Eesti NSV aastatel 1940-1953 (0)

Retsensioon raamatule
Eesti NSV aastatel 1940-1953:
Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis
Retsensiooni tegemisel on kasutatud Eesti ajalooarhiivi toimetist, mille pealkiri on „Eesti NSV aastatel 1940-1953: Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Teose on koostanud Tõnu Tannberg. See on välja antud 2007. aastal Tartus. Raamatus on 506 lehekülge.
Antud teosest on valitutud järgmised artiklid:

„Sovetiseerimise“ mõistest;

Balti põgenike problemaatika USA poliitikas 1945-1952;

Nõukogude Eesti 1940-1953: uuele režiimile vundamendi rajamise aastad.
Esimene nõukogude aasta ja ajavahemik 1944. aasta sügisest kuni 1953. aastani on Eesti ajaloos oluliseks perioodiks, mida kokkuvõtlikult iseloomustavad iseseisvusaegse riikluse lammutamine ning nõukogude võimustruktuuri ülesehitamine, uue ametnikkonna kujundamine, relvastatud vastupanu mahasurumine, laiaulatuslikud repressioonid , nõukoguliku majandusmudeli juurutamine , ühiskonna vaimuelu nõukodustamine ja Moskva kontrollimehhanismide väljakujundamine ning kehtestamine.
Antud kogumiku üldine eesmärk on vähemalt osaliselt täita ülalloetud lünki ning kaasa aidata aastatel 1940 – 1953 toimunud sündmuste uurimisele ja lahtimõtestamisele.
Üheks keskseks mõisteks on „sovetiseerimine“, mis sobib Eestis pärast 1940. aasta juunipööret ning sõjajärgsetel aastatel toimunud muutuste kirjeldamiseks.
„Sovetiseerimise“ mõistest
Olaf Mertelsmann
„Sovetiseerimise“ mõistet ei ole kerge määratleda, sest selle sisu on erinenud regiooniti ja riigiti märkimisväärselt. Mõiste tähendus on muutunud ka aja jooksul.
Mõiste „sovetiseerimine“ võtsid enamlased kasutusele oktoobripöörde ja sellele järgnenud kodusõja käigus. See tähistas enamliku valitsus- ja organisatsioonimudeli ülevõtmist mõne regiooni või maa poolt. Esimesed sovetiseeritud alad olid need, mis enamlased kodusõja käigus vallutasid. Mõiste käis algul seega eelkõige poliitilise võimu kohta; aja jooksul tähendusväli aga avardus . Mittenõukogude ühiskonna muutmine nõukogulikuks ei tähendanud üksnes võimu poliitilist ülevõtmist, vaid ka majandus-, ühiskonna- ja kultuurielu ümberkorraldamist. Lõpuks oli võimalik sovetiseerida tegelikult kõike, isegi raadiojaama meelelahutusmuusikat. Mõistet „sovetiseerimine“ võime leida veel 1940. aastate Nõukogude arhiivallikates, kuid 1950. aastatel see kaob. Põhjuseks on ilmselt kasutamine lääne uurimustes ja külma sõja aegsed ideoloogilised vastuolud.
Sovetiseerimise esimene samm on poliitilise ja sõjalise võimu kindlustamine. Teiseks on vaja saada võimalikult ruttu oma otsese kontrolli alla kohalik sõjavägi või politsei ning neilt relvad ära võtta. Kehtestatakse kontroll siseministeeriumi ja sõjaväe üle. Samuti tuleb poliitilise võimu konkurendid kõrvaldada. Lisaks tuleb veel õigussüsteem enda kontrolli alla saada, riigiaparaat ümber kujundada ning plaanimajanduse vormiline kehtestamine. Oluline on ka ideoloogia enda kasuks pöörata.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et sovetiseerimise puhul on tegu üksteisega läbipõimunud ja vastastikust mõju avaldavate protsesside keerulise kogumiga. Mineviku meenutamisele ja majanduslikele probleemidele olid poliitiline allasurumine, valitseva süsteemi tajumine väljas poolt pealesurutuna ja vägivallameetoid olulisteks teguriteks, mis pidurdasid tunduvalt nõukogude mudeli vastuvõtmist ja sovetiseerimist.
Samuti ei tohiks ühe riigi sovetiseerimist vaadelda teistest eraldi, vaid seda tuleks teha teiste riikide arengu taustal. Ainult nii on võimalik eristada üksikjuhtude puhul ühis- ja erijooni ja unustada ka rahvusvahelist tausta.
Mõiste „sovetiseerimine“ näib olevat väärtuslik abivahend , et uurida mitmekesiseid muundumisprotsesse käsitletavates riikides.
