üliõpilased, maal mõisamoonakad · Enamlevinuks palvekirjad võimudele- ,,Postimehe" ringkonna mõõdukamad ettepanekud (üldine valimisõigus, eesti keele osatähtsuse tõstmine, maareform) ja ,,Teataja" radikaalsemad ettepanekud (konstitutsiooniline monarhia ja reformid) d)16. oktoorbri veretöö · Ülevenemaalise üldstreigiga ühinesid ka Tallinna töölised · 16. Oktoobril Uuel turul suur rahvakoosolek · Sõjavägi avas tule demonstrantide pihta- 94 surnut, üle 200 haavatu e)17. oktoobri manifest · Nikolai II lubas kokku kutsuda Riigiduuma- ülevenemaalise rahvaesinduse ja tagada kodanikuvabadused (sh. luua poliitilisi organisatsioone) · ERE (Esti Rahvameelne Eduerakond)- novembris 1905. J.Tõnissoni asustatud esimene legaalne patei Eestis (nõudmisteks konstitutsiooniline monarhia, Eestile enesemääramisõigus, talumaade suurendamine) · ESDTÜ (Eesti Sotsialldemokraatlik Tööliste Ühisus)- P.Speek jt
1989 sai lühikeseks ajaks presidendiks. Tsehhoslovakkia. Kuni 1989 dissident. 1989-1993 Tsehhoslovakkia president, 1993-2003 Tsehhi president. V. Havel Suri 2011 detsembris. N. Ceausescu Rumeenia kompartei juht, president kuni 1989. Hirmuvalitsus. Hukati 25. dets 1989. Kommunistliku Bulgaaria viimane juht (1989-1990). Uuendusmeelne. Lühikest aega 1990. aastal ka president P. Mladenov (astus tagasi, sest päevavalgele tuli tema soovitus kasutada demonstrantide vastu tanke) S. Milosevic Serbia president, 1989-1997. Kosovo ründamise tõttu sõjakurjategija, suri 2006. N. Karotamm EKP juht 1944-1950. Salliv ja lähtus Eesti vajandustest J. Käbin EKP juht 1950-1978. Moskvale kuulekas, aga siiski sõbralik sell. AKA Ivan Käbin. K. Vaino EKP juht 1978-1988. Venestaja. A. Jakovlev Glasnost, avalikustamine, 1986 E. SevardnadzeNSVL välisminister, aitas reforme ellu viia
Ungari ülestõus. 1953. sai Ungari peaministriks Imre Nagy, kes hakkas Stalini surma järel kommunistlikku režiimi leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased ta võimult. See süvendas Ungari valitsevas ladvikus reformimeelsete ja tagurlike jõudude vastuolusid. 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meeleavaldus, millel nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meeleavaldajate vastu sõjaväe. Demonstrantide tulistamise järel kasvas meeleavaldus üle valitseva režiimi vastaseks relvastatud ülestõusuks, mis laienes kiiresti üle terve riigi. Osa sõjaväest tuli ülestõusnude poole üle. Nagy moodustas koos Jànos Kàdàriga koalitsioonivalitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub Varssavi paktist. ÜRO poole pöörduti palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina. Kuid novembri algul saadeti Ungarisse VLO riikide väed, mis surusid ülestõusu veriselt maha
võim koondus kommunistide kätte. 1953. sai Ungari peaministriks Imre Nagy, kes hakkas Stalini surma järel kommunistlikku režiimi leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased ta võimult. See süvendas Ungari valitsevas ladvikus reformimeelsete ja tagurlike jõudude vastuolusid. 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meeleavaldus, millel nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meeleavaldajate vastu sõjaväe. Demonstrantide tulistamise järel kasvas meeleavaldus üle valitseva režiimi vastaseks relvastatud ülestõusuks, mis laienes kiiresti üle terve riigi. Osa sõjaväest tuli ülestõusnude poole üle. Nagy moodustas koos Jànos Kàdàriga koalitsioonivalitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub Varssavi paktist. ÜRO poole pöörduti palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina. Kuid novembri algul saadeti Ungarisse VLO riikide väed, mis surusid ülestõusu veriselt maha
Mobiliseeriti umb 60000 eestlast (kohe);hiljem veel kümmneid tuhandeid. Kokku said vene mundri selga umbes 100000 eesti meest, kellest surma said 10000. entusiastlik meeleolu;venemeelseks muutus riigi valitsus.keelati saksakeel ametlik kasutamine;olmelised ebamugavused( paljud tarbekaubad ,,kaardi peale");1915 sakslased riia all. Veebruari revolutsioon ; 1917 aasta veebruaris puhkesid Petrograadis toitlusrahutused, mis kasvasid kiiresti üle revolutsiooniks.Sõjavägi läks demonstrantide poole üle ja Nikolai II oli sunnitud troonist loobuma.VENEMAAST SAI VABARIIK, mida asus juhtima Ajutine Valitsus eesotsas vürst Georgi Lvoviga.Revolutsioon jõudis eestisse mõninggase hilinemisega.rahutused Tallinnas; Autonoomiataotlus; Eesti rahvuslikud ringkonnad võtsid suuna Eesti autonoomiale demokraatliku Venemaa raames, mis eeldas muu hulgas eesti alade ühendamist üheks, autonoomseks kubermanguks.
