Esilaternate läätsede süsteemid (3)

1 Hindamata

VYKK
Teenindusosakond
Reimo Mänd

Esilaternate läätsede süsteemid
AUT07
Juhendaja : Elari Ibrus
Viljandi 2008
Sisukord

Tiitelleht

Sisukord

Valgustusviisid

Laternate tüübid, Autolambid

Halogeen lambid

Põhilaternate ehitus

Udulaternad

Kasutatud kirjandus
Joon. 5.2. Valgustusviisid:
A: Euroopa lähituli, B: kaugtuli , C: Ameerika lähituli
Valgustusviisid. Liiklusohutus nõuab, et kaugtuled valgustaksid sõiduteed suures ulatuses. Seejuures ei tohi pimestada vastutulijaid ja sõidutee valgustatus peab olema ühtlane. Alates 1924. a. kasutatakse sõidutee valgustamiseks reflektorlaternaid, milles asuvad kaksikniidiga lambid. Sellised laternad jagunevad valgusjaotuse poolest kahte põhirühma. Euroopa autodel paikneb kaugtuleniit peegeldi (reflektori) fookuses ja lahituleniit on kaugtuleniidist eespool . Et lahituleniidi all asub metallsirm, paistab valgus üksnes peegeldi ülemiselt poolelt (joon. 5.2). Seetõttu on taolist lähituld nimetatud ka pooltuleks. Lahitule hõõgniit, mis on fookusest eemal, suunab valgusvihu madalamale kui kaugtuli, tekitab sõiduteele selgepiirilise valguslaigu ja pimestab vastutulijaid vähe. Lähitule valgusvihk on ebasümmeetriline: sõidutee parempoolset osa valgustatakse kaugemale kui vasakpoolset.
Euroopa nõuetele vastava valgusjaotusega laternate optilised elemendid on märgistatud tähega «E». Nende ehitus on selline, et lähitule valguslaigu vasakpoolse osa eraldusjoon asub rõhtsalt ja parempoolne eraldusjoon suundub 15° vorra ülespoole.
Ameerikas võeti kasutusele lambid, mille kaugtuleniit paikneb sarnaselt euroopa lambiga fookuses, kuid lahituleniit on kaugtuleniidi kohal ja alt varjamata. Sarnaselt euroopa laternaga on ka ameerika valgusjaotusega lähituli ebasümmeetriline; lähituleniit on nihutatud sõidusuunas vaadatuna vasakule, et tee paremat serva valgustada kaugemale kui vasakpoolset. Hõõgniidi all sirmi ei ole. Sellise Iambi valgus hajub (joon. 5.2, c) ja valguslaigul puudub selge piir. Kirjeldatud skeemiga laternaid kasutatakse ka Nõukogude Liidus. Vanadel automarkidel (FA3-51 jt.) esineb veel ameerika sümmeetrilise valgusjaotusega lähitulesid.
Nii euroopa kui ka ameerika valgusjaotusega laternad valgustavad sisselüilitatud lähitulede puhul sõidutee parempoolset osa 70m ja vasakut vahemalt 40m kaugusele. Kaugtuli tagab nähtavuse 130 ... 150m . Puuduseks on kokkusobimatus. Kui euroopa auto kohtab ameerika autot, siis esimest pimestatakse. Hajumise tottu valgustab ameerika valgusjaotusega lähituli sõiduteed kaugemale,
kuid ta pimestab vastutulijaid rohkem kui euroopa latern. Viimase eeliseks on veel parem nähtavus udus sõitmisel.
Vasak- ja parempoolse laterna valgusjaol olema ühesugune. Mõlema laterna valgusjaotuse muutumiseks piiranguid ei ole.
Laternate arvu poolest jaguneb auto valgustus nelja laterna siisteemiks. Kahe laterna puhul on valgusavad ümmargused, läbimõõduga 170 mm või kandilised. Ümmargused laternad on lihtsama valmistamistehnoloogia tõttu kandilistest odavamad. Kandiliste laternate peamiseks eeliseks on laiem valgusnurk. Nad valgustavad lähltulede puhul sõidutee servi paremini kui sama võimsusega üimmargused laternad. Teisest küljest sobivad kandilised laternad paremini sõiduauto madala ehisvõrega. Valgusjaotus vastab ühtsetele Euroopa nõuetele.
