Eesti iseseisvumine (1)

Eesti iseseisvumine 1917-1918
I Autonoomia saavutamine
(autonoomia – omavalitsus, osaline iseseisvus )
Venemaa Veebruarirevolutsiooni mõjul puhkesid rahutused Eestis (eeskätt Tallinnas) märtsi algul 1917.
Toimusid streigid, miitingud; rüüstati vanglad (Paks Margareeta pandi põlema), politseijaoskonnad, kohtuhooned. Erinevalt 1905. aasta revolutsioonist Eestis olid nüüd ülekaalus vene keel ja vene meel, tähtis jõud olid vene töölised.
Venemaa Ajutine Valitsus pani ametisse ka uued kubermangujuhid. Eestimaa kubermangu komissariks sai eestlane Jaan Poska . (Lõuna-Eesti kuulus sel ajal veel Liivimaa kubermangu)
Eesti rahvuslikult meelestatud jõudude eesmärgiks sai autonoomia kehtestamine, st. Eestil oleks olnud omavalitsus Vene riigi sees. Täielikku iseseisvust ei osatud sel hetkel veel nõuda, ka oli Venemaa veel piisavalt tugev ja Lääneriigid poleks toetanud sõdiva Venemaa lagunemist ja seeläbi nõrgenemist.
Eesti rahvuslikud organisatsioonid koostasid ise autonoomiaseaduse eelnõu ja esitasid selle kinnitamiseks Ajutisele Valitsusele. Surveavaldamiseks valitsusele (et seadus ikka vastu võetaks!) korraldasid Petrogradis elavad eestlased 26. märtsil 1917 võimsa (40 000 osavõtjat, sh 12-15 000 sõjaväelast) meeleavalduse , kus lehvisid ka sini-must-valged lipud.
Ärahirmutatud Ajutine Valitsus kinnitaski Eestile omavalitsuse andmise seaduse 30. märtsil 1917.
Seaduse kohaselt:

• Põhja- ja Lõuna-Eesti ühendati ühtseks Eestimaa kubermanguks , selle komissariks sai Jaan Poska (esimest korda ajaloos Eesti moodustas halduslikult ühtse terviku (ei kuulunud sinna Narva ja Setumaa)!)
  
• valiti rahvaesindus – Maapäev (nimetatud ka: Ajutine Maanõukogu) ja selle juurde täidesaatev organ – Maavalitsus (juhiks Konstantin Päts)
  

Eestlased nagu muudki Vene impeeriumi väikerahvad tundsid suurt soovi koguda kokku üle Venemaa laiali olevad eesti rahvusest sõjaväelased, st. luua rahvuslikud väeosad. Peale pikki kauplemisi andis Vene väejuhatus maikuus selleks loa. Suvel 1917 loodigi Rakveres 1. Eesti polk, hiljem kujunes sellest Eesti diviis (ülemaks sai Johan Laidoner).
Eesti poliitilistel parteidel oli päevapoliitilistes küsimustes küll erimeelsusi, kuid põhiasjades – autonoomia ja rahvusväeosade moodustamine – olid kõik erakonnad üldjoontes üksmeelel. Erandiks olid bolševikud ehk enamlased (kuulusid VSDTPsse), kes ei pooldanud iseseisvust, sest arvasid, et see kahjustab peagi saabuva maailmarevolutsiooni huve. Suvel ja sügisel 1917 kasvas enamlaste populaarsus ka Eestis, sest nende loosungid (näiteks: “Maha sõda"!”) meeldisid rahvale.
Ka Eestis olid Veebruarirevolutsiooni ajal tekknud Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud. Neid koondavaks katusorganisatsiooniks oli Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille juhtimine sügisel 1917 läks enamlaste kätte.
Enamlaste populaarsust suurendas veelgi Venemaa sõjaline ebaedu – augustis vallutasid sakslased Riia linna ja septembris-oktoobris Eesti saared.
Eesti kartis, et Venemaa loovutab ta Saksamaale ja seetõttu oli tähtis end kiiresti hukkuvast Venemaast “lahti rebida”. Esimest korda nõudis seda avalikult Jaan Tõnisson oma kõnes Maapäeva istungil 7. septembril 1917. Maapäev otsustas ka saata oma esindajad lääneriikidesse, et iseseisvumise osas maad kuulata.
II Oktoobripööre Eestis
Eestis valmistas enamlaste võimuhaaramist ette Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mille juhid olid Viktor Kingissepp ja Ivan Rabtšinski.
Eesti toimus pööre tegelikult päev varem kui Petrogradis (25. okt.), enamlased koos oma relvastatud võitlussalga Punakaardiga haarasid võimu veretult nii Tallinnas kui mujal. Võim läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kätte, eesotsas Jaan Anvelt .
Enamlased asusid Eestis läbi viima järgmisi reforme:

