Doping (0)

Doping
2008
Dopingu puhul näib pikaks ajaks jäävat nii, et need, kes tegelikku seisu täpselt teavad, ei räägi, need aga, kes nüanssides ei orienteeru, teevad vastukaaluks kõva häält. Misjärel need, kes teavad, kipuvad arvustama kõva hääle tegijaid, kuid milles asi ja kuidas, jääb ikka selgusetuks. Milleks dopingut pruukida, see on küll teada - et tulemused oleksid paremad, rekordid sünniksid ja medalid tuleksid.
Kõik lihtsad asjad on siiski keerulised. Üks asi on, mida teavad dopingust atleedid, treenerid , mänedžerid, teine tera, et arste pannakse kutse-eetikat silmas pidades proovile. Kui harjutava atleedi organismis langeb testosterooni tase ja jätkates võib tekkida ohtlik ületreenitus, siis ongi tegu juba haigusega. Arstide püha kohus on ravida haigusi, kimbutavad need siis pinguli lihastega sportlasi või lihtsurelikke.
8. augustil Tour de France ´ist ajendatuna lahvatanud dopinguskandaal ning prantsuse ja austraalia arstide dopinguavastamise viisid võib aga lahterdada oodatud sündmuste hulka - midagi niisugust pidigi maailm enne Sydney OMi teada saama. Kuid Sydney OMist võttis osa kirev rahvaste paabel - Austraaliasse kogunes ka nende rahvuste esindajaid, kes juba usulistel kaalutlustel ei saa verd anda, mistõttu oli ebatõenäoline, et saaks rakendada uusimat võimalust tõestada vereanalüüsi teel, et atleet on kasutanud dopingut.
Berliinis jätkuval kohtuprotsessil endise Ida-Saksamaa ujumistreenerite ja arstide üle tunnistas eksmaailmarekordiomanik Christiane Knacke - Sommer esimese sportlasena, kuidas steroidid muutsid hääle jämedamaks. Knacke-Sommer väitis, et Ida-Saksamaa noorsportlasi sunniti järjepidevalt dopingut pruukima. Tema langes kommunismi väärastunud spordisüsteemi ohvriks 15 eluaastast. "Meile räägiti, et rohud aitavad kergemini treeningukoormust taluda." Knacke-Sommerile soovitas pille tema treener Rolf Gläser, üks kohtualustest. Enne rahvusvahelisi võistlusi saatis juhendaja teda alati arstilt süsti saama. Keeldujatel ei lubatud Berliini Dynamo spordiühingus treeninguid jätkata. Knacke-Sommer ujus 1977. aastal esimese naisena 100 meetrit liblikstiilis alla minuti.
Pole mingi uudis, et manalasse varisenud Saksa Demokraatliku Vabariigi või Nõukogude Liidu spordisüsteemid võlgnesid oma võimsuse eest paljuski tänu dopingulaboratooriumide usinale tööle. Iga hinna eest medalite võitmine kuulus nende riikide kinnisideede hulka, ning et sportlasi selle nimel kahurilihana kasutati, polnud enam kellegi asi.
Ajakiri «Hymy» avaldas oma viimases numbris Soome Olümpiakomitee omaaegse peatreeneri Kalevi Tuomise käega signeeritud salajase kirja sportlastele, mis on kirjutatud 18. juunil 1976. aastal, seega umbes kuu aega enne Montreali olümpiamänge. Selles kirjas hoiatab olümpiakomitee Montreali valitud sportlasi mängudel tehtava dopingukontrolli eest ning loetleb üles kolmest punktist koosnevad nõudmised, mis peavad tagama, et keegi sinivalgetest sportlastest « iseendale ning oma maale häbi ei tee». Punkt A - kaks nädalat enne mängudele sõitmist tuleb täielikult lõpetada anaboolsete steroidide manustamine. B - nädal enne seda võid võtta kõige rohkem ühe 5-milligrammise hormoontableti päevas. C - veel üks nädal enne seda on lubatud manustada kõige rohkem kaks 5-milligrammist tabletti päevas.
Siinkohal on vist tarbetu lisada, et dopingu kasutamine oli Montreali olümpial esmakordselt olümpialiikumise ajaloos keelatud. Ja soomlased said Montreali kergejõustikuvõistlustelt neli auhinnalist kohta.
Mitmed toonased tipptegijad on tunnistanud, et saavutasid tipptulemusi karmi dopingudieedi abil. Näiteks Tokyo maailmameistri Kimmo Kinnuse isa Jorma Kinnunen, 1968. aasta Mexico olümpiamängude hõbe odaviskes, meenutas ühes raamatus oma tippaastaid nii (siis polnud dopingu kasutamine veel ametlikult keelatud): «Kui tabletikuur peale pandi, ei tahtnud enam kampsun selga sobida. Õudne lugu. Kui öösel ärkasin, olid silmakoopad vett täis. Proove ei võetud meilt kunagi.»
Jorma Kinnuse sõnutsi võis tema kehakaal hormoonikuuri tagajärjel muutuda päeva jooksul kuni viis kilo. Ja mitte ainult kehakaal. 1969. aasta juulis viskas Jorma Kinnunen odaviske maailmarekordiks 92.70, mis tagas talle pääsu samal aastal Ateenas peetud EMile . EM-võistlustel lendas Kinnuse oda kuhugi 75 meetri kanti . Vale segu, öeldakse selle kohta spordiringkondades.
«Hymy» andmetel olid kuuekümnendate aastate lõpupoole dopinguvaldkonnas üsna tavalised ka sportlaste eraviisilised katsetused. 1964. aasta Tokyo olümpiavõitja odaviskes Pauli Nevala olevat pillide tõhususes veendumiseks hormoonitablette oma jahikoerale söötnud. Kui peni jaksas pärast hormoonikuuri tundide kaupa väsimatult metsas ringi lipata, võis seda ravimit julgelt ka sportlaste peal kasutada.
Enamik toonastest tippudest praegu vaikib ega soovi dopingu metsikutelt kuldaastatelt saladuskatet kergitada. Neljakordne olümpiavõitja Lasse Viren väidab, et veredopingut ei osatud tema ajal veel korralikult kasutadagi. Ja ometi oldi Soomes värske vere tankimise tehnikast ja plussidest-miinustest teadlikud juba kuuekümnendatel aastatel. 1978. aastal paljastusid ühe siinse spordiarsti hämarad teod, kes oli juba ammuilma surnud inimese nimele tellinud värsket verd, mida ta tankis tippsportlastele.
Soome ajakirjandus tegi mõni aeg tagasi sensatsioonilise avalduse. "Dopingubatsill õgib inimelusid"
Soomes on puhkenud dopingumaailma viimase aja kõige suurem sensatsioon. Tegemist on Venemaalt salakaubana lahe taha viidud kasvuhormooniga, preparaat on valmistatud surnud inimeste ajuripatsist.
Kasvuhormooni pidevad tarvitajad on teatavasti atleetvõimlejad ja jõutõstjad. Nüüd on selgunud , et selles elutseb viirus . Viiruse peiteaeg on kuni viis aastat. Kuid juba esimestest sümptomitest ilmnevad mäluhäired, väga kiirelt areneb ajukahjustus. Haigus lõpeb surmaga.
Mitmekülgne Eesti spordimees Uno Kajak kuulus pärast Teist maailmasõda ligi kümmekond aastat N. Liidu koondisesse kahevõistluses.
“Olen saanud dopingut kaks korda. Enne Cortina d’Ampezzot rahvusvahelistel võistlustel Moskvas 1955. aastal, kus olin omadest kolmas ja kokkuvõttes üheksas, andis arst meile 18 km suusatamise eel vaikselt mingisuguse ampulli sisse. 15 km peal kukkusime kõik ära, aga sõitsime lõpuni. Ma ei tea täpselt, mida meile anti, aga sees hakkas pistma ja paar kuud möllasime maksaga, siis läks kõik jälle korda.
Teine kord andis mu oma treener olümpiale eelnenud koondise katsevõistlusel mulle väga lihtsat asja – koolapulbrit. Näiteks sõja ajal kasutasid lendurid seda, et jaksaks öösel lennata . Väikeses koguses on koolapulber täiesti kahjutu, mis hoiab inimese erksana.
Kõige tähtsam on võtta enne võistlust närv maha. Torpeedoks kutsutud grusiin Koba Tsakadze rääkis mulle aegu tagasi, kuidas norralased võtsid võistluste ajal tabletti, mis aitaks rambipalavikust lahti saada. Ega keegi pruugi otseselt karta, aga piisab sellest, kui sportlane on endast väljas. Parema tulemuse saavutamiseks on lihtsalt vaja end psüühiliselt üles kütta.”
 
