Eluks vajalikud süsinikuühendid (0)

Eluks vajalikud süsinikuühendid
Kõik elusorganismid , sealhulgas ka meie, koosnevad süsinikuühenditest. Need on looduses enimlevinud orgaanilised ühendid. Neid võib meis olla väga palju erinevaid liike. Kolm neist on aga eriti tähtsad, sest nad on meie organismi peamised toitained ja ehitusmaterjalid . Nendeks on sahhariidid ehk süsivesikud, rasvad ja valgud .
Sahhariidid ( monosahhariid , disahhariid, polüsahhariid) koosnevad süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Siit ka nimetus süsivesik.
Magus ja vees hästi lahustuv oligosahhariid on näiteks suhkur, mida võib kindlasti leida iga inimese majapidamisest. Sahharoos C12H22O11 ehk tavaline suhkur on argielus kõige tähtsam suhkur.
Üks tähtsamaid monosahhariide on glükoos ehk viinamarjasuhkur . Glükoosi C6H12O6 leidub viinamarjades ja osades ravimites. Glükoos on väga tähtis toitaine ja see käärib hästi. Glükoos on tselluloosi koosseisus olulisemaid taime rakukesta komponente.
Veel on laialdaselt kasutatav polüsahhariid tärklis (C6H10O5)n ehk rahvapäraselt kartulijahu. See katab suure osa inimese energiavajadusest ja on taimede glükoosivaru. Paljudele meenub tärklisega seoses kissell ja kliister, mõnele isegi tärgeldatud pesu. Tärklis puhtal kujul on vees lahustumatu , lõhnatu ja maitsetu valge pulber . Tärklise põhiomaduseks on hüdrolüüs (reageerib veega), mille kiirendamiseks kasutatakse katalüsaatorina väävelhapet. Tärklis hüdrolüüsub ka inimorganismis ensüümide toimel.
Tselluloos (C6H10O5)n on kiulise ehitusega aine(polüsahhariid). Ta on tugev ja küllaltki kõva ning ta ei lahustu üheski tavalises lahustis. Üks tuntumaid tselluloose on puuvill , mida palju endal seljas armastavad kanda. Veel on putukate ja vähkide kõva koorik sellest valmistatud. Tselluloos on veesõbralik ja märgub veega kiiresti, ka hästi. Tselluloosiga puutume kokku iga päev, sest paber ja puit kuuluvad ka siia.
Järgmine süsinikuühendi rühm on rasvad. Rasvad on värvuseta, lõhnata, maitseta vedelad või tahked ained, mis vees ei lahustu ega märgu. Rasvad on nii loomse kui ka taimse päritoluga toidu tähtsad koostisosad. Loomsed rasvad on enamasti tahked, väljaarvatud hõlge-ja vaalarasv ja taimsed enamasti vedelad(taimeõlid). Rasvad kuuluvad põhitoitainete hulka. Rasvarikas toit on maitsev ja rahuldab ka väikestes kogustes kiiresti isu. Rasvapuudus vähendab organismi vastupanuvõimet nakkushaiguste ja külma suhtes. Energiaväärtuselt ületavad nad süsivesikuid ja valke üle kahe korra. 1kg rasva annab 9,3 kilokalorit. Rasvas lahustuvad mitmed vitamiinid (A;E;D-vitamiin). Nende vitamiinide omastamine oleneb suurel määral toidu rasvasisaldusest. Rasvad lagunevad seedimisel rasvhapeteks ja glütserooliks. Rasvade puhul omab suuremat praktilist tähtsust leeliseline hüdrolüüs, mille tulemusena tekib rasvhappe sool - seep .
Kolmas rühm on valgud ehk proteiinid . Need tekivad aminohapetest ja neid on praktiliselt lõpmatu arv. Valgud täidavad organismis mitmeid funktsioone: nad on struktuurseks materjaliks kehavalkude sünteesil, osalevad aktiivselt antikehade tootmises ja immuniteedi kujunemises nakkushaiguste suhtes, neil on ka katalüüsiv ja reguleeriv roll, samuti võimaldavad erinevate ühendite transpordi.  Enamik loomse päritoluga valke on inimorganismile kergesti omandatavad. Taimsed valgud on inimesele vähem omased , vaid sojaoa, riisi ja kartuli valgud on oma koostiselt lähedased kergemini omastatavatele loomsetele valkudele. Valgupuudusel organismi kasv ja suguline arenemine pidurdub. Ka organismi vastupanuvõime haigustele kahaneb. Et organismi valguvarud pole suured, peab toit igal söögikorral küllaldaselt valku sisaldama. Meie tähtsamateks valguallikateks on teraviljasaadused . Täisväärtuslike valkude allikaks on piim ja liha. Kala ja muna osakaal valguallikana on väike, sest neid süüakse vähem.
Ilma süsivesinikühenditeta ei saaks me eksisteerida, sest inimese organism kasutab neid palju oma elutegevuseks. Kui neid poleks, siis me ei kasvaks ja areneks.