Doping (referaat) (0)

Doping
Kuigi Rahvusvahelise Olümpiakomitee ekspresident Juan Antonio Samaranch on 1988. aastal öelnud: «Jah, doping võrdub surmaga. Füsioloogiline surm... Füüsiline surm... Hinge ja vaimu surm... Ja lõpuks moraalne surm...», jätkub  dopingu kasutamine.
Dopingud on rikkunud viimasel ajal üsna palju meeliülendavaid spordisündmusi- olümpiamänge, maailmameistrivõistlusi.  Ent kardetavasti on need juhtumid vaid jäämäe veepealne osa. Spordiringkondades kavandatakse arstide ja keemikute kaasabill skeeme, mille avastamiseks peavad dopinguuurijad olema lausa detektiivid.
Näiteks kurvastas väga paljusid Salt Lake City olümpiamängude suured dopinguskandaalid, millesse kahjuks kaasati ka süütu eestlanna Kristina Šmigun-Vähi. Sportlasele on alusetud süüdistused väga rängad ning mõjuvad nii psühholoogiale kui sooritusvõimele vägagi pärssivalt. Kristina ei suutnud end koguda, teine näide suusatamise vallast on Vincent Vittoz, keda süüdistati dopingu tarvitamises, kuid  ometi suutis ta võita medaleid ning aidata Prantsusmaa teatemeeskonda vägagi edukalt Oberstorfi MM-il 2005.a. Näiteid on veelgi, Berliinis jätkuval kohtuprotsessil endise Ida-Saksamaa ujumistreenerite ja arstide üle tunnistas eksmaailmarekordiomanik Christiane Knacke - Sommer esimese sportlasena, kuidas steroidid muutsid hääle jämedamaks. Knacke-Sommer väitis, et Ida-Saksamaa noorsportlasi sunniti järjepidevalt dopingut pruukima. Tema langes kommunismi väärastunud spordisüsteemi ohvriks 15 eluaastast. "Meile räägiti, et rohud aitavad kergemini treeningukoormust taluda." Knacke-Sommerile soovitas pille tema treener Rolf Gläser, üks kohtualustest. Enne rahvusvahelisi võistlusi saatis juhendaja teda alati arstilt süsti saama. Keeldujatel ei lubatud Berliini Dynamo spordiühingus treeninguid jätkata. Knacke-Sommer ujus 1977. aastal esimese naisena 100 meetrit liblikstiilis alla minuti.
Mitmed tipptegijad on tunnistanud, et on saavutanud tipptulemusi karmi dopingudieedi abil. Näiteks Tokyo maailmameistri Kimmo Kinnuse isa Jorma Kinnunen, 1968. aasta Mexico olümpiamängude hõbe odaviskes, meenutas ühes raamatus oma tippaastaid nii (siis polnud dopingu kasutamine veel ametlikult keelatud): «Kui tabletikuur peale pandi, ei tahtnud enam kampsun selga sobida. Õudne lugu. Kui öösel ärkasin, olid silmakoopad vett täis. Proove ei võetud meilt kunagi.» Jorma Kinnuse sõnutsi võis tema kehakaal hormoonikuuri tagajärjel muutuda päeva jooksul kuni viis kilo. Ja mitte ainult kehakaal. 1969. aasta juulis viskas Jorma Kinnunen odaviske maailmarekordiks 92.70, mis tagas talle pääsu samal aastal Ateenas peetud EMile . EM-võistlustel lendas Kinnuse oda kuhugi 75 meetri kanti . Vale segu, öeldakse selle kohta spordiringkondades.
Mitmekülgne Eesti spordimees Uno Kajak kuulus pärast Teist maailmasõda ligi kümmekond aastat Nõukogude Liidu koondisesse kahevõistluses. “Olen saanud dopingut kaks korda. Enne Cortina d’Ampezzot rahvusvahelistel võistlustel Moskvas 1955. aastal, kus olin omadest kolmas ja kokkuvõttes üheksas, andis arst meile 18 km suusatamise eel vaikselt mingisuguse ampulli sisse. 15 km peal kukkusime kõik ära, aga sõitsime lõpuni. Ma ei tea täpselt, mida meile anti, aga sees hakkas pistma ja paar kuud möllasime maksaga, siis läks kõik jälle korda.“
„Teine kord andis mu oma treener olümpiale eelnenud koondise katsevõistlusel mulle väga lihtsat asja – koolapulbrit. Näiteks sõja ajal kasutasid lendurid seda, et jaksaks öösel lennata . Väikeses koguses on koolapulber täiesti kahjutu , mis hoiab inimese erksana.
Mõned arvavad , et dopinguta on praktiliselt võimatu tippsporti teha. Dopingu jälile on üpriski raske saada - kasutaja ise teab, teised võivad vaid oletusi teha. Kasutamise varjamine on samuti hästi arenenud. Mida jõulisemalt kelme kinni nabitakse, seda enam tugevneb lootus, et sport saab puhtamaks.“
Kõige kurvem on aga eestlaste jaoks eelmine aasta, kus kõigi lemmiksuusatajale – Andrus Veerpalule – määrati 23. augustil FIS-i kolleegiumi poolt 3-aastane võistluskeeld dopingu tarvitamise eest.
Mis on doping? Tavakäsitluses nimetatakse dopinguks enne võistlusi või võistluse ajal sportlase organismi viidud keemilisi ühendeid, mis kunstlikult tõstavad sooritusvõimet. On teada, et esimesi dopingulaadseid erguteid kasutati juba antiikajal . Kuid laialdasemalt hakkasid dopingut kasutama arvatavasti ujujad 19 sajandi teisel poolel. Berliini müüri langedes tulid ilmsiks Ida-Saksa spordilaboratooriumide nn. “võltstšempionid”, kellest paljudele tuleb pigem kaasa tunda. Riigijuhtide teadmisel süstemaatiline steroidide tarvitamine laastas noorte inimeste tervist. Kuid Kanada teadlaste poolt läbi viidud küsitlus näitas, et enamik tippatleete on valmis edu nimel tervisega riskima. 1967. aastal on “Doping“ Euroopa Nõukogu poolt defineeritud järgmiselt: Doping on manipulatsioon terve indiviidi organismiga, või selle indiviidi poolt kasutatav- ükskõik millisel viisil- aine, mis ei ole organismi poolt toodetud, või füsioloogiline substants manustatuna ebatavalises koguses või ebatavalisel viisil, kindla eesmärgiga kunstlikult või ebaausalt mõjutada esinemistulemust nende indiviidide puhul, kes osalevad võistlusspordis.
Evelin Pärn, 12. klass