E-seminar 02 - Nõudmine ja pakkumine (0)

 Peeter I valitsusaja ebaõnnestumised ja tegematajätmised
Sissejuhatus
Peeter I-st on iseloomustatud kui teravat ja tormakat valitsejat. Sama võib öelda ka 
tema valitsusaja kohta, mida iseloomustavad arvukad  reformid , mille eesmärgiks oli viia 
Venemaa lääneriikidele lähemale ja suisa edestada. Peetri valitsusajal saavutas Venemaa 
teistele riikidele ohtliku võimsuse ja tugevuse ning temast sai osa Euroopast, hõivates 
Baltikumi riigid ja pääsedes lõpuks välja Läänemerele, kuid sellel kõigel oli oma hind. 
Peeter I-se eesmärk oli saavutada edu võimalikult kiiresti, ühiskond polnud aga muutusteks 
valmis. Peetrile  eelnenud  tsarinna Sofia  oli alustanud  uuendustega , et Venemaad 
moderniseerida. Koos oma poliitpartneri Vassili Golitsõniga kaotasid nad teenistusraamatute 
põletamisega kohajärgsuse süsteemi. See tõi kaasa olulise muutuse Venemaa 
ühiskonnakorralduses, suurendades sotsiaalset  mobiilsust ,  andes  eelduse ka Peetri 
sotsiaalpoliitilistele reformidele. Kuid sellest hoolimata ei suutnud ühiskond liiga kiirete 
muutustega  kohaneda,  tuues  kaasa olukorra kus reformid koormasid kogu riiki. 
Reformid ja nende tagajärjed
Peeter soovis küll vene ühiskonda moderniseerida ja läänelikumaks muuta, kuid sellest 
hoolimata teostas ta oma reforme keskaegsete kommetega ja neil polnud Läänele omast 
demokraatlikku suunda. Näiteks uus troonipärimise kord, mis nägi küll ette, et monarh ise 
määrab endale sobiva troonipärija, kuid sealjuures  pidi see isik siiski  kuuluma  keiserlikku 
perekonda. Ta ei soovinud, et troonile pääseks mõni lihtinimene ega ka, et valitseja  valikul  
saaks kaasa rääkida rahvas, nagu demokraatlikumates riikides kombeks. 
Kultuur ja ühiskonnaelu
Peeter I valitsusajal sai Vene impeerium endale uue pealinna- Peterburi. Peterburi 
asutamine sai alguse 1703. aastal Rootsi kindluse vallutamisega. Õukonna ja valitsusasutuste 
ületoomine Moskvast toimus järk-järgult. 1710.aasta sügisel pühitseti Peterburi Venemaa 
tseremoniaalseks pealinnaks. Peeter lasi endale sinna paleed rajada- Suve- ja Talvepalee. 
Peetri kindel eesmärk oli, et uus linn kasvaks, selleks lasi ta ehitada kauni kujundusega 
lõbustushooneid, katedraale, maju mereväelastele ja kaupmeestele, kivielamuid 
silmapaistvatele kindralitele ja aadlikele ning kaunistada aedu. Sealjuures on oluline, et kõik 
Peetri-aegsed Peterburi arhitektid olid välismaalased, mistõttu on sellel palju läänelikke 
mõjutusi. Soovil muuta uus kasvav linn kiiresti maiseks paradiisiks oli ka oma hind. Paljud 
ehitajad  hukkusid Peterburi massiivsete  kanalite  rajamisel, mida kõike tehti käsitsi. Kaevureid 
hoiti suisa ahelates. Väidetavalt oli Peterburi linna rajamisel rohkem surnuid kui Põhjasõjas. 
Järgmised Venemaa  valitsejad  viisid siiski pealinna tagasi Moskvasse, nii et Peetri soov 
Venemaal uus pealinn luua, ebaõnnestus, sellest hoolimata sai Peterburist oluline keskus, 
olles seda tänaseni.