Nelja laternaga autodel on valgusavade läbimõõt 136mm. Kui kahe laterna konstrueerimisel tuleb leida kaug- ja lähitule vahel kompromiss , siis neljast laternast võivad kaks olla kujundatud kaugtule ja kaks lähitule alusel. Äärmised põhilaternad on alati kaug- ja lähitulelaternateks. Keskmistes laternates põleb vaid kaugtuli. Sellise valgustussüsteemi puuduseks on nõrk lähituli. Et lambid on samad mis kahe suure laternaga autodel, jääb 80-W võimsusest väheks. Kaugtuled on kõigil nelja laternaga autodel paremad kui kahe laterna puhul. See on seletatav lampide suurema voimsuse ja valgusavade suurema üildpinnaga.
Laternate tüübid. Rahvusvaheliste nõuete kohaselt, millega on kooskolas FOCT 3544-75, jagunevad põhilaternad kolme rührna: R — kaugtulelatern, C — lähi- ja CR — lähi- ja kaugtulelatern. Laterna margis väljendab tähele järgnev number 136 või 170 valgusava läbimõõtu millimeetrites. Ehisõvruga laterna mark lõpeb numbriga 1 ja ilma võruta laterna mark numbriga 2. Naiteks CR-170-1 on standard! kohaselt ehisvõrguga lähi- ja kaugtulelatern, mille valgusava läbimoot on 170 mm. Üleni klaasist optilise elemendi puhul lisanduvad margi lõppu tähed SR. Laterna tähised on kantud hajutile või kerele. Euroopa laterna E-tähele järgnev number näitab valmistajariiki. Kui tähe all leidub nool, mis suundub hajutile vaadates paremale, on element ette nähtud vasakpoolseks liikluseks. Kahe teravikuga noole korral tohib laternat kasutada nii vasak- kui parempoolse liiklusega riikides. Hajutite ja lampide numbrid ei pea olema ühesugused. Kolm nurk, mille sees on täht T, tähendab, et latern on ette nähtud masinatele , mille kiirus ei ületa 40km/h.
Autolambid. Autodel on põhiliseks valgusallikaks 12-või 24-V nimipingega hõõglambid (joon. 5.3). Need koosnevad soklist ja klaaspirnist või silindrist , milles asub volframist hõõgniit. Voolu toimel see kuumeneb ja kiirgab seda tugevamat valgust, mida kõrgem on hõõgniidi temperatuur. Et lamp läbi ei põleks, on pirnis õhu asemel inertgaas. Sellest hoolimata ei tohi temperatuur ületada 2700°C.
Lambid erinevad üksteisest sokli ehituse, hõõgniitide arvu ja valgustugevuse poolest. Valgustuslaternate lambid peavad olema täpselt ettenähtud asendis. Seeparast on neil äärik- voi taldriksoklid. Äärik võib paikneda sokli silindrilise osa suhtes kaldu, sest ta joodetakse külge hõõgniidi asukoha jargi . Märgutulede ja sisevalgustuse lampidel on tihvtsoklid. Kui lamp tuleb kohale asetada kindlas asendis, on tihvtid sokli otsast erineval kaugusel. Taldriksokliga lampi hoiab kohal pide , tihvtsokliga lamp kinnitub aga tihvtide abil pesa väljalõigetesse. Sellist lampi tuleb vahetamiseks vajutada ja pöörata. Tema pesa põhjas on suruvedruga klemm .
