Eesti tulevik on meie noorte kätes (1)

Eesti tulevik on meie noorte kätes
Palusin Lääne-Tallinna keskhaigla uroloogiaosakonna juhatajal ning kirurgil dr. Heino-Enn Arpol rääkida lühidalt arstiteadusest ning ka eestlaste tervisega seonduvatest probleemidest.
Miks te hakkasite arstiks?
Sellele lihtsale küsimusele ei ole nii lihtne vastata. Elukutse valik sõltub paljudest asjadest. Kooli ajal olin mina nagu üks tavaline, keskmine koolipoiss, tegin sporti ja tundsin huvi väga erinevate asjade vastu. Otsest huvi arsti elukutse vastu ei olnudki. Haridus on ju oluline ja arstiteaduskonda oli suur tung. Aga, jah, kodust kaasa antud soovitus ja sedasorti väärtushinnangud aitasid sellele valikule kaasa.
Kuidas näeb arstiks saamine tegelikult välja?
Eesti oludes saab arstiks õppida vaid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas .
Esimesed aastad õpitakse põhiaineid nagu anatoomia, füsioloogia ja farmakoloogia . See on nagu maja vundament . Seal tuleb palju tuupida ja faktoloogilisi asju endale selgeks teha, et eksamil ka vastata. Need kellel puudus töövõime langesid ülikoolist välja.
Hiljem õpitakse haigusi ja praktiseeritakse haiglates, kus õpitakse haigeid tundma.
Tegelikult õpib arst niikaua kui ta töötab, sest arstiteadus areneb kiiresti, muutuvad ravimismeetodid ja neid kõike tuleb värskendada ning õppida pidevalt. Minu eluaja jooksul on tulnud palju muutusi ja mina oma kirurgi töös olen pidanud palju asju ümber õppima, sest tänapäevased moodsad meetodid erinevad klassikalistest opereerimise meetoditest .
Nii, et õppida, jah, tuleb tõesti palju enne kui sa saad arstiks, ja ka pärast.
Mitu aastat kulub enne, kui saavutatakse õigus tööle?
Nojah, õigus tööle ehk arsti diplom saavutatakse kuue aastaga, kuid sinna alla kuulub veel residentuur ning doktori kraadi saavutamine. Spetsialiseerumine toimubki põhiliselt residentuuri ajal. Igal erialal on oma residentuuriprogramm, mis käiakse läbi.
Millised on ained millele peaks põhikooli õpilane keskenduma, et tulevikus arstiks saada?
Jaa, see on huvitav küsimus. Huvi peab olema kindlasti loodusteaduste vastu, sest et inimene on ju looduse osa ja kõik haigused on ju seotud looduse põhiseadustega. See on üks asi.
Kellel on sügavam teaduse huvi peaks kindlasti oskama geneetikat ning molekulaarteadust. Praktiseeriv arst peab aga lõpetama, nagu eelpool öeldud, ülikooli, mis annab ravi eriala kutse - see tähendab haigete ravimist.
Milline on arsti igapäeva töö ja on seda võimalik võrrelda näiteks arsti tööga filmides?
Igapäevane töö on haigete inimeste aitamine ja ravimine , olenevalt siis erialast . On arste, kes töötavad laboratooriumites ja on selle tõttu haigetega vähem kontaktis , aga nad uurivad ikka neid samu haigeid inimesi. Suurem osa arste aga puutuvad haigetega ikka ise kokku. Igapäeva töö alla kuulub kindlasti patsientidega vestlemine kas siis kodus või haiglas , halvemal juhul nende opereerimine . Mis puutub filmidesse, siis on see elukutse tehtud nagu väga põnevaks, aga ka igapäeva töös, eriti kirurgilises töös, ei puudu need põnevamad hetked . Mõned filmid on siiski küllaltki tõelähedased.
Millised on arstile vajalikud iseloomulikud jooned?
Kõigepealt ikkagi huvi teist inimest aidata, temast lugu pidada ja nii edasi. Jah, see töö nõuab võibolla rohkem kui inimene algul oskab ette kujutada. Arst mitte ainult ei ravi haiget vaid ta peab oskama kaitsta haiget ka nende rumaluste eest mida inimene ise teeb, kahjustades nende läbi oma tervist. See ei ole alati lihtne töö ja seda tuleb teha peenetundeliselt, nii, et me inimest ei solva. Arst saab aidata neid inimesi kes tahavad seda abi. Kahjuks on inimesi kes ei pea enda tervisest lugu ja nende aitamine on selle võrra keerulisem. Noh, kindlasti peab arst hoidma ennast ajaga kursis, huvituma kirjandusest ning välismaailmast. Kõige tähtsam on kindlasti huvi õppimise vastu.
Kuidas jääb arsti töö kõrvalt aega hobide või lõbustuste jaoks?