Üks esimesi Peetri  samme  läänestumise poole oli rünnak oma alamate välimusele. 
Pöördununa tagasi oma rännakult Euroopast, otsustas ta, et eurooplase moodi välja näha tuleb 
vanad kombekohased pikad  habemed  maha ajada. Tema habemelõikamise aktsioon kujunes 
üsnagi vägivaldseks: kes uuele tavale ei allunud, said karistada . Sama kehtis ka  riietuse  kohta. 
Peeter tahtis, et vanad moskvapärased riided vahetataks euroopalikumate vastu. Rahva seas 
oli aga tunda tugevat  vastuseisu antud muudatustele välimuses- arvati, et Peeter hävitab 
sellega ristiusu. Isiklik väljanägemine võiks olla igaühe enda otsustada ja teatud 
riietumistiilide  pealesurumine  valitseja poolt tekitas suurt meelehärmi. Kuni Peetri surmani, ei 
suudetud väljaspool Peterburi uusi välimusmalle omaks võtta, sellega võib lugeda Peetri ühe 
esimestest ümberkorraldustest läbikukkunuks.
Kultuuri- ja ühiskonnaelu elavdamiseks andis Peeter välja ukaasi assambleede kohta, 
mis olid vabad kogunemised, kus aeti ka riigiasju. Assambleedest võisid osa võtta nii mehed 
kui ka naised, mis oli uudne kuna varem naised seltskonnaüritustel ei osalenud.  Uutel  
kokkusaamistel muutus ka tavapärane kombestik  ja vene külalislahkus asendus lääneliku 
vabameelsusega, enam ei pidanud aadlikud  ega peoperemees oma külalisi, sealhulgas ka 
tsaari, tervitama ega isegi mitte kodus olema. Külalisi julgustati  harrastama  tegevusi, mis olid 
kunagi kiriku poolt hukka mõistetud kui „välismaised kõlvatused“, nagu suitsetamine, 
tantsimine , kaardimäng,  male , kabe ja pillimäng, samuti osad seltskonnamängud. Peeter pidi 
pidevalt jälgima, et tema ettekirjutusi järgitaks, see näitas kui nõrgalt juurdus Venemaal 
läänelik  etikett . 
Religioon
Peetri reformide üheks negetiivseks küljeks oli see, et ta püüdis õigeusku lõhkuda. 
Usulised küsimused on ka üks olulisemaid takistusi ja põhjuseid, miks paljud Peetri 
sisseviidud  muudatused püsima ei jäänud. Venamaa  oli väga tugev õigeusukants. Paraku 
näitas Peeter I oma  tegevusega  autust ja lugupidamatust usu ja kirku suhtes. Tema uued 
õukonnakombed ja väljanägemine ei sobinud kuidagi õigeusklike tavadega. Näiteks tõi ta 
naised seltskonda, korradades segaseltskondlikke kokkusaamisi. Tema ettevõtmised pöörasid 
tihti komejandiks. Tema loodud trükikojad eelistasid vaimulike tekstide asemel trükkida 
hoopis palju ilmalikuma sisuga teoseid. See kõik aga ei sobinud õigeusklike tavadega.
Peeter allutas kiriku ja vaimulikkonna sinode ehk vaimulike kolleegiumite rajamisega 
enda kontrolli alla. Ta sekkus kiriku asjadesse millal tahtis:  otsustas, kellest saab piiskop, 
teostas järelvalvet vaimulike kohtute üle ja valitses kiriku maavaldusi. Ta vähendas kloostrites 
elavate  munkade ja nunnde arvu, kes sinna nekruti- või makuskohustuste eest põgenesid ja 
asjatult riigikassat tühjendasid. 