Pinge talumiseks otsivad sportlased abi meditsiinilt. "Surve on pidev, te sunnite sportlasi sirutama kätt dopingupurgi järele," ründas ametnikke Szabo mänedžer Jos Hermens.
"Kõigil aladel on võimatu tugevasti esineda," märkis Bjųrn Dęhlie. "Et mahvile vastu pidada, otsib mõnigi meist uusi mõjusaid taastumisvahendeid, mille hulka võib sattuda ka keelatud aineid."
Küsitlused on näidanud, et enamik atleete on valmis neelama elu ohtu seadvat dopingut seni, kuni see aitab neil meistriks saada. Kõigega riskimist on tõestanud elukutselised ratturid, kes pruugivad väidetavalt verd paksendavat EPO-t, kuigi see droog on põhjustanud mitme ametivenna huku .
Prantslasest jalgrattur Richard Virenque olevat politseile lähedalseisvate allikate sõnul tunnistanud dopingu kasutamist.
Belgialasest rattur Frank Vandenbroucke kinnitas, et oli saanud mingisuguseid aineid, kuid nende koostist talle ei avaldatud ning ta ei olnud seega võimalikust dopingu kasutamisest teadlik.
Saksamaa jalgpalliliit teatas endise Bundesliga klubi FC Nürnbergi mängijale Thomas Ziemerile anaboolsete steroidide kasutamise eest üheksaks kuuks võistluskeelu määramisest. Tegemist on pikima võistluskeeluga läbi aegade, mis Bundesliga jalgpallurile määratud.
Kreeka klubis Saloniki Aris mängiv Eesti korvpallur Martin Müürsepp tarvitas enne mängu dopingut. Müürsepa ja Arise kapteni Dinos Angelidise dopinguproovist leiti keelatud ainet efedriini.
Tippsport on suurel määral äri. Ka Eestis tarvitavad kindlasti mõned sportlased dopingut. On neid, kes arvavad , et dopinguta on praktiliselt võimatu tippsporti teha. Dopingu jälile on üpriski raske saada - kasutaja ise teab, teised võivad vaid oletusi teha. Kasutamise varjamine on samuti hästi arenenud. Kuid mõnedele kasutajatele võib dopingutarvitamine lõppeda katastroofiliselt. Kasutamine võib küll olla eraasi, kuid tipptulemuste tegemisel on see juba ühiskonna asi.
Eesti atleedid on dopinguga õnneks vähe vahele jäänud - patustajaid on vähem kui kümme. Aastas satub dopingukontrolli kolmkümmend eestlast ja dopinguproov on kallis lõbu. Üks testimine maksab 4000 krooni.
Aga huvitav, millal lähevad lahti meie endiste tipptegijate keelepaelad, et veidigi valgustada üldsust nendest spordimaailma mustadest dopingumängudest, mida mängiti Nõukogude impeeriumi väikeses vabariigis?
 
