EL komisjon analüüs (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Sotsiaalteaduskond
Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut
Kuidas on ajalooliselt kujunenud Euroopa Komisjoni roll ja pädevused? Milliselt on arenenud tema funktsioonid ja kuidas on need mõjutanud Euroopa Liidu arengut?
Analüüs
Õppeaine: Euroopa Liit
Tallinn 2014
Sissejuhatus
Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu täitevvõimu organ ja seotud otsustetegemise protsessiga kõikidel tasanditel (Nugent 2006, 149). Komisjon on sõltumatu ja kohustatud esindama kõikide liikmesriikide kui Euroopa Liidu terviku huve (Nicoll, Salmon 1990, 52). Antud analüüsis keskendub autor Euroopa Komisjoni rolli, pädevuste ning funktsioonide kujunemisele ja analüüsib, kuidas on need mõjutanud Euroopa Liidu arengut üldiselt.
Euroopa Komisjoni kujunemine, funktsioonid ja roll
1952. aastal loodi Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mis oli hiljem Euroopa Liidu üks allorganeid (Nugent 2006). See koosnes sarnastest institutsioonidest nagu Euroopa Liit praegu, kuid nende institutsioonide rollid ja ülesanded olid teised. Praeguse Euroopa Komisjoni eelkäijaks oli ESTÜ institutsioon , mida kutsuti Ülemametiks ning mida juhtis Jean Monnet. Monnet oli kindlal arvamusel, et institutsioon peab olema tugev ja seda ei tohi mõjutada liikmesriigid ja nende prioriteedid. Seetõttu oli Ülemamet Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kõige tugevam institutsioon, mille kõrval teised institutsioonid mängisid oluliselt väiksemat rolli. (Troitino 2013, 119) Ülemamet koosnes üheksast liikmest, kes valiti kuueks aastaks ning kes pidid olema samuti sõltumatud liikmesriikidest, nagu ka praeguse Komisjoni liikmed. Ülemameti otsustuskindluse tõttu oli ka ESTÜ töö tõhusam, mida näitasid terasetootmise kasv, töötingimuste ühtlustamise deklaratsiooni vastu võtmine jne. Aja jooksul saadi aru, et ühenduse juhtorganisatsioonil ehk Ülemametil peaks olema vähem võimu. (Palk et al 2004) Kui algasid läbirääkimised Euroopa Majandusühenduse ja Euratom ’i loomiseks, siis sooviti senikehtinud mudelit muuta, muutmise idee eesotsas oli eelkõige Prantsusmaa (Troitino 2013, 119). Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu ehk Rooma lepinguga ühendati ESTÜ institutsioonid EMÜ ja Euratomi institutsioonidega ning Ülemameti asemele astus Euroopa Komisjon.
Esimeseks komisjoni presidendiks sai Walter Hallstein , tänu kellele edenes EMÜ väga kiiresti. Komisjon pühendus oma töös tolliliidu loomisele ja ühise põllumajanduspoliitika väljatöötamisele. (Palk et al 2004) Hallsteinil olid head sidemed Saksamaa mõningate institutsioonidega, mida ta kasutas ära selleks, et arendada rahvusvahelist esindatust kaubanduse läbirääkimistes. Just Hallsteinil oli väga suur osa Euroopa integratsiooni kiirendamises tänu tema sihikindlusele ja entusiasmile. (Troitino 2013, 119) Tänu Hallsteini ja tema komisjoni koosseisu tööle kehtestati turul olulist osa omavatele ettevõtetele tarbijate huvides piirangud ning sooviti keelustada ka ettevõtetele antavad toetused, kuid selles osas on komisjonil ka tänapäeval valitsustega suured erimeelsused (Palk et al 2004). 1985. aastal sai Komisjoni presidendiks Jacques Delors, keda võib pidada vastutavaks selle eest, et liikmesriikide omavaheline koostöö süvenes ja teistesse valdkondadesse laienes (Troitino 2013, 125). 1986. aastal allkirjastati Ühtne Euroopa Akt, millega anti komisjonile uued volitused , nagu mittetariifsete piirangute kaotamine, riigitoetuste ja maksusoodustuste üldine keelustamine ja tehtavad erandid. 