• natsionaliseeriti (=riigistati) suurettevõtted ja pangad
  
• maa kuulutati riigi omandiks, mõisad võeti üle, kuid talupoegadele maad ei jagatud, taheti luua suurmajandid. See oli enamlaste suur viga, sest talupojad seepeale lakkasid neid toetamast
  

NB! Nõukogude võimu kogu Eestis korralikult sisse seada ei õnnestunudki. Sisuliselt jäi kaksikvõim püsima ka peale oktoobripööret!
Rahva seas tekitasid mitmed enamlaste sammud pahameelt – vägivald ja vastaste represseerimine, Asutava Kogu laialisaatmine jaanuaris 1918, kui sai selgeks, et enamlased jäävad seal vähemusse jne.
Nõukogude võimu nõrkust ära kasutades astus Maapäev 15. novembril (uue kalendri järgi 28. novembril) 1917 tähtsa sammu – tuli Toompeale kokku erakorraliseks istungiks ja võttis seal vastu deklaratsiooni, milles kuulutas, et Maapäev on Eestis ainus kõrgema võimu kandja!
Enamlased ajasid istungi seejärel kohe laiali, J. Tõnisson saadeti Eestist välja, kuid ta läks Lääne-Euroopasse iseseisvumise asja ajama .
1917.-1918. aasta vahetusel hakkas enamlaste mõju Eestis kahanema , nende populaarsus vähenema. Põhjused olid enamlaste poliitikas, sest nad:

• ootasid maailmarevolutsiooni, kuid rahvas tahtis rahu
  
• eitasid Eesti iseseisvust, tahtsid jääda Venemaa koosseisu
  
• ei andnud talurahvale maad
  
• suhtusid eitavalt kirikusse
  
• rakendasid vägivalda nii vastaste kui rahulike elanike suhtes
  
• ei teinud koostööd teiste poliitiliste jõududega
  

III Eesti iseseisvumine
Olukord Eestis 1918. aasta algul oli järgmine:

• enamlased kuulutasid sakslased lindpriiks, neid ootas arreteerimine, väljasaatmine jne.
  
• Eestis elavad sakslased – baltisakslased – olid ärevil ja tahtsid paluda abi Saksamaalt
  
• samal ajal toimusid Venemaal Bresti linnas rahuläbirääkimised Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel. Nõukogude Venemaa tahtis sõjast väljuda, Saksamaa tahtis pühenduda Läänerindele, nii et rahusaavutamine oli mõlema riigi huvides. Siiski olid Saksamaa pakutud rahutingimused liiga rasked, Venemaa ei nõustunud nendega ja seetõttu läbirääkimised katkesid.
  

