (3)

Esimene maailmasõda
Sõja algus
1914.aasta 23.juulis tapsid salaorganisatsioonid Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Kuna Serbia seljataga seisis Venemaa, oli Viinil Saksamaalt abi vaja. Austriale anti teada, et väljaastumisega ei tohi viivitada ja Berliinis olid kõik suureks sõjaks valmis. Venemaa oli nõustunud Serbiat aitama . Samal ajal oli Prantsusmaa presitent teatanud, et prantslased täidavad oma liitlas kohustusi. 1914. aasta 28. juulil kuulutasid Ungari ja Austria Serbiale sõja. Saksamaa kuulutas 1. augustil ja Venemaa 3. augustil Prantsusmaale sõja. Saksamaa esitas ka Belgiale ultimaatumi, nõudes oma vägede lubamist Belgia territooriumile. Belgia keeldus ning pöördus abi saamiseks Inglismaa poole. London nõudis Belgia neutraalsuse austamist, kuid vastust saamata kuulutas Inglismaa 4. augustil Saksamaale sõja. Esimene Maailmasõda oli vallandunud.
Sõja plaanid
Sõjaks valmistusid kõik suurriigid ja tegid suuri ettevalmistusi. Suurriikide peamine eesmärk oli sõja abil oma positsioone kindlustada. Loodeti oma territooriume suurendada. Nende eesmärkide realiseerimiseks oli aga vaja saavutada sõjalist edu, selleks koostati konkreetsed sõjaplaanid. Saksamaa sõjaplaan oli välja töötatud kindralstaabi ülema A. von Schlieffeni eestvedamisel. See nägi ette Saksa armee ootamatu löögi läbi neutraalse Belgia ja Luxenburgi, et teostada suurejooneline ümberhaaramisoperatsioon. Saksa väed pidid läbimurde järel tungima Prantsusmaa territooriumile, mööduma Pariisist esmalt põhja poolt, seejärel ka läänest ning kokkuvõttes suruma Prantsuse väed vastu Lotringi kindlustatud liini ja Sveitsi piiri. Schlieffeni plaan oli tegelikult välksõja plaan: Prantsusmaa purustamine pidi muidu toimuma pooleteise kuu jooksul. Seejärel tuli kõik jõud suunata Venemaa vastu. Prantsusmaa tegi seevastu panuse tugevatele kindlustustele, mis ehitati Prantsuse Saksa piirile, vältimaks 1870.- 1871. aasta sõjalise katastroofi kordumist . Prantsusmaa väejuhatus jättis kindlustamata suure osa Belgia piirist, sest vaenlase lööki sealt ei oodatud. Venemaa pidi arvestama sõjategevusega kahel rindel - Saksamaa ja Austria-Ungari vastu. Peaeesmärk oli Saksa vägede purustamine Ida- Preisimaal , et kergendada oma liitlase Prantsusmaa olukorda läänerindel. Inglismaa kavatses oma eesmärgi saavutada teiste abiga, selleks finantseeris ta oma liitlasi Venemaad ja Prantsusmaad. Euroopasse kavatseti sõdima saata üksnes 70 000- mehelise armee .
Läänerinne
Sõjategevus läänerindel algas Saksa vägede ootamatu sissetungiga Luxenburgi,- Belgiasse. Kuid oodatud läbimurret ei toimunud, sest Belgia kindlused osutasid Saksa vägedele visa vastupanu.
1914. aasta augusti lõpus toimus 250 km pikkusel rindel piirilahing . Prantsuse ja üks Inglise armee olid sunnitud taganema. Sakslased jätkasid pealetungi ja jõudsid Pariisi lähistele. Kuid Saksa väed paisati tagasi ning sellega nurjati lõplikult Schlieffeni välksõja plaan.
Läänerindel algas positsioonisõda. Aprillis aastal 1915 kasutasid sakslased Ypres`i lähedal esimest korda sõjategevuses mürkgaasi. Kloori balloonid paigutati  6 km kauguses rindele. Gaasirünnaku ohvriks langes üle 15 000 sõduri, kellest kolmandik suri. Sama aasta septembris kasutasid gaasiballoone ka Inglased . Gaasi ja teiste mürkainete tõkestamiseks võeti kasutusele ka gaasimaskid.
Verduni lahing algas 1916. aasta veebruaris ja see kestis 10 kuud. Mõlemal poolel langes kokku üle miljoni sõduri. Kindral H. Ph. Petaini juhtimisel suutsid prantslased Verduni ja seega ka oma pealinna kaitsta. Saksa rinnet aga läbi murda ei suudetud. Mõlemad vaenupooled kaotasid kokku üle 1,3 miljoni mehe. Edutult lõppes ka inglaste 1917. aasta novembris- detsembris ette võetud tankirünnak Cambrai linna lähistel.
Idarinne (1914-1917)
Aastal 1914 oli Vene väejuhatuse eesmärk Ida- Preisimaa vallutamine ja tegutseva kaheksa armee purustamine. Venemaa väed saavutasidki algul edu, kuid augusti lõpus toimunud Tannenbergi lahingus purustati üks kahest Ida- Preisimaal tegutsevast Vene armeest. Edukamalt tegutses Vene armee Austria - Ungari vastu.