Lampide valgustugevus ja vastupidavus sõltuvad suurel määral rakendatud pingest. Markeeringus näidatud valgustugevus saadakse arvutusliku pinge puhul, mis nimipingest erineb. Kui pinget 10% võrra suurendada, siis valgustugevus tõuseb 50%, kuid vastupidavus väheneb neli korda. Pinge tõstmisel 15 voldini võivad lambid kohe läbi põleda.
Laternate valgustugevust on võimalik suurendada halogeenlampidega. Nende valgustugevus on sama voolutarviduse korral märksa suurem kui tavalistel hõõglampidel. Halogeenlambi iseärasuseks on hõõgniidi kõrge temperatuur, mis võib ulatuda kuni 3200 °C. Hõõgniidi vastupidavust suurendab joodiaur, mille rõhk ulatub 0,8 MPa. Niidilt aurustunud volfram ühineb ajutiselt joodiga. Kui volframjodiidi molekul satub hõõgniidi lähedasse kõrge temperatuuriga alasse, siis ta laguneb ja volfram sadestub uuesti niidile. Kirjeldatud protsessi nimetatakse jooditsükliks.
Joon. 5.4. Autolaternate halogeenlambid
Joon. 5.5. Euroopa valgusjaotusega põhilatenn CDF140: I hajuti , 2 hoiderõngas, 3 seadekruvi, 4 kere, 5 seaderõngas, 6 peegeldi, 7 sirm, 8 hõõglamp, 9 pide, 10 klemmiklots, 11 tihend, 12 gabariidilarnbi pesa, 13 gabariidilamp.
Joon. 5.6. Ameerika valgusjaotusega optiline element: 1 hajuti, 2 kummitihend, 3 peegeldi, 4 ääriksokliga lamp, 5 lambipesa, 6 ja 14 hambad, 7 karboliitpide, 8 lambi äärik, 9 sokkel , 10 klemmikots, 11 juhtmed , 12 pideme väljalviigud, 13 klemm
EHTUS
Põhilaternad. Põhiline kaug- ja lähitulelatern on OF-140 (joon. 5.5). Selle saab lahutada kereks ja optiliseks elemendiks . Et laterna asend püsiks, kinnitub kere tiivakoopasse. Optilist elementi hoiab seaderõnga 5 küljes hoiderõngas 2. Seaderõnga ja sellega koos ka optilise elemendi asendi määravad ülemine ja külgmine seadekruvi . Hoiderõngas on kolm ebaühtlase paigutusega ava. Nendest ulatuvad läbi kinnituskruvid. Optilise elemendi vahetamiseks keeratakse kruvid osaliselt lahti ja pööratakse hoiderõngast nii palju, et kruvipead jäävad kohakuti valjalõigete laiema osaga. Paigaldatud optiline element ümbritsetakse ehisvõruga.
Optilise elemendi (joon. 5.6) osad on peegeldi 3, hajuti 1, lamp 4 ja pide 7. Peegeldi on vajalik valguse koondamiseks. Ümara valgusavaga elemendi peegeldi on lõikes parabool . Kui hõõgniit paigutada peegeldi fookusesse, on peegeldunud valguskiired üksteisega rööpsed. Sõidutee ühtlaseks valgustamiseks hajutab valgust mustriline esiklaas, mida nimetatakse hajutiks. Kandilise laterna peegeldi erineb ümarast selle poolest, et tema ülemine ja alumine osa on asendatud lamedama pinnaga. Rõhttasapinnas on ka kandilise valgusavaga peegeldi lõikejoon parabool. Peegeldi stantsitakse valja poleeritud lehtterasest, lakitakse ja kaetakse siis vaakumis alumiiniumiga, mis peegeldab valgust 84 ... 88 %. Peegelpind on pehme ja kardab kriimustusi. Peegeldi tagaosas asub pesa 5, millesse paigutatakse lamp. Selle mark võib olla märgitud peegeldi tagaküljele. Mitmesuguste laternamarkide erinev kvaliteet on suurel määral tingitud peegeldi valmistamise täpsusest ja lambi hõõgniidi asendist peegeldi suhtes. Peegeldile võib kinnituda sirm, mis varjab lampi ja väldib niiviisi peegeldumata valguse levimist juhuslikus suunas. Mõnedel peegelditel on lisaks põhilambi pesale veel pesa vaikese valgustugevusega gabariidilambi kinnitamiseks.