Peeter küll jäi õigeusklikuks, kuid ta oli veendunud, et kirikupoliitikat tuleb ajada ja 
kiriku finantse  valitseda  tema tingimuste kohaselt. Seevastu  konservatiivid  keeldusid teda 
õigeusklikuks valitsejaks pidamast- ta veiderdas, mehkeldas välismaalastega ja nägi nende 
moodi välja- habemata ja võõrastes  riietes . Peetril puudus sümpaatia õigeuskliku vagaduse 
suhtes.
Sõjategevus
Peetri üks kaalukamaid ukaase oli teenistusastmete tabel, kus vanad vene  auastmed  
tõrjuti kõrvale, uued välismaistel eeskujudel loodud tegid aga selget vahet sõjalis-, tsiviil- ja 
kohtuastmetel. Antud ukaasi olulisemaid punkte oli, et inimese positsiooni ühiskonnas määrab 
ära tema teenistuaste mitte aga tema sünnipära. Selle punkti algeid võis näha juba Peetri 
„mängupolkudes“ Preobranženskis ja Semjonovskis, kus hoolimata seisusest tuli alustada 
kõige madalamast  astmest .  Ühest küljest oli see tabel hea, kuna andis võimaluse alamkihtidel 
sotsiaalsel redelil üles poole tõusta, suurendades sotsiaalset mobiilsust ning kasvatades  ka 
aadelkonda. Teisest küljest tõi aga aadelkonna vägivaldne tabelisse surumine kaasa põlisaadli 
ja uusaadli vahelise  vastasseisu , mis päädis esimese rahuolematusega uue korra suhtes, 
sünnitades sellega omakorda vandenõuteooriaid ja valitseja vastast tegevust.
Peetrile oli oluline sõjaline võimsus. Pärast muserdavat kaotust 1700. aastal Narva 
lahingus, kus jäädi ilma nii suurel hulgal sõduritest kui ka relvastusest ja laskemoonast, leidis 
Peeter, et sama moodi enam jätkata ei saa ning tuleb teha olulisi ümberkorraldusi sõjalises 
jõus. Selleks oli aga tarvis motivatsiooni ja rahalisi resursse. Üks olulisemaid muudatusi oli 
nekrutiväe loomine, mis oli eluaegne. Peeter oli rahulolematu vana mobilisatsioonikorraga: 
vabatahtlike värbamise süsteem ei katnud sõjapidamise vajadusi. Soldatite värbamiseks loodi 
nekrutikohustus. Talupojad küll vabanesid  pärisorjusest, kuid pidasid  oma sõdurielu isegi 
hullemaks. Soldatiks  saades  tuli neil igaveseks lahkuda oma perekonna juurest ja katkestada 
sidemed kogu senise ühiskonnaga. 
Rahaliste ressursside kogumiseks  mindi  üle pearaha ehk isikumaksule. Selleks, et 
teada saada maksumaksjate arvu korraldati hingeloendusi. Algselt loeti üle vaid meeshinged, 
vaimulikud  jäeti sellest välja, nemad olid makmiskohustusest priid. Maksti ka surnute eest, 
kuni järgmise loenduseni. 
Peetri suurimaks komistuskiviks riigi valitsemisel  saigi  nii suurte inim- kui ka 
rahaliste ressursside raiskamine sõjategevuseks. See tekitas inimestes pahameelt ja koormas 
liigselt ühiskonda, kes pidi toime  tulema  järjest suuremate nõudmistega.
Tööstus ja kaubandus
Riigi tööstus  allus  täielikult sõjalistele huvidele. Sõjaväe varustamiseks nii rõivastuse 
kui ka suurtükkidega loodi hulgaliselt suuri manufaktuure. Toodangu maht küll kasvas 
oluliselt, tõstes Venemaa majandusnäitajatelt Euroopa suurriikide hulka,  kuid vabale turule 
jõudis sellest väga vähe. Kõik kulus ära Venemaa sõjategevuse ja laevastiku üleval 
pidamiseks.
Loodud manufaktuurid olid riigi kontrolli all. Riik värbas sinna ka tööjõudu. 
