Ürgaja kunst (3)

Ürgaja kunst
Vanimad säilinud kunstiteosed loodi juba ürgajal. Sel ajal ei tuntud veel metalle ja kõik tööriistad valmistati kivist, mistõttu teame seda ajastut kui kiviaeg . Kiviaja inimesed andsid kunstipärase välimuse oma igapäevastele tarbeesemetele , näiteks savinõudele ja kivist tööriistadele, kuigi selleks mingit praktilist vajadust polnud. Üheks kunsti tekke põhjuseks peetakse inimese vajadust ilu ja loomusrõõmu järele, teiseks põhjuseks aga tolleaegset usundit. Viimasega seostatakse just koopamaale ja kivisse kraabitud joonistusi .
Tolleaegsed inimesed uskusid maagiat, et piltide ja kujudega saab mõjutada tegelikkust . Näiteks arvati, et kui noolega haavata joonistatud jahilooma, siis juhtub hiljem päris loomadega sama. Koopamaalid tehti alati kõige pimedamatesse koopasoppidesse, kus nad ei saanud olla tavaliseks silmarõõmuks.
Praegustel andmetel on kõige kaunimad koopamaalid valminud u. 20 000-10 000 aastat tagasi. Sel ajal kattis suurt osa Euroopast paks jääkiht. Inimestele jäi vaid mandri lõunaosa. Jää taandudes liikus asustuspiir järjest rohkem põhja poole. Tundub nagu kogu tolleaegsete inimeste aeg oleks kulunud võitluseks nälja, külma ja kiskjate vastu, kuid ometi loodi selliseid suurejoonelisi maalinguid. Koopaseintel on tihti kujutatud jahiloomi, keda inimene kodustama hakkas. Tänu koopamaalidele võime saada ettekujutust välja surnud loomadest, nagu mammut ja koopakaru . Võluvad maitsekad värvitoonid olid must, punane, valge ja kollane. Värvide kirkuse tagasid looduslikud värvimullad, mida segati vee loomarasva või taimemahlaga. Euroopa kõige huvitavamad koopamaalid on Hispaanias Altamira koobastes ja Lascaux ´ koobastes Prantsusmaal. Lascaux´ maalid avastati alles 1940.aastal. Inimesi hämmastab maalide ilu ja rohkus . Algul oli inimesi, kes kahtlesid, et ürgaja inimese kunstivõimes-maalide imehea seisund viis mõttes isegi võltsingule.
Koopamaalide kõrval valmistati ka luust ja kivist kujusid. Nende valmistamine nõudis tohutut kannatlikkust. Kujude loomisel oli oma osa usundite kaalutlustel.
Kiviajale järgnes pronksiaeg , mis on saanud nimetuse tollal laialdaselt toodetud ja kasutatud metallisulami pronksi järgi. Pronksiaeg algas Lääne-Euroopas umbes 4000 aastat tagasi. Pronks on hõlpsamini töödeldav kui kivi, sest teda sai valada ja lihvida. Pronksiajal loodi palju kõrge kunstiväärtusega tarbeesemeid, mis kaunistati ornamendiga. Kaunistused koosnesid enamasti ringidest, spiraalidest, lainelistest joontest jne. Erilise tähelepanu alla seati ehted , mis olid suured ja silmatorkavad. Pronksehteid on leitud ka Eesti territooriumilt .
Pronksiajast pärineb omapäraseid usundiga seotud mälestusmärke. Kilomeetripikkuste ridadena katavad nn. menhirid Bretagne ’i poolsaare välju Prantsusmaal. Poolsaare hilisemate asukate keltide keeles tähendab see pikka kivi. Säilinud on ka dolmeneid-algelisi hauakambreid. Dolmenite püstiasetatud kiviplaatidest seintele toetus raske kiviplaadist katus. Arvukalt püstitati menhireid ja dolmeneid pühadesse paikadesse, millest moodustusid keerukad ehitised-kromlehhid. Eriti tuntud on Stonehenge. Arvatakse, et seal austati päikest ning toodi ohvreid kiviplaadil, mille ümber on 4 võimsatest kiviplokkidest moodustatud ringi. Eriti kõrge on seestpoolt lugedes teine ja välimine ring. Teise ringi 7meetri kõrgused kivisambad on ülal paarikaupa ühendatud 7tonni raskuste põikplokkidega. 30 sambaga välisting on samuti ülal kaetud sama arvu põikkividega. Ehitamisel kasutatud tohutute kivide tõttu nimetatakse selliseid ehitisi megaliitseteks ( mega +lithos tähendab kreeka keeles suur+kivi). Küllap mõjus ta suurejooneliselt ka omaaegsetele inimestele, miks muidu tema püstitamiseks nii palju vaeva nähti. Siin on tegu sihiteadliku planeeringu ja ilutaotlusega.