Seoses läbirääkimiste nurjumisega algas 18. veebruaril 1918 saksa vägede pealetung Idarindel.
Eesti rahvuslikult meelestatud poliitikud jälgisid sündmusi tähelepanelikult. Otsus Eesti iseseisvus välja kuulutada tehti juba jaanuaris, oodati vaid sobivat hetke. Ka iseseisvusmanifesti tekst oli eelnevalt valmis.
Sakslased tungisid Eestis peale lääne- (saartelt) ja lõunasuunast (Lätist). Vene sõjavägi lakkas olemast, bolševike Punaarmee oli liiga nõrk. Seega suuri lahinguid polnudki . Eesti rahvusväeosad olid sakslaste suhtes erapooletud.
19. veebruaril moodustasid eestlased erakorraliste volitustega Päästekomitee, mis koosnes kolmest mehest – Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik . Nüüd oli käes otsustav hetk tegutsemiseks.
NB! Eesti iseseisvus saabus hetkel, kui venelased (=enamlased ehk bolševikud) olid juba läinud, aga sakslased polnud veel tulnud. See tähendab, et kahe võõra võimu vahel tekkis hetkeks “tühik”, mida eestlased osavalt ära kasutasid ja panid oma võimu oma maal maksma.
Eesti linnad võeti juba enne sakslaste saabumist Eesti rahvusväeosade kontrolli alla (Tartu 20. veebr., Pärnu 21. veebr., Viljandi 23. veebr.). 23. veebruaril 1918 loeti iseseisvusmanifest avalikult ette Pärnu “Endla” teatri rõdult (kuid seda hetke ei loeta veel Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks).
NB! NB! NB! Tallinnas läks võim eestlaste kätte 24. veebruaril 1918 ning samal päeval kuulutati siin välja iseseisev Eesti Vabariik. (nii et see kuupäev – 24. veebruar 1918 – on Eesti Vabariigi sünnipäev, meie tähtsaim riigipüha) Iseseisvus kuulutati välja praeguses Eesti Panga hoones Estonia pst-l (st. manifest loeti ette) ja linnas levitati iseseisvusmanifesti.
Samal ajal moodustati ka Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Kuulutati Eesti erapooletust käimasolevas Vene-Saksa sõjas.
25. veebruari hommikupoolikul jõuti pidada pidulikke aktusi ja jumalateenistusi, keskpäeval marssisid aga Tallinna sisse sakslased, kes Eesti iseseisvust ei tunnustanud. Eesti ala hõivamine sakslaste poolt kestis 3. märtsini.
Samal ajal muutus Nõukogude Venemaa sõjaline olukord järjest kehvemaks ja ta olid nõus sõlmima sakslastega rahu mistahes tingimustel. Vahepeal katkenud Bresti rahuläbirääkimised jätkusid ja 3. märtsil 1918 sõlmitigi Nõukogude Venemaa ja Saksamaa vahel Bresti rahuleping . Selle kohaselt eraldati Venemaast Poola ja Baltikum , sinna jäid Saksa väed. Kui Esimene maailmasõda 1918 novembris Saksamaa kaotusega lõppes, tühistas Nõukogude Venemaa Bresti rahu ja asus neid alasid tagasi vallutama.
IV Saksa okupatsioon
Eesti oli Saksamaa poolt okupeeritud veebruari lõpust/märtsi algusest 1918 kuni novembri keskpaigani 1918, seega umbes 9 kuud.
NB! Saksamaa ei tunnustanud Eesti iseseisvust ega Eesti Vabariigi võimuorganeid!
Sakslaste eesmärk oli siinsetel aladel luua iseseisev, ehkki tihedalt Saksamaaga seotud Balti hertsogiriik. Selle tegeliku loomiseni siiski ei jõutud, sõda lõppes enne ära. Eestis käitusid sakslased aga tõeliste peremeestena – tähtsamatesse ametitesse pandi sakslased (Eesti poliitikuid vangistati (Päts), saadeti välja, hukati (Vilms).) Eesti majandus pandi tööle Saksamaa heaks, veeti välja toiduaineid, toorainet jne. Ka kultuurivaldkonnas toimus saksastammine.
Balti hertsogiriik kuulutati välja novembris 1918, kuid oli juba hilja . Compiègne`i vaherahu , mis lõpetas Esimese maailmasõja, sõlmiti 11. novembril 1918. Saksamaa alistus. Rahulepingu kohaselt hakkasid sakslased vallutatud aladelt, sh. Eestist, lahkuma.
11. novembril 1918 tuli taas kokku Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus.
Täielikult oli võim sakslastelt üle võetud 21. novembriks. Lääne-Euroopas tegutsenud Eesti välisdelegatsioon oli teinud head tööd – juba maikuus 1918 tunnustas Eestit de facto Inglismaa, varsti ka Prantsusmaa ja Itaalia.
Rahulikku aega oma riigi ülesehitamiseks oli siiski vaid paar nädalat. Juba novembri lõpus algas Vabadussõda, kus Eesti Vabariik kaitses oma iseseisvust Nõukogude Venemaa rünnaku vastu.