1990. aastate alguses avaldasid paljud riigid soovi ühendusega liituda ning 1992. aastal sõlmiti Maastrichti leping, millega muudeti Euroopa ühenduste nimi Euroopa Liiduks, tihendati koostööd ja laiendati seda veel uutesse valdkondadesse ja tugevdati ka institutsioonide rolle. Selle lepinguga suurendati oluliselt Euroopa Parlamendi õigusi, mis puudutavad otseselt ka Euroopa Komisjoni, kuna parlamendi ülesandeks sai Euroopa Komisjoni koosseisu kinnitamine ja õigus taotleda komisjonilt uute seadusandlike aktide väljatöötamist. Kuna Euroopa Liidu liikmesriikide arv tõusis, tuli hakata muutma EL institutsioonilist süsteemi, mis oli algselt mõeldud kuuele riigile. Muudatused pidid tagama selle, et laienemise tõttu ei kannataks liidu efektiivsus ega demokraatlikkus. Muudatuste hulgas vähendati volinike arvu, et teha komisjoni tegevust tõhusamaks. Muudatuste jõustumiseks kirjutati 1997. aastal alla Amsterdami lepingule. 2000. aastal võeti konkreetsemalt arutlemiseks ette komisjoni suuruse ja koosseisu muutmine, kuid nendes küsimustes ei jõutud lõplikule konsensusele ning nende otsuste tegemine jäeti tulevikku. Nizza lepinguga muudeti presidendi ja volinike valimine ja lepingu jõustumise järel sai valijaks Ministrite Nõukogu, kes hakkas valima kvalifitseeritud häälteenamusega. Nizza lepinguga muudeti ka presidendi võimu ning nüüd määrab president kindlaks poliitika põhisuunad, mida komisjon oma ülesandeid täites järgima hakkab ning otsustab ülesannete jagunemise komisjoni volinike vahel. (Palk et al 2004)
Komisjonil on 1958. aastast alates olnud 10 presidenti. Kõige tähtsamateks presidentideks on peetud Hallstein’i, Delors’i ja Santer ’i. Hallstein arendas komisjoni ning Delors andis oma tööga suure tõuke Euroopa integratsioonile. Santer’i mõju oli aga negatiivne, kuna tema halva töö tõttu rahaliste vahendite osas astus Euroopa Komisjon arengus mitu sammu tagasi. (Troitino 2013, 125) Santer’i puhul oli probleeme ka ülesannete täitmata jätmisega (Nugent 2006, 152). Euroopa Komisjoni praegune president Barroso on tagasihoidlikum ja tema juhtimisel on komisjon kaotanud juhtiva rolli Euroopa Liidu arendamises. (Troitino 2013, 125) Enne 2005. aastat oli neljal suurel liikmesriigil komisjonis 2 kohta ning teistel 1, kuid 2005. aastast see süsteem muutus ning suured liikmesriigid loovutsid oma kohad Ida- ja Kesk-Euroopast juurde tulnud riikidele. (Palk et al 2004) Praegusel kujul on Euroopa Komisjonis igast riigist üks liige ning nad kõik töötavad üheskoos ühise eesmärgi nimel. Igal liikmel on kindel vastutusala , mida ta saab mõjutada ja traditsiooniliselt on need alad jagatud vastavalt liikmesriigi huvidele, nagu näiteks on Prantsusmaa saanud põllumajandusega seotud kohale, mis on tema kui liikmesriigi huvides. Üldiselt kehtib see nii suuremate ja tähtsamate liikmesriikide puhul ja väiksemad, nagu näiteks Malta, Küpros ja Bulgaaria vastutavad vähemtähtsate poliitikate eest, omavad vähem töötajaid oma alluvuses, väiksemat eelarvet jne. (Troitino 2013, 120) Olgugi, et on öeldud, et komisjoni liikmed peavad olema sõltumatud oma liikmesriikidest ja tegutsema ühiste huvide nimel, see tegelikkuses nii ei toimi. Oleks ebareaalne oodata, et kui inimene saab Euroopa Komisjoni volinikuks, siis unustab ta päevapealt oma eelmised kohustused ja oma riigi huvid. Mingil määral proovivad volinikud oma töös ikkagi oma riigi huve kaitsta ja nende nimel töötada (Nugent 2006, 155).