Kindlasti iga töö kõrvalt peab inimene ennast taastama . See kehtib ka arsti elukutse kohta. Seda aega peab endale nõudma, sest kui on hea tervis ja hea tuju, on ka hea töövõimekus. Arstide huvid võivad olla väga laialdased ja vahel nad hakkavad hõivama üha rohkem aega ja on juhtumeid ka Eesti ajaloos, kus arstidest on saanud ühiskonna tegelased ja riigijuhid – meil on olnud presidente ja riigivanemaid. Aga huvid on arstil nii, nagu igal teiselgi inimesel – on muusikainimesi, kultuurihuvilisi, mistahes huvidega, siin ei ole põhimõtteliselt suuri erinevusi.
Millest tuleneb, et Eesti inimese tervis on üks viletsamaid Euroopas?
Jah, see on tõepoolest nii. See on valus küsimus. Meie tervisenäitajad, eriti meeste eluiga ja haigestumiste suur arv teeb meid, kui mitte kõige viimaseks , siis eelviimaseks ning meid võrreldakse lätlaste ja venelastega. Siin on, jah, mingi rahvuslik omapära. Eesti mees on harjunud olema peremees ja kannab suur vastutust ja ohverdas oma tervist vanasti oma perekonna heaks, nõukogude aeg on jätnud halva jälje, sest siis ta ei saanud oma peremehe funktsiooni ellu viia ning sellega käis veel kaasas palju alkoholismi ja suitsetamist . Ka nõukogudeaegne haridus ei olnud võrreldav meie sugurahva – soomlastega. Praegu me peame suurt tähelepanu pöörama tervislikule eluviisil: kuidas elada, kuidas toituda, kuidas töötada – õieti on see üks osa haridusest ja sellesmõttes on tervishoiu ja hariduse küsimus üks ja seesama. Koolisüsteemist tuleb kõrvaldada formaalne tuupimine ja juba maast madalast teha selgeks lihtsad põhimõtted, et äratada lastes huvi väga erinevate alade vastu ja siis lähevad tööle inimesed, kes oskavad ka oma tervise eest hoolitseda.
Kuid kuidas siis, kokkuvõttes, kõiki neid ohte ennetada?
Siin ühte ja lihtsat lahendust ei ole. Vanasti luges moraali võibolla kirikuõpetaja, kuid täna ju Eesti rahvas ei ole niivõrd usklik ja ei allu niiöelda massimanipulatsioonile. Me tahame veenduda kõiges ise, oma tõekspidamiste järgi. Kodu, kool ja riik peavad suuremaid resursse pöörama just noorele inimesele, sest vanade inimeste kaotatud tervise peale raha raiskamine, noh, on vajalik, aga hädavajalik on see, et me saame ennetada, et meie noorte inimeste tervis ei läheks käest ära. Tervishoid on suurim kokkuhoiu võimalus, aga arstiabi on juba väga kallis lõbu. Tuleb investeerida rohkem laste haridusse ja tervisesse ning, tõepoolest, tänapäeva lapsed on targemad, kui me arvame. Võibolla tuleks ka laste poolt algatatada liikumisi tervete eluviiside kaitseks, koolitingimuste ja kodude kaitseks.
Mida te arvate spordist?
Minul on olnud erinevaid spordialasid, millega ma olen kokku puutunud, nagu näiteks suusatamine ja pallimäng, milles ma olen omal ajal saavutanud mingeid kohaliku tähtsusega tulemusi. Aga tänapäevane tulemussport – tippsport on juba professionaalide küsimus. Igale tavainimesele on sport maast madalast hädavajalik ning see peaks olema ka kooliprogrammide üks osa. Õppurile peab looma võimalusi sporti teha, eriti tänapäeval, kus moodne tehnoloogia paneb noort huvituma ekraani taga istumisest, mis sisaldab suuri ohte. Liikumiseks tuleb jätta alati rohkem ruumi. Sport on igaljuhul kasulik kõigile.
Mida peaksid noored oma tervise hoidmiseks veel tegema, peale spordi?
No just, üks asi on sport ja liikumine. Statistikast on teada, et 80%-l õpilastest on nõrk lülisammas ja närvikava. Koolilapsed töötavad üldiselt ülepinge all, nende päevad on pikad ja kui sellega kaasneb halb meeleolu, siis jäävad lapsed kössi. Mitte koolipink ei ole süüdi, vaid see, et lapse meeleolu on halb. Ta peab olema rõõmus. Närvikava kohta kehtib see sama retsept . Tööpinge ja koolipinge peab vahelduma lõõgastusega. Seega väikene ulakus, väikesed mängud peavad kuuluma noore inimese juurde. Mis aga puutub toitumisse, siis on tuntud mõiste, nagu rämpstoit: kõik see, mis on ahvatlev , mida reklaamitakse, mis tuleb Ameerikast, alates Coca-Coladest ja nii edasi, eriti igat liiki joogid, need on rämpstoidu musternäide. Vähene liikumine ja rämpstoidu ülemäärane tarbimine kujutavad suuri riske, mida tänapäeva arstiteadus veel ei tunnegi. Parim on lihtne, naturaalne, loomulik toit.