Hajuteid on mitmesuguse mustriga. Nende prismataolised püsttriibud hajutavad valgust kummalegi. poole kõrvale ning rõhttriibud allapoole. Keskel asuv vöödiline ruut või läätsetaoline sõõr on vajalik selleks, et sõiduteele ei tekiks hõõgniidi kujutist. Paljudel hajutitel on õigeks paigutuseks ülaosas märge « BEPX » või nool. Euroopa laternal on hajuti osatähtsus palju väiksem kui ameerika valgusjaotusega laternal.
Kaksikniidiga hõõglampi hoiab pesas plastpide. Sellel on voolu juhtimiseks vetruvad klemmid . Hõõgniitide asendi peegeldi suhtes määrab sokkel. Ameerika valgusjaotusega laternates kasutatakse ääriksokliga lampe . Äärikul on lambi õigeks paigutuseks väljalõige. Kuigi ääriksoklid on võrdsete mõõtmetega, tuleb lamp valida optilise elemendi jargi. Muidu ei sobi hõõgniitide paigutus peegeldi fookuskauguse ja hajuti mustriga. Lambi vahetamiseks vajutatakse pidet peegeldi poole ja pööratakse teda siis nii palju, et hambad vabanevad.
Lambil A12—50+40 on kaarjas kaugtuleniit ja sellest kõrgemal sirge lähituleniit. Viimane paikneb laterna tel- jega risti ning on eest varjatud, et vältida valguse juhuslikku hajumist. Nimetatud lampi kasutatakse elementides 105, mille hajuti muster on ebasümmeetriline ning selle keskel asub valgust hajutav sõõr või ruut.
Lambid A12—50+21 on ette nähtud vanadele automarkidele ja , mille elemendi OF2-200 A ebasümmeetrilise mustriga klaasil hõõgniidi valgust hajutav osa puudub. Nendel lampidel on mõlemad hõõgniidid kaarjad. Lambid A12—60+40 sobivad «Zaporozetsi» 3A3-965 väikese valgusavaga laternatesse ning ka vanematele sõiduautodele «Moskvits», mille hajuti keskel on sõõri laiuselt siledam vööt. Mõnedes laternates annavad need lambid oodatule vastupidise tulemuse. Kui näiteks lampi A12—60+40 kasutada laternas, kus peab olema lamp A12—50+21, hajub valgus nii palju, et laternat ei saa valguslaigu asukoha jargi seada. Sõidutee valgustatus väheneb ja vastutulijaid pimestatakse rohkem kui vaiksema valgustugevusega lampide puhul.
Euroopa valgusjaotusega laternate lampe A12—45+40 ei ole voimalik teistega vahetada. Nende iseärasuseks on taldriksokkel ja pikad klemmid. Need ühendatakse vahetult klemmiklotsiga. Lambi kaugtuleniit on kaarjas. Lähituleniit paikneb kaugtuleniidist eespool ning on alt ja eest varjatud. Niidialuse sirmi vasak serv on nii palju madalam, et osa valgust jõuab peegeldi vasakule küljele lambist madalamal. Sealt peegeldunud valgus suundub 15° nurga all üles paremale.
Udulaternad. Pimedas on esemed nähtavad sel juhul, kui nad erinevad sõiduteest heleduse poolest. Värvusi silm öistel sõitudel ei erista. Udu puhul hajub laternate valgus enne sõiduteeni jõudmist ning juht näeb vaid valget pilve. Mõnevorra parandab nähtavust kaugtulede ümberlülitamine lähituledele. Laialdaselt on levinud ekslik arvamus, nagu parandaks nähtavust üiksnes laternate paigutamine madalamale, kus udu olevat hõredam. Tege-likult oleneb nähtavus udus ning vihma- ja lumesajus kõige rohkem laterna valgusjaotusest. See peab rahul-dama jargmisi nõudeid.