Balti põgenike problemaatika USA poliitikas 1945-1952
Kaja Kumer -Haukanõmm
USA (poliitiline) suhtumine endistesse Balti riikidesse 1945. aasta kevadel oli kahetine. Ühelt poolt tolleaegne USA riigisekretär Sumner Welles 1940. aasta juulis deklareerinud, et USA ei tunnusta Nõukogude Liidu okupatsiooni Balti riikides. Teisalt olid 1945. aasta veebruaris toimunud Jalta konverentsil nii USA kui Suurbritannia olnud nõus Stalini sooviga nimetada baltlasi edaspidi Nõukogude Liidu kodanikeks.
Artikli ajalisteks piirideks on valitud aastad 1945-1952, sest 1945. aastal hakati Saksamaal looma põgenikelaagreid ning 1952. aastal lõppes 1948. aastal vastuvõetud DP-seaduse elluviimine ning selleks ajaks suudeti otseselt Teisest maailmasõjast põhjustatud pagulasprobleem Euroopas üldjoontes ka lahendada.
Euroopas viibinud ligikaudu 11 miljoni sõjapõgeniku küsimuste lahendamisega tegelesid sõja ajal ning järel mitmesugused rahvusvahelised põgenikeorganisatsioonid. Neist kolm olulisemat on Valitsustevaheline Põgenike Komitee, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Abistamise ja Rehabilitatsiooni Valitsus ning Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon .
Valitsustevaheline Põgenike Komitee ( Intergovernmental Committee on Refugees – IGCR) loodi 1938. aasta Eviani konverentsil. Loomise põhjuseks oli, et Rahvasteliidu juures tegutsenud põgenikeorganisatsioon ega ka Euroopa ise ei suutnud lahendada juudi põgenikega tekkinud probleeme. USA loodud organisatsioon tegutses Rahvasteliidust sõltumatult.
Bermuda konverentsil (1939.-1943.aasta aprillini ) arutati IGCRi edasist tegevust. Sellel konverentsil nõuti IGCRi töös suuri muudatusi, mis hõlmasid ka teisi Euroopa riike peale Saksamaa ja Austria. Nimelt taheti, et tegelema hakataks ka Itaalia, Hispaania ja Nõukogude Liidu, sh Balti riikide põgenikega.
Teiseks põgenemisorganisatsiooniks on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Abistamise ja Rehabilitatsiooni Valitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration – UNRRA), mis loodi 1943. aasta 9. novembril. Suurim mõjuvõim kuulus USAle, kes toetas organisatsiooni majanduslikult kõige rohkem ning nõudis endale suurimat otsustamisõigust. Pärast UNRRA loomist jagati põgenike tegutsemisalad eelmise, IGCRi vahel. Kuna aga IGCRi olukord halvenes, siis jäid tema alad nüüdsest UNRRA hoole alla.
1945. aastal hakkas Saksamaale ja Saksamaa poolt okupeeritud aladele jõudma massiliselt põgenikke. Hakati läbi viima „skriinimist“ ehk sõelumiseks, mis oli protsess, mille käigus kontrolliti laagrisviibijate sobivust ning juriidilist alust saada laagrit valitsenud riigilt või põgenikeorganisatsioonilt nii materiaalset kui poliitilist abi. Skriinimised erinesid tsooniti ning USA tsoonis oli olukord Balti rahvaste jaoks karm.
1945. aasta aprillis korrigeeriti 30. oktoobril 1944 liitlaste peakorteris vastu võetud memorandumi nr 39, milles oli märgitud, et Eesti, Läti ja Leedu kodanike ei tohi vägivaldselt „koju“ saata, st Nõukogude Liitu saata, sest USA ja Suurbritannia ei olnud tunnustanud Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.
Kui UNRRA peadirektori kohale sai Fiorello LaGuardia, kes oli Moskva-meelsete vaadetega endine New Yorgi linnapea, tulid suured muutused laagrielanike elus. Sel ajal oli ka UNRRA ametnike seas levinud arvamus Baltikumist saabunud põgenikest ( v.a. baltisakslastest) kui sõjakurjategijaist, reeturitest, kes tuleb laagritest välja heita ja kodumaale tagasi saata. Peamiseks selle kujundaks oli antud artikli autori arvates Nõukogude Liidu propaganda .
1946. aastal sai UNRRA juhtrolli USA ja Nõukogude Liit. Tekkinud ebaselgest poliitilise olukorra tõttu hakkasid teised Euroopa riigid sekkuma pagulasprobleemi lahendamisele. Balti riikide pagulaste jaoks oli 1946. ja 1947. aastad keeruline aeg. Balti põgenike elu ja tulevikku puudutavad sündmused olid ettearvamatu ulatusega. Samuti ei tunnistanud USA endiselt Balti riikide anneksiooni Nõukogude Liidu poolt.