Kiirendamaks kogu seda protsessi, võttis Peeter I vastu sunnitöö kohustuse. Vältimaks tööliste 
põgenemist olid nad ahelatesse pandud, millest nad vabanesid alles pärast surma.  
Kõik tähtsamad kaubad, nagu viin, karusnahad, tubakas, olid riigi monopoli all, 
sellepärast ei toimunud ka ettevõtluse arengut. Riik reguleeris  rangelt  majandust, kehtestades 
tollikvoote, sisseveokeelde ja muid kauplemisega seotuid piiranguid. Kuna  turukonkurents  
puudus ei näinud ka ettevõtjad põhjust oma tootmist täiustada.
Selle asemel, et rahavalt aina rohkem makse nõuda oleks Peeter pidanud rohkem 
mõtlema kaubanduse  edendamisel . Ka tema ümberkorraldused tööstuses ei  toonud  
pikemaajalist edu, neist piisas vaid Põhjasõja võitmiseks. Pikemas perspektiivis need aga 
koormasid nii majandust kui ka elanikkonda. Sellega kahanes Venemaa edu taas Euroopa ees.
Riigivalitsemine
22.veebruaril  1711 , samal päeval kui Peeter I kuulutas sõja Türgile, valis ta välja 
kümme meest, kes hakkavad riiki  valitsema  tema äraoleku ajal ning rajas oma ülesannetelt ja 
õigustelt üsnagi demokraatlik riigiorgani senati.  Senat  teostas kohtuvõimu, jälgis riigi raha 
kasutamist, jälitas teenistusest kõrvalehoidujaid, reguleerisriigiasutustes raha ja kaupade 
vastuvõtmist jne. Senatil oli reaalne võim ja õigus anda välja valitsejast sõltumatuid ukaase. 
Valitud senat ei täitnud aga ootuspäraselt oma eesmärki: nad olid saamatud ja aeglased ega 
suutnud täita Peetri antud juhtnööre. Põhjuseid miks loodud  valitsusorgan  oma ülesanntega 
toime ei tulnud on mitmeid. Esiteks oli see Peetrile omaselelt suure kiiru ja tormakusega 
kokku pandud. Meeste hoolikamaks  valikuks  ei olnud valitsejal lihtsalt aega. Teine ja veelgi 
olulisem põhjus oli, et antud ametisse ei jätkunud helgeid päid- kuna suurem osa neist oli 
hõivatud Põhjasõjaga või siis väljakuulutatud võitlusega Türgi vastu. Valitud meestel polnud 
riigivalitsemiseks piisavalt vaimuandeid ega ka kogemusi. Mõni neist oli kirjaoskamatu, osa 
aga tegeles omakasupüüdlikel eesmärkidel. Nii ei saanudki Peeter endale senati näol ustavat 
ja toetavat kaaskonda, see valmistas talle suurt nördimust ja pettumust, takistades ja 
pidurdades tema plaanide ellu  viimist . Antud senati loomise võib Peetri valitsusaja üheks 
läbikukkumiseks nimetada.
Lisaks senatile moodustas Peeter I ka üheksa kolleegiumi: välis-, riigimaksude, õigus-, 
kontroll-, sõja-, admiraliteedi-, kaubandus-, riigihangete ning kaubanduse ja  manufaktuuride  
kolleegium . Kolleegiumites kehtis otsuste langetamisel enamuse põhimõte. Rootsi eeskujul 
kokkupandud uus  valitsusasutus  pidi  tooma  veelgi demokraatlikemaid jooni Vene riigi 
valitsemisse, tegelikkus oli aga  vastupidine . Hoolimata sellest, et kolleegiumitel oli õigus 
välja anda oma ukaase, kasvas hoopis tsaari isikliku ukaasiga sätestatud seaduste oskaal, mis 
mõnikord olid kirjutatud üksi tema enda poolt. See näitab selgelt, et Peeter siiski ei soovinud 
oma võimu uute valitsusaparaatidega jagada. Ta ei suutnud muuta vanu arvamusi  
valitsejavõimust. Riigivalitsemise  reformimine  ja euroopastamine kukkus läbi, Peeter ei 
suutnud demokraatlikke jooni lääneriikidelt  üle võtta ja neid rakendada. 