Valgusvihk ei tohi hajuda suurima heledusega suunast kõrgemale.

Valgusvihu hajumisnurk püsttasapinnas peab olema võimalikult väike, nii et valguslaik on pika kitsa riba kujuline.

Valgusvihk peab suunduma madalale.

Udulaterna valgusvihu telg peab asuma juhi vaatesuunast kaugel. Seeparast paigutatakse udu- laternad nii madalale, et nende kõrgus teepinnast ei ületa ühte kolmandikku juhi silma kõrgusest.
Liiga madalal (alla 40 cm) asuvad laternad nähtavust kuigi palju ei suurenda , kuid moonutavad ümbruse tajumist ja purunevad kergesti. Juhile näib, et tee läheb allamäge ja vastutulijad on tegelikust 2 ... 3 korda kaugemal. Peale selle on madalaid laternaid raske tapselt reguleerida ning nende suund muutub deformatsioonide tõttu rohkem kui kõrgetel laternatel.
Udulaterna värvus tohib olla nii kollane kui ka valge. Kollase värvuse eeliseid ei ole suudetud veenvalt tõestada. Mõned katsed on kiill näidanud, et kollane valgus pimestab silma lühemaks ajaks, kuid väiksema valgustugevuse tõttu väheneb ka nähtavuskaugus. Vaid hämarikus ja kuuvalgetel lumelagendikel on esemed kollase valguse käes paremini märgatavad, sest siis eristab silm veel värvusi.
Udulaterna (joon. 5.7) isearasuseks on servast servani ulatuvate tugevate püsttriipudega hajuti 1 ja lambi ette kinnitatud metallsirm 5. Lamedates udulaternates tekitatakse hele valgus halogeenlampidega. Udulaterna lambil põleb uks hõõgniit, mis paikneb paraboolse peegeldi fookuses. Kõrvuti ümmargustega kasutatakse laialdaselt kandilisi udulaternaid.
Joon. 5.7. Udulatern:
1 hajuti, 2 kere, 3 seaderongas, 4 pee-
geldi, 5 sirm, 6 lamp, 7 pide, 8 klemm
Kuna udulaternad valgustavad teepeenraid ja ei pimesta vastuliikujaid, võib neid kasutada mitmesugustes ilmastikuoludes. Käänulistel teedel suurendavad udulaternad nähtavuskaugust 1,5... 2 korda. Väikese kiiruse tõttu sõidetakse üksteisele järgnevate kurvidega teel lähituledega, millega koos põlevad ka udutuled. Pärast vastuliikujaga kohtumist suurendab udulaternate sisselülitamine valgustugevust ja kiirendab sellega pimestuse kadumist. Veel on udulaternad vajalikud külavaheteedel, mille peenraid on raske sõiduteest eristada. Linnaliikluses on udulaternate suureks eeliseks vähene pimestamine.
Valgustugevus oleneb lambist, peegeldist ja hajutist. Sõites kattub hajuti pritsmetega, mis vähendavad valgustugevust 30 ... 40 %. Peegeldi seisukorda halvendavad tolm, korrosioon ja õli. Peegeldit ei tohi kuivalt pühkida, sest pehme alumiiniumikiht kriimustub kergesti. Lambi valgustugevust vähendavad kauane kasutamine ja madal pinge. Viimane oleneb pingeregulaatori häälestusest ja juhtmestiku seisukorrast. Nõrgalt kinnitatud ja oksüdeerunud kontaktidega lambid ei põle pidevalt. Puuduliku massiühenduse korral lülituvad lambid jarjestikku, kus-juures vähemalt ühes laternas hõõgub lamp tuhmilt. Juhtme lühis rakendab olenevalt automargist korduva või ühekordse toimega kaitsme , mille tagajarjel tuled vilguvad või kustuvad. Ühe ahela katkemine teiste lampide heledust ei muuda.
Laterna valgusjaotus sõltub lambi sobivusest ja hõõgniitide paigutuse täpsusest. Optilise elemendi juhuslik komplekteerimine on sagedasemaid vigu. See halvendab nähtavust ja suurendab pimestamist. Kohtab ka autosid, millel hajuti paikneb vääralt või on pragunenud.
Kasutatud kirjandus
*Autode elektri seadmed – Kalju Aleksius