Algas streik. Streigist teatati läbisõitvate rongide kaudu. Töölised siirdusid Novotserkasskisse parteimaja juurde (partei linnakomiteesse). Linna oli 12 km. Teel tulid neile vastu juba soomusmasinad. Nende rahumeelset demonstratsiooni tulistati. Palju inimesi sai surma ja haavata. Hukkunute seas oli palju juhuslikke inimesi, kes olid ilusal päikesepaistelisel päeval keskväljakule jalutama tulnud. Kui algas tulistamine, siis arvati, et lastakse paukpadrunitega. Põgeneda oli raske, sest demonstrantide selja taga oli 1 meetri kõrgune poolringis skväär Lenini monumendiga. Nõukogude ajalehed ei kirjutanud sellest midagi, küll aga rääkis sellest Ameerika Hääl ( 37, 44/ 1990). Novotserkasskisse oli saabunud ka Anastass Mikojan. 1963. aastal küpses uus kriis. Sept 1963 täitus 10 aastat Hrustsovi võimuletulekust. Parteiaparaat valmistus selle suurejooneliseks tähistamiseks. Äkki aga kadus poodidest leib. Puhkes paanika. Kõigis linnades peale Moskva seisid inimesed
Streigist teatati läbisõitvate rongide kaudu. Töölised siirdusid Novotšerkasskisse parteimaja juurde (partei linnakomiteesse). Linna oli 12 km. Teel tulid neile vastu juba soomusmasinad. Nende rahumeelset demonstratsiooni tulistati. Palju inimesi sai surma ja haavata. Hukkunute seas oli palju juhuslikke inimesi, kes olid ilusal päikesepaistelisel päeval keskväljakule jalutama tulnud. Kui algas tulistamine, siis arvati, et lastakse paukpadrunitega. Põgeneda oli raske, sest demonstrantide selja taga oli 1 meetri kõrgune poolringis skväär Lenini monumendiga. Nõukogude ajalehed ei kirjutanud sellest midagi, küll aga rääkis sellest Ameerika Hääl (Лит Газ 37, 44/ 1990). Novotšerkasskisse oli saabunud ka Anastass Mikojan. 1963. aastal küpses uus kriis. Sept 1963 täitus 10 aastat Hruštšovi võimuletulekust. Parteiaparaat valmistus selle suurejooneliseks tähistamiseks. Äkki aga kadus poodidest leib. Puhkes paanika. Kõigis linnades peale Moskva seisid inimesed
Paldiski elanikud nägid saksa imerelva-tsepeliini. LätistEestisse tuhandeid sõjapõgenikke. Trt moodustati J.Tõnissoni juhtimisel Põhja-Balti Komitee,kuhu koondus hulk rahvuslikult meelestatud tegelasi ja mis rajas oma osakonnad üle kogu maa.See mood sõjapõgenikele ulualuse ja töö leidmiseks, eestlaste omaabi korraldamiseks. Veebruarirevolutsioon *1917.a veebr puhkesid Petrogradis toitlusrahutused, mis kasvasid kiiresti üle revolutsiooniks. Sõjavägi läks demonstrantide poole üle ja Nikolai II oli sunnitud troonist loobuma.VENEMAAST sai vabariik.Seda juhtis Ajutine Valitsus, eesotsas vürst Georgi Lvoviga. Riigi edaspidise korralduse küsimused pidi lahendama demokraatlikult valitud Asutav Kogu. Eriti tähtis oli Petrogradi nõukogu, kus hakkas arenema võimuvõitlus erinevate sotsialistide esseeride (sotsialistide-revolutsionääride) ja vähemlaste (mensevike), enamlaste (bolsevike) vahel.
status quo hoidmine üha keerulisemaks. Laqueur (1987) viitab siseminister Durnovo tsaarile suunatud salajasele memorandumile, kus peab ekstreemsete tagajärgedega revolutsiooni vältimatuks. Monarhia pidi olema täiesti pime või ