Ajalooline taust Eesti areng oli Vene impeeriumi koosseisus tõkestatud. Aleksander III trooniletulekuga 1881. a. algas sünge reaktsiooniaeg, igasuguse vaba mõtte jälitamine. Valitsus alustas haldusreforme, mis olid suunatud siinse balti erikorra kaotamisele. Paljud kooliõpetajad, valla- ja kohtukirjutajad vallandati, asemele kutsuti hulk umbkeelseid õpetajaid ning ametnikke Venemaalt. Tartu ülikoolilt võeti autonoomia. 1880-ndail aastail oli eesti rahvas ilma jäänud oma üldtunnustatud vaimsetest juhtidest. Surid Kreutzwald, Koidula, Jakobson. Jannsen lamas halvatuna tõvevoodis. Hurt ja Veske olid asunud võõrsile. 1893 suleti Eesti Kirjameeste Selts ja keelati tsensori ettepanekul jutustuste avaldamine eesti rahva ajaloost. Kultuurielu Hoolimata ülemaaliste eesti organisatsioonide krahhist edenes kultuuritegevus arvukais kohalikes seltsides. Toimusid rahvarohked üldlaulupeod 1891, 1894 ja 1896.
1)Eesti realism Ärkamisaja eesti kirjandus Ärkamisajal oli pandud alus eesti kirjandusele tema kõigis põhiliikides. Patriootiline paatos leidis kirjandusliku väljenduse rahvusromantismis, mis tõusis kõige eredamalt esile lüürikas ja lüroeepikas, hiljem ka ajalooainelises jutustuses. Kaasaja elust jutustav proosa ja näitekirjandus ei teinud kaasa romantilist kõrglendu. Neile omane maalähedane asjalikkus probleemistikus ja tõepära taotlus olukujutuses hakkas järk-järgult tugevnema ja 19. sajandi viimasel aastakümnel sai eesti kirjanduses valdavaks realism.
Kõik kommentaarid