Idarindel jätkusid lahingud ka 1914. aasta lõpul. Saksa vägede ülekaal ja esialgne edu ei toonud siiski kaasa läbimurret. 1915 aasta lõpul stabiliseerus rinne Riia- Daugavpilsi- Pinski - Tsernovtsõ joonel .
Aastal 1916 võtsid idarindel suurpealetungi ette Venemaa väed, keda juhtis kindral A. Brussilov . Ka Brussovi läbimurre ei toonud venelastele otsustavat edu ning vastasseis idarindel jäi püsima.
1917 aasta Veebruarirevulutsiooniga kukutati Venemaal isevalitsus. Võimule tulnud Ajutine Valitsus jätkas küll tsaaririigi liitlaskohustuste täitmist, kuid edutult. 1917 aasta suvel ettevõetud Venemaa pealetung nurjus. Saksa väed alustasid vastupealetungi ja vallutasid 1917. aasta septembris Riia. Järgmisel kuul okupeerisid Saksa väed ka Saaremaa, Muhumaa ning Hiiumaa.
Sõja lõpp ja tulemused
1917 aasta novembri algul toimus Venemaal enamlik riigipööre. Saksamaa aga kasutas ära Venemaa armee nõrkust ja alustas 1918. aasta alguses uuesti pealetungi. Venemaa väljumine sõjast võimaldas Saksamaal oma väed idarindelt läänerindele ümber paigutada. 1918. aasta kevadel oli läänerindele koondatud juba kaheksakümmend protsenti diviiside üldarvust. Saksamaa väejuhatus lootis nüüd läänerindel otsustavat edu saavutada.
1918. aasta märtsist kuni juulini võtsid Saksamaa väed ette neli suurt pealetungi. Liitlaste ülemjuhataja F. Foch aga suutis organiseerida eduka kaitse ja ühteaegu teha ettevalmistusi vastupealetungiks. Suvel läkski sõjaline initsiatiiv liitlaste kätte ning septembri lõpul alustasid nad üldpealetungi. Kurnatud Saksa väed ei suutnud 1918. aasta sügisel liitlaste rünnakule enam mingit vastupanu osutada. Saksa väejuhatus tegi keisrile ettepaneku pöörduda liitlaste poole rahupakkumisega.
Ebaedu rindel tõi kaasa ka sisepoliitilise kriisi Saksamaal. Võimule tuli uus valitsus, kes pöörduski USA poole ettepanekuga olla rahuvahendajaks. Samal ajal väljusid sõjast ka Saksamaa liitlased ja nendeks olid Bulgaaria , Türgi, Austria ja Ungari. Saksamaa sisekriis aga kasvas 1918. aasta novembris üle revulutsiooniks, mis kiirendas Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist. 11. novembril 1918. aastal kirjutas liitlasvägede ülemjuhataja F. Foch alla vaherahule, mis lõpetas I mailmasõja.
Saksa väed jäid aga kuni liitlaste tulekuni oma positsioonidele Ukrainas ja Baltikumis. Liitlased said hulgaliselt relvastust ja muud sõjavarustust. Algas desarmeerimine . Sõjaks valmistuvad riigid ei osanud ette kujutada 1914. aastal vallandunud konflikti ulatust. Liitlaste poolel astusid sõtta Jaapan, Itaalia, Rumeenia . Eriti oluline oli USA sõtta astumine 1917. aasta aprillis, mis tugevdas liitlaste sõjajõude läänerindel. 1918. aasta novembriks oli läänerindel juba üle 2 miljoni USA sõduri. Saksamaad toetasid Türgi ja Bulgaaria.
1918. aasta sügisel aga algas Saksamaa liitlaste väljumine sõjast. I maailmasõja ajal mobiliseeriti relvajõududesse üle 67 miljoni inimese: Antandi riikides 42 ja Keskriikide poolel 25 miljonit. Riikidest andis kõige suurema panuse Venemaa, mobiliseerides üle 13 miljoni mehe. Sõjas sai surma üle 10 miljoni ja haavata 20 miljonit inimest. Haigustesse ja nälga suri ligikaudu 10 miljonit inimest.
Sellist totaalset, kõiki ühiskonna valdkondi haaravat sõda ei osanud ette kujutada ka kõige julgemad sõjateoreetikud. Mobilisatsioonid ja tohutud inimkaotused mõjutasid tuntavalt rahvastiku arengut ja teravdasid äärmuseni sotsiaalseid probleeme. Sõja tõttu halvenes pidevalt inimeste elatustase. Toiduainete nappus viis mitmel pool näljani. Uue jõuna tuli rahvusvahelisele areenile Nõukogude Venemaa. I maailmasõjal olid ka väikerahvaste jaoks olulised poliitilised tagajärjed. Kahe impeeriumi - Venemaa ja Austria-Ungari- lagunemine andis väikerahvastele ajaloolise võimaluse iseseisvumiseks. Rasked rahutingimused, mis olid Saksamaale kehtestatud, murdsid ja koormasid Saksa majanduse ja rahva jõu, millest tekkis vaen võitjariikide vastu, sellest hakkasid arenema juba uue sõjakonflikti seemned, millest 1939. aastal algas uus maailmasõda.