.RTF Laadi alla originaalfail 9 lk · .rtf · 115 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-12-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti

115 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

p6rzaz Õppematerjali autor

tehtud raamatu "autode elektriseadmed" Kalju Aleksius alusel

lambid udutuled ehitus

Sarnased õppematerjalid

odt

Autode Ehitus.

Eesmised ääretuled peavad lülituma üheaegselt ja põlema koos kaug-ja lähituledega. Ääretuled ei tohi asetseda kaugemal kui 400mm laiusgabariidist seespool. Piduritule laternad. Piduritule laternad on kohustuslikud kõikidele sõidukikategooriatele. Masinal peab taga olema vähemalt kaks punast pidurituld. Pidurituled peavad süttima piduripedaalile vajutamisel ja ei tohi töötada vilkuval või mõnel muul muutuval reziimil. Numbritule latern Masinal ja haagisel peab taga olema vähemalt üks numbritule latern, mis valgustab registreerimismärki nii, et see oleks pimeda ajal loetav vähemalt 25 m kauguselt. Numbritule värvus peab olema valge ja see peab lülituma koos lähi-, kaug- ja ääretuledega. Sõiduki registreerimismärk peab olema loetav hajutatud päevavalguse korral vähemalt 40 m kauguselt (peab olema ilma katteta ja puhas). Suunatule laternad Alates 1980

Traktorid ja liikurmasinad

200

doc

Masina osadest ja kontroll

Mootor Mootoriks nimetatakse masinat, milles muundatakse mingi energia mehhaaniliseks energiaks. Traktorimootorites toimub kütuse põlemisel tekkiva soojusenergia muundamine mehhaaniliseks energiaks ja edasi generaatoris, mille käitab mootor, elektrienergiaks. Kuna kütuse põlemine toimub mootori silindris, siis nimetatakse seda mootorit veel sisepõlemismootoriks. Sisepõlemismootoreid liigitatakse küttesegu süütamise viisi järgi: Diiselmootor survesüüde Ottomootor sädesüüde Töötsükli osade arvu järgi:

Masinamehaanika

181

doc

A.Palu mootorratta raamat

ARSENI PALU EHITUS, EKSPLUATATSIOON SÕIDUTEHNIKA «Valgus» · Tallinn 1976 6L2 P10 Retsenseerinud Uve Soodla Kääne kujundanud Bella G r o d i n s k i Raamatu esimeses osas kirjeldatakse meil enamlevi- nud mootorrataste, motorollerite ja mopeedide ehi- Eessõna tust ning töötamist. Teises osas käsitletakse kõigi nimetatud sõidukite hooldamist ja rikete otsimist- Mootorrattaid (motorollereid ja mopeede) käsutatakse kõrvaldamist Kolmandas osas antakse nõu õige ja peamiselt isiklike sõidukitena. Nad säästavad aega igapäe- ohutu sõidutehnika õppimiseks. vastel tarbekäikudel, võimaldavad huvitavalt veeta nädala- Raamat on mõeldud kõigile, kes tunnevad huvi

Füüsika