Erich Maria Remarque eluloo väike kokkuvõte+ mõned raamatud (0)

ERICH MARIA REMARQUE 1989 – 1970
„Minu teemaks on selle sajandi inimene, humaansuse küsimus. Ja minu kreedo on individualisti kreedo: sõltumatus, tolerantsus, huumor.“
Sündis 22. juunil 1898 aastal Osnabrückis Saksamaal kodanikunimega kirjanik Erich Paul Remark , kirjanikunimi aastast 1923 Erich Maria Remarque. 1916. a lõpetas ta kiirendatud korras katoliku seminari ja läks vabatahtlikuna läänerindele I maailmasõtta, sai korduvalt haavata . Sõjast naasnud 20aastane Remarque soovis saada muusikuks või maalikuntsnikuks, tegelikkuses tuli tal pidada mitmeid ameteid: spordiajakirjanik, väikekaupmees, kooliõpetaja, raamatupidaja , orelimängija, autovõidusõitja, hauasammastega äritseva firma kaubaagent, autotöökoja tööline. Neil aastail rändas Remarque palju ringi, käis Itaalias, Šveitsis, Balkanimaades, Türgis.
Töö kõrvalt kirjutas ta oma esimesed jutud, luuletused, romaanid . Kriitikud ütlesid tema teoste kohta „Palju maailma valu ja vähe talenti“ , tema keelekasutus hinnati kohutavaks.
Miski ei suutnud teda unustama panna kogetud sõjaõudsusi; nendest kirjutas Remarque romaani „Läänerindel muutusteta“, mis tõi talle kuulsust peaaegu üleöö. Saksamaal kujunes teos sensatsiooniliseks: lugejad võtsid vaimustusega vastu, natsionaalsotsialistid kuulutasid kirjaniku saksa rahva vaenlaseks. Seda bestsellerit müüdi üle 3,2 miljoni koopia vähem kui 18 kuuga ning sellest tehti 1930.a. ka film .
1933. aastal Hitleri võimule tulles Remarque'i raamatud keelati ja põletati ning Remarque ise jäeti Saksa kodakonsusest ilma. Remarque põgenes Saksamaalt Šveitsi, sealt edasi aga Ameerikasse, kus ta sai 1947.a kodakonsuse.
1948.a pöördus ta tagasi Euroopasse, Šveitsi, 1958 abiellus ta Ameerika filmistaari Paulette Goddariga (kes oli enne abielus olnud Charlie Chapliniga). Remarque suri 25. septemberil 1970.a Šveitsis.
Remarque'i maailmavaade kujunes I maailmasõjas, sõda määras tema loomingu teemade ringi, tegelaste elutee ja iseloomu.
Remarque armastab inimest, usub inimlikku headusesse. Tema tegelastel on hirm ilusate sõnade ja lubaduste ees, nad tahavad ise jõuda kõige tunnetamiseni, kuid saavad ikka ja jälle elult lüüa. Skeptitsism on neile inimvaenulikuks maailmas ainus enesekaitse .
1929 romaan „Läänerindel muutusteta“ on katse jutustada põlvkonnast, kelle hävitas sõda, isegi kui kuulid neid ei tabanud. See on meie-vormis süüdistus ja pihtimus.
Romaan räägib 19- aastastest koolipoistest, kes on üleöö sattunud sõja hävitavatesse leekidesse. Neil pole mingeid elukogemusi, vaid koolitarkus , aga sellest ei piisanud, et kergendada surijate piinu, vedada haavatuid ja istuda kaevikus. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõtetu.
1931 romaan „ Tagasitulek “ on raamatu „Läänerindel muutusteta“ järg, see raamat räägib I maailmasõjast naasnud noortest meestest, kes tahavad taastada oma eraelu. See on teos kohanemisraskustest, mille kirjeldus ulatud huumorist traagikani. Eilsed sõdurid otsivad oma elu mõtet: nad hindasid sõjas sõprust ja vaprust ; nüüd vastanduvad vapruse ja arguse asemel rikkus ja vaesus . Kas, kes varem oleks nälginud kui müünud mõne oma raamatu, müüb nüüd terve raamatukogu, et avada viinapoodi. Inimene ei saa aga nii palju oma isiksusest muuta- tulemuseks on hullumine ja enesetapp.
1938 romaan „Kolm sõpra“ („Drei kameraden“) räägib Saksamaast 20ndte aastate lõpus ja 30ndate alguses: tööpuudus, infaltsioon, enesetapud . Kesksele kohale tõuseb inimest õilistava paraku traagiliselt lõppeva armastuse teema. Kolme sõpra ühendab viha ja põlgus maailma vastu: Otto peab autoremonditöökoda, Lenz viimase romantikuna huvitub veel poliitikast , Roberti ja Pati armastus lõppeb Pati surmaga.
1940 romaan „Armasta oma ligimest “ Remarque kujutab ühe kodumaalt väljaaetud perekonna ja veresidemed kaotanud inimeste saatust. Emingrandi jaoks on võõras taevas, võõras keel, võõrad seadused, võõras kord- see on vaimne üksindus. Möödunu on reaalne, olevik ja tulevik tumedad . Armastus sunnib hulljulgemalt tegutsema: tagasipöördumine Saksamaale lootusetult haige naise surivoodi juurde viib enesetapuni.
1946 „ Triumfikaar “ on üks Remarque'i tuntumaid romaane. Tegevus toimub Pariisis, kus valitseb küll radu, kuid kus on tunda sõja tulekut. Peategelane Ravic on olnud Saksamaal suure haigla peakirurg, 1933 .a Gestaapo poolt arreteeritud, seejärel põgenenud koonduslaagrist. Ta on loobunud oma identiteedist , ainus seos eluga on arstitöö. Inimelu on mõttetu: armastus on vaid lül elu keerukate vastuolude pikas ahelas, kättemaks ei too kergendust.
1952 „Elusäde“- tegevuskohaks on saksa koonduslaager aprillis 1945, lisaks fašismi juhhamõistule suhtub kirjanik eitavalt ka kommunismi ülistajatesse.
1954 „Aeg antud elada, aeg antud surra“ - traagiline armastus II maailmasõja ajast.
1956 „Must obelisk “ - autobiograafiline teos 20ndate aastate alguse hüperinflatsiooni ajast, mis kirjeldab paljusid elukutseid, mida kirjanik ise pidas.
1961 „ Taeval pole soosikuid “ - tuberkuloosisanatooriumi elus olemine on vastandatud kiire surma võimalusele tegelikult elades (kirjanik ise pidas seda oma peateoseks )
1962 „Lissaboni öö“ - teose tegelastel puudub usk õiglase ja unimväärilise maailma loomise võimalikkusesse- sügav ohvrite pessimism.
1971 „ Varjud paradiisis “ - Ameerika ja emigrandielu, kõrvuti on Hollywoodi filmimaailm ja koduigatsus, surmad, enesetapud.
Remarque on loetavamaid XX sajandi kirjanikke kogu maailmas – humaanne, omanäolise huumorimeelega, rahu väärtustav.
„Rahu maailmale! Iial varem pole sellest rohkem räägitud ja selle heaks vähem tehtud kui meie ajal; iial varem pole olnud rohkem valeprohveteid, rohkem valet, rohkem surma, rohkem pisaraid ja rohkem purustusi kui meie sajandil, kahekümnendal, progressi , tehnika, tsivilisatsiooni, massikultuuri ja massimõrva sajandil.“