Võitlus streletsidega
Peetri valitusaega iseloomustab ka pidev võitlus streletside vastu. Peeter suhtus 
nendesse kui vana Venemaa barbaarsuse sümboleisse. Peeter üritas neid kiusata nii palju kui 
võimalik. Ta muserdas streletse kahes  Aasovi  sõjaskäigus, millele ei järgnenud autasusid ega 
puhkust. Peetrit ei rahuldanud streletiside mässajatele määratud karistused. Ta soovis välja 
uurida kõik 1705 aasta Astrahani mässu kaasosalised ja motiivid, et teada saada, kes on 
tegelikult selle taga. Ta nuhtles neid kõige karmimate võimalike viisidega: 1182 streletsi 
hukati, 601 said piitsa ja saadeti pagendusse. Peetrile ei meeldinud teisitimõtlejad ja ta tahtis 
igasuguse vastasseisu välja juurida. Kuid tema vägivaldsed meetodid kasvatasid aina 
suuremat  rahulolematust  streletside seas. Peetri streletside tagakiusmine ei olnud õigustatud. 
Ta oleks saanud asju ja tunduvalt rahumeelsemalt ja demokraatlikumalt lahendada, kuulates 
ka teisepoole arvamust ja seejärel  langetades ühene ning õiglane kohtuotsus, mitte pidada 
pidevat kahtlustavat luuretegevust. Teisitimõtlejate  tagakiusamine  ei muutnud Venemaa 
valitsemist  sugugi  demokraatlikumaks ega läänelikumaks.
Kokkuvõte
Peetri valitsusaja  pidevad  sõjakoormised, noorte meeste kohustuslik teenitus 
reamehena ja oma tahte pealesurumine nii kultuuri- kui ka vaimuelus,kurnasid ühiskonda ning 
viisid rahva rahulolematuseni ja vandenõudeni, see oli ka põhjus, miks nii mõnedki Peetri 
reformid ebaõnnestusid. Peeter oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama poliitikavaldkonna 
läänestamisele. Selle asemel, et ise ainuisikuliselt seadusi ja ukaase välja anda, oleks ta 
pidanud kaasama ka teisi valitsusorganeid, et tulemus oleks demokraatlikum ja ühiskonnale 
vastuvõetavam. Oma pideva absoluutse võimu üles näitamisega kaotas ta aga rahva usalduse 
ja pani nad mässama.
Võrreldes vene ajaloolaste erinevaid vaatenurki siis läänelik hinnang Peetri tegevusele 
oli pigem positiivne, Peeter I viis nende arvates Venemaad Euroopale lähemale. Solofiilne 
arvamus oli aga, et Peeter I hävitas sellega Vene riigi alged. Minu arvates on see sümbioos 
mõlemast lähenemisviisist. Ühelt poolt muutis Peeter oma uuendustega Venemaad 
läänelikumaks, teisest küljest lõhkusid tema mõningad reformid inimeste eluviiside kohta 
Vene riigi kultuuritraditsioon ja -eripära. 
Kasutatud kirjandus
Hughes , L.2005. Peeter Suur. Tallinn: Varrak
Laur , M. 2002. Tsaaride aeg. Tallinn: Sild
Loengukonspekt: Vene ajaloo põhijooni. 2013
Reelika Reiljan
2014

Document Outline

• Sissejuhatus
• Reformid ja nende tagajärjed
  • Kultuur ja ühiskonnaelu
  • Religioon
  • Sõjategevus
  • Tööstus ja kaubandus
  • Riigivalitsemine
  • Võitlus streletsidega
• Kokkuvõte
• Kasutatud kirjandus