 
NÄITEID KEELATUD AINETE NIMEKIRJAST
 
Stimulaatorid: amfetamiin, efedriin , fenüülpropanoolamiin, kofeiin , kokaiin , metamfetamiin, pipradool, pseudoefedriin, terbutaliin jt.
Narkootilised ained: Dekstromoramiid, metadoon , morfiin, pentasotsiin , petidiin, diamorfiin (heroiin).
Anaboolsed ained: Boldenoon, danasool, fenoterool , klostebool, nandroloon , terbutaliin, testosteroon jt.
Diureetikumid: Atsetasoolamiid, bumetaniid, flurosemiid, kanrenoon, kloortalidoon, mersalüül, triamtereen jt.
Markeerivad ained: Bromantaan, epitestosteroon, probenetsiid.
Peptiidhormoonid : ACTH, erütropoetiin (EPO), hCG, hGH.
Beeta-blokaatorid: Atenolool , atsebutolool, betaksolool , bunolool, labetalool , metopropool, nadodool, propronolool jt.
 
 
 
KEELATUD MEETODID
Veredoping: veredoping on vere, punaste vereliblede ja muude verekomponentide manustamine sportlasele.
Farmakoloogiline, keemiline ja füüsikaline manipulatsioon : nende ainete ja meetodite kasutamine, mis muudavad, püüavad muuta või millest võib eeldada, et nad muudavad dopingukontrollis kasutatavate uriininäidiste rikkumatust ja kehtivust.
 
DOPINGU KONTROLL
Sportlastel on keelatud kasutada ning arstidel, treeneritel ja teistel isikutel määrata ning sundida kasutama dopinguaineid või keelatud meetodeid , mis on fikseeritud Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni või rahvusvaheliste spordialade föderatsioonide (liitude) poolt.
Dopingu kasutamine on keelatud ka ratsaspordis hobustel.
Dopingukontrolli Eestis teostab Eesti Antidopingu Keskus ja rahvusvahelised organisatsioonid , kes omavad vastavaid volitusi.
Isikuid, kes kasutasid, õhutasid või sundisid kasutama dopinguaineid või keelatud meetodeid, karistatakse rahvusvaheliste spordiorganisatsioonide ja Eesti riigi seaduste alusel.