Kolmandaks oli Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (International Refugees Organization – IRO), mis loodi, sest lääs oli jõudnud suhetes Nõukogude Liiduga olukorda, kus kompromiss ei olnud enam võimalik. USA arvates pidi organisatsiooni põhiülesandeks olema põgenike ümberasutamine. Kuna Nõukogude Liit arvates pidi aga põhiülesandeks saama repatrieerimise korraldamine, siis tekkis nende kahe riigi vahel konflikt. Selle tulemusena loobusid Nõukogude Liit ja teised Ida – Euroopa riigid osalusest IROs. USA ja Lääs tegelesid aga sellega edasi. IRO valitsemise ajal asutati 164 000 baltlast ümber. 1950. aastaks, kui IRO oma tegevuse lõpetas, suutis ta Teisest maailmasõjast põhjustatud pagulasprobleemi peaaegu lahendada.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et USAl oli tol ajal tegutsenud põgenikeorganisatsioonides määrav roll ning pagulasorganisatsioonide kaudu viidi ellu oma poliitilisi eesmärke. Läbitöötatud kirjanduse ja allikmaterjalide põhjal võib aga järeldada, et USA ei abistanud baltlasi pelgalt humanistlikel kaalutlustel , vaid Balti riikide põgenikke kasutati külma sõja algul Nõukogude Liiduga suheldes sageli manipuleerimisvahendina.
Nõukogude Eesti 1940-1953: uuele režiimile vundamendi rajamise aasta
Tõnu Tannberg
Eesti okupeerimisega ja annekteerimisega 1940. aastal algasid Eestis (samuti teistes Balti riikides) nõukogulikud reformid . Moskva esmaseks sihiks oli hävitada Eesti sõjavägi, kelles nähti olulist takistust uue režiimi kehtestamisel. Moskva seisukohtade muutus idabloki riikide suhtes ja üleminek nõukogude mudeli juurutamisele neis tõi kaasa riigisiseste olude karmistamise Nõukogude Liidus ning muutis Kremli sallimatuks liiduvabariikide „isepäise“ poliitika vastu. Eestis viidi läbi puhastus, mis oli eesmärgiks korrale kutsuda ka teiste liiduvabariikide juhtkondi. Seda puhastust tehtigi ka teistes idabloki riikides.
Pärast Balti vabariikide taasokupeerimist 1944. aastal sai Kremlis oluliseks küsimuseks kontrolli kehtestamine nende üle. Töötati välja kontrollmehhanismide süsteem liiduvabariikide üle. See süsteem aitas vaieldamatult kaasa Baltikumi sovetiseerimisele ning nõukoguliku võimuaparaadi ja uuele võimule lojaalsete töötaja väljasõelumisele.
Uue režiimi ülesehitamise edukus sõltus olulisel määral sellest, kui tõhusalt suudeti tasalülitada vastupanuliikumine . Samuti olid olulisel kohal ka vaimuelu tasalülitamine ja nõukoguliku majandusmudeli juurutamine.
Külma sõja arenedes ja sellega kaasnenud suuriikide vastasseisus tõusis rahvusvahelisel areenil senisest teravamalt päevakorrale Balti küsimus, mille üheks osaks oli pagulastemaatika. Kuna põgenes hinnanguliselt 70 000 – 90 000 eestlast ja teist kommunismipõgenikku, siis kasutati seda Moskvale surve avaldamiseks.
Jossif Stalini surm 1953. aasta märtsis tekitas Nõukogude Liidus uue sisepoliitilise olukorra. Stalini järglased mõistsid, et muudatused impeeriumi valitsemises ja muu maailmaga suhtlemises on möödapääsmatud. Neid muudatusi vajati ka oma võimupositsioonide tugevdamiseks. Sel eesmärgil tehti mitmesuguseid ümberkorraldusi ja reforme. Ellu hakati viima L. Beria „uut rahvuspoliitikat“, mille põhisisuks oli senisest massirepressioonidest loobumine, põlisrahvusest töötajate edutamine juhtivatele ametikohtadele, põhirahvuse keele juurutamine asjaajamiskeelena kõikidel võimutasanditel ning põllumajanduse olukorra parandamine.
Hiljem L.Beria arreteeriti, sest tema tegevuses nähti ohtu. Paljud tema algatatud ümberkorraldused seisatati, kuid sellegipoolest panid need ümberkorraldused aluse olulistele muutustele, mis on tuntud nn sulaaja nime all.