Erivajadustega inimene (0)

Erivajadustega inimene
Seminaritöö
2008. aasta alguse seisuga oli Eestis ligi 118 000 isikut, st 8.8% rahvastikust, kellele oli määratud puude raskusaste . (Sotsiaalministeerium 2010)
Valdavalt on tegemist eakate inimestega: 61% kõigist puuetega inimestest on 63-aastased ja vanemad, pisut üle kolmandiku ehk 34% tööealised ning 5% olid vanuses 0-15-aastat. Erivajadustega inimeste arv on aasta-aastalt kasvanud. (Hanga 2008)
Erinevate uuringute andmed kinnitavad, et Eesti ühiskonnas on erivajadustega inimeste sotsiaalne staatus madal, üldine teadlikkus nende olukorrast ja probleemidest kesine. Erivajadustega inimesed ei osale aktiivselt ühiskondlikus elus ning tunnevad end ühiskonnas suhteliselt tõrjutuna..
Erivajadustega inimeste tõrjutus ühiskonnas saab alguse juba elukaare algul - ligipääsul haridusele. Näiteks puudub kokkulepe, missuguseid lapsi käsitleda erivajadustega lastena , ning nende laste täpne arv ei ole teada, suure osaga erivajadustega lastest ei tegeleta õigel ajal ja õppimistingimused vajavad parandamist. Puudega inimestel on raskusi haridusele juurdepääsul ja eriala omandamisel.
Tavakoolis õppimine loob üldiselt normintellektiga õpilastele edasise hariduse omandamiseks ja tööturul läbilöömiseks paremad eeldused. (Riigikontroll 2006) Kuid tavakoolid on valmis õpetama vaid teatud erivajadustega (nt õpiraskustega) inimesi, erivajadustega inimestel ei ole piisavalt õppevahendeid (sh õppekirjandust), personali miinimumkoosseis ei vasta tegelikele vajadustele (puuduvad vajalikud õpetajad jt spetsialistid ), ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste osutamine erivajadustega laste koolides on raskendatud ja korraldamata jne.
Tööturule jõudmine ja läbilöögivõime on aga otseselt seotud ligipääsuga heale ja võimetele vastavale haridusele.
Arvan, et oluline on saavutada ühiskonna suurem teadlikkus erivajadustega inimestega seonduvast. Üldine eesmärk Eesti ühiskonnas on vähendada erivajadustega inimeste diskrimineerimist, muuta “tava” inimeste hoiakuid tolerantsemaks ja ühiskond kokkuvõttes kaasavamaks, lähendada erivajadustega inimesi nö tavalisele inimesele ja aidata kaasa mõistmisele, et tegelikult nad on ka erivajadustega inimesed tavalised inimesed. Meis peaks(võiks) tekkima soov kohelda erivajadustega inimesi võrdsetena, positiivselt ja avatud hoiakuga. Teadvustama, et erivajadustega inimesed on meie keskel olemas ja nad on täisväärtuslikud ühiskonna liikmed.
Oluline on erivajadustega inimeste vajadustega arvestamine nt paindlike tööajavormide kaudu, toetatud ja kaitstud töö võimaluste pakkumine, tugiteenuste nagu transporditeenuse pakkumine jms.
Võrreldes kõigi tööturul aktiivsete inimestega on riskirühma kuuluvad inimesed harvemini hõivatud ja mitmel juhul ka sagedamini töötud. Suurem osa tööandjatest pakub teiste riskirühmadega võrreldes tööd nt väikelaste vanematele, noortele ja eakatele, kuid vähem kui kolmandik tööandjatest ka puude või pikaajalise terviseprobleemiga töötajatele.
Tööandjate valmisolek võtta tööle erivajadustega inimesi on suhteliselt madal. Põhjusteks tuuakse välja tööandjate vähest teadlikkust erivajadustega inimeste tööhõive suurendamisele suunatud tööturumeetmetest, vähest kogemust erivajadustega töötajatega, väheseid teadmisi erinevatest puuetest, kardetakse erinevaid probleeme erivajadustega inimese töölevõtmisel.
Töötamisega on otseselt seotud majanduslik toimetulek, osalemine ühiskonnaelus, eneseteostuse võimalused jne - kõik see, millest erivajadustega inimeste endi hinnangul nende elus vajaka jääb. Tõrjutust ühiskonnas kinnitab erivajadustega inimeste endi hinnang: ligi 2/3 vastanuist arvavad , et puuetega inimestel pole Eesti ühiskonnas võimalik elada normaalset ja täisväärtuslikku elu ning et nende elu pole huvitav ega vaheldusrikas (Masso 2007: 9).
Tööle minna soovivatest 16-64-aastastest puuetega inimestest on aktiivselt tööd otsinud vaid kolmandik. Seega, tööelus osalemise väljakutse seisneb mh ka selles, et puuetega inimesed ei näe ennast töötavate inimestena. Samamoodi ei näe puuetega inimeste arvates neid töötavatena ka tööandjad – 91% tööle minna soovijatest on pigem seisukohal, et neil on puude tõttu raske neile sobivat tööd leida. 78% arvab , et tööandjad eelistavad tema puudega inimesi mitte tööle võtta (Masso 2007: 6).
Puuetega inimesed kogevad puude tõttu erinevaid takistusi iga päev ja igas eluvaldkonnas, alustades füüsilistest barjääridest kuni ühiskonnas levinud eelarvamusteni. Samuti piiravad puuetega inimeste osalemist ühiskonnaelus nende endi eelarvamused ja hoiakud.
Sellest lähtuvalt on vaja toetada ja innustada ka erivajadustega inimesei ise - tõsta nende enesehinnangut ja väärtustada nende positsiooni ühiskonnas. Ehk ei peaks meedias pidevalt rääkima nö. toolis olemise lugusid ja rõhuma empaatiale vaid erivajadustega inimesteset räägitaks kui kolleegidest , sõpradest ja headest tuttavatest.
Lisaks haridusele ja tööle piirab erivajadustega inimeste võimalusi keskkond: liikumispuudega inimene ei pääse ratastooliga restorani, vaegnägijal on raskusi rahaautomaadi kasutamisega, ligipääsetavad hooned ja avalik ruum on isegi suuremates linnades pigem erand kui reegel.
Nii ühiskonnal tervikuna kui ka riigil on käia pikk tee, et võimaldada puuetega inimestele heaolu ning tagada nende võrdne kaasatus ühiskonda läbi igakülgselt kaasava sotsiaalse ja füüsilise keskkonna loomise." (Masso et al 2007: 16)

Kasutatud kirjandus

.
Hanga, K. (2008). Puuetega inimesed tööturul. Aaviksoo , E (toim). Erivajadustega inimene - hinnatud töötaja! MIks ja kuidas värvata tööle puudega inimest?". Tallinn: Lege Artis, 10-11
Marksoo , Ü & K. Järv. (2008). Riskigrupid tööturul. Marksoo, Ü (toim).
Masso, M. (2009). Mittetavapärane töökorraldus Eesti ettevõtetes. Sotsiaalministeeriumi toimetised (2/2009).
Erivajadustega laste õppimisvõimalused. (2006). Riigikontrolli kontrolliaruanne nr OSIII-2-6/06/93
Sotsiaalministeeriumi kodulehekülg, URL (kasutatud jaanuar 2010) http://www.sm.ee/sinule/puudega-inimesele.html
5