“ÕENDUSE KESKSED MÕISTED JA NENDEST TULENEVAD ÕE ÜLESANDED“ (2)

Diana Ljašenko, AM13 -3/6
“ÕENDUSE KESKSED MÕISTED JA NENDEST TULENEVAD ÕE ÜLESANDED“
ESSEE
Õdedel on oluline roll ühiskonnas, sest nad on tihedalt seotud teiste inimestega. Nad peavad abistama ja juhendama nii haigeid kui ka tervenevaid inimesi. Seetõttu on paika pandud õe ülesanded, mida nad peavad tegema ja kuidas aitama inimesi. On olemas ka õenduse kesksed mõisted. Neid mõisteid on neli: inimene, tervis, keskkond, ja õendus. Nendest mõistetest peaks juhenduma iga õde.
Inimene on esimene keskne mõiste. Iga õde peaks kohtlema inimest sõbralikult ja viisakusega. Heasüdamlik ja viisakas peab olema mitte ainult rikaste ja mõjuvõimsate inimestega, vaid ka nendega, kes on madalamast ühiskonnakohist. Isegi kui see inimene ei ole hoolitsetud välimusega ja puhaste riietega. Ka sellist inimest peab õde abistama, sest igal inimesel on õigus saada meditsiinilist abi. Olles õde peab abistama ka neid, kellel on muud tõekspidamised ja väärtused. Ei tohi jätta aitamata selle inimese, kellel on teine usk või madal sotsiaalne staatus. Sest kõigil inimestel on õigus elada elamisväärset elu. Õed on ühed neist, kes peavad sellise elu tagama abistades ja nõustades inimesi. Õde peab olema inimlik ja aktsepteerima kõiki inimesi ning vajaduse korral aitama ning juhendama. Kõikide inimeste eest tuleb ka hoolitseda. See hoolitsus peab olema hooliv hoolitsus. See tähendab seda, et õde peab siiralt huvituma patsiendist ja tema heaolust. Vajaduse korral tegema kõik, mis on seadusega lubatud ja tema võimsuses, et inimene tunneks ennast hästi. Oluline on ka see, et õel oleks empaatiavõime, sest kui patsient on õe peale pahane või isegi kuri ei tähenda see, et ta seda päriselt on. Sest võibolla tol hetkel oli tal valus ja ta valas oma viha esimese ettejuhtuva inimese peale, kelleks osutus õde. Õde peaks sellest aru saama ja suhtuma sellesse mõistvalt.
Järgmine õenduse keskne mõiste on tervis. Õde peab püüdma tagama selle, et inimesed ei jääks haigeks . Selleks on vaja neid nõustada ja anda soovitusi , kuidas käituda, et olla terve. Tavaliselt on aga nii, et inimesed hakkavad abi otsima alles siis kui jäävad haigeks. Kui ei suudeta ise ennast terveks ravida, alles siis pöördutakse haiglasse arstide ja õdede poole. Haigusi võib olla erinevaid. Ühed on need, millest saadakse kiiresti terveks. Selliste haiguste puhul inimesed tavaliselt ei otsi kõrvalist abi, vaid saavad ise hakkama. On olemas kroonilised haigused, mis tähendab seda, et inimene ei saa enam päris terveks, aga inimväärtuslikku elu saab sellegi poolest elada. Kõige jubedamad haigused on need, millesse inimesed surevad, sest ka meditsiin ja õed ei ole kõikvõimsad. Nendeks on näiteks onkoloogia haigused. Eriti siis kui kasvaja on viimasel staadiumil. Kõik, mida saab teha õde on vähendada inimese valu erinevate preparaatidega ja tagama inimesele väärika surma. Tervis ei ole aga ainult füüsiline, vaid ka vaimne. On olemas õed-spetsialistid, kes tegelvad vaimsete haigetega, sest ka sellised inimesed vajavad abi. Tervis on inimese ressurs igapäeva eluks ning seetõttu peavad inimesed oskama teha õigeid otsuseid tervise hoidmise osas. Kui nad seda ise teha ei suuda, siis peaks pöörduma selliste inimeste poole, kes oskavad midagi soovitada ja aidata. Kui asi puudutab tervist, siis kindlasti tasub pöörduda õdede poole.
Veel üks tähtis õenduse keskne mõiste on keskkond. Õde peab mõistma, et teiste inimese keskkond ei pruugi olla samasugune kui temal . Seetõttu peab olema tolerantne kõikide inimeste suhtes. Ei pea nõustuma nende maailmavaadetega, aga suhtuma peab mõistvalt. Õde peab aktsepteerima inimese kultuurilist ja religioosset tausta . Inimene võib olla näiteks mingit usku, mis keelab tal süüa sealiha . Õde ei tohiks seda inimest süüdistada sellepärast ning levitama temast jutte . Sest see on inimese otsus, mida süüa ja kuidas elada oma elu. Samuti ei tohi õde olla rassist. Abi peab andma igale abivajajale, vaatamata sellele, missugune see inimene on. Sest ka mustanahalised on samasugused inimesed nagu meie. Neil on samasugune õigus saada meditsiinilist abi ja elada täisväärtuslikku elu.
Neljas õenduse keskne mõiste on õendustegevus. Õendustegevus põhineb õendusprotsessil, mis väljendab õendustööd. Õde peab tegutsema õendusplaani järgi. Panema kirja kõik muutused, mis toimuvad patsiendil olenemata sellest, kas need on paremuse või vastupidi halvenemise poole. Sest sellest võib sõltuda õe enda heaolu. Näiteks võib patsient kaevata kohtusse süüdistades õde selles, et see ei andnud talle vajalikke ravimeid. Kui õde aga on seda teinud ja see on dokumentides kirjas, siis on kõik korras. Aga kui õde on unustanud kirja panna, siis ta ei saa millegagi tõestada seda, et patsient on saanud vajalikku ravi. Olulisel kohal on ka õendusdiagnoos, sest selle põhjal otsustab õde, kas ja kuidas on tal vaja sekkuda. Õde peab kogu aeg täiendama oma teadmisi, sest meditsiin ei seisa paigal. Selleks peab koostama õendusteaduslikku uurimistöö, kus vastatakse küsimustele ja lahendatakse probleeme.
Õenduse keskseid mõisteid on neli: inimene, tervis, keskkond ja õendustegevus. Igal õel peaks olema eesmärgiks olla hea ja hooliva hoolitsusega õde. Peab jälgima patsiendi tervist ning suhtuma inimestesse tolerantselt ja mõistvalt, sest inimesed on erinevad ning ka kombed ja keskkond on erinev. Aitama peab kõiki abivajajaid, kes tahavad abi saada. Lisaks sellele peab õde pidevalt täiendama oma oskusi käies koolitustel või tehes õendusteaduslikku uurimistööd.