Võrreldes Euroopa Söe- ja Teraseühenduse Ülemametiga on praegusel Euroopa Komisjonil oluliselt väiksem roll ja ka funktsioonid on erinevad. Euroopa Komisjonil on 3 peamist funktsiooni. Esimeseks funktsiooniks on Euroopa Liidu poliitika kujundamine, mis põhineb sellel, et komisjonil on seaduste algatusõigus. Teiseks funktsiooniks on liidu aluslepingute täitmise jälgimine ehk valvekoera funktsioon. Kolmandaks peamiseks funktsiooniks on liidu välissuhete ja poliitika täide viimise korraldamine. (Elphick 1999) Komisjonil on väga oluline osa õigusloomeprotsessis, kuna nõukogu ei saa teha otsuseid ilma komisjoni ettepanekuta. Komisjonil on erandlik pädevus Euroopa Liidu kaubanduse korraldamises kolmandate riikidega ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse vastutusalas, nii et kui muudes valdkondades vajab komisjon õigusaktide vastuvõtmiseks liikmesriikide heakskiitu, siis kaubandussuhete korraldamiseks ning terase ja söeturu reguleerimiseks andsid liikmesriigid otsustusõiguse komisjonile juba Rooma lepinguga. (Palk et al 2004) Selleks, et komisjon oleks võimeline kõiki kohustusi täitma, on ta ülesehitus väga sarnane valitsusele- volinike grupp keskendub peamiselt poliitilistele ülesannetele, direktoraadid keskenduvad õigusaktide väljatöötamisele, administratiivtööle ja regulatiivsetele ülesannetele ning agentuurid keskenduvad lepingute täitmise jälgimisele (Hix 2005, 40-41).
Kokkuvõte
Komisjon on Euroopa Liidu institutsioonidest üks tähtsamaid. Euroopa Komisjon mõjutab kõige otsesemalt Euroopa Liidu kodanike elusid läbi õigusloome. Komisjon seisab Euroopa integratsiooni eest ja vastutab selle edenemise eest juba Euroopa Söe- ja Teraseühenduse algusest ning edusammud integratsioonis on toimunud just tänu komisjonile. Ajalugu näitab, et komisjoni töö, prioriteedid ja edulugu sõltub paljuski just presidendist, kes komisjoni juhib. Edumeelsed ja otsustuskindlad presidendid on suutnud komisjoni väga hästi juhtida ja tänu heale töökorraldusele ka palju edusamme teha. President määrab komisjonile suuna ja saab läbi töö mõjutada ka komisjoni rolli ja tähtsust Euroopa Liidus.
Kasutatud kirjandus
Elphick, R. (1999) „How the European Union works .“ European Business Journal, Vol. 74, No. 11, 150-153
Hix, S. (2005) The Political system of the European Union. New York : PALGRAVE MACMILLAN.
Nicoll, W. and Salmon, T.C. (1990) Understanding the European Communities. Hemel Hempstead: Philip Allan.
Nugent, N. (2006) The Government and Politics of the European Union. New York: Duke University Press.
Palk, P., Made, V., Simpson , E. ja Jaansalu, L. (2004) Euroopa ühendamise lugu. Kättesaadav: http://www.edk.edu.ee/ul/uEL_opik.pdf , 9. veebruar, 2014
Troitino, D.R. (2013) European integration: building Europe . New York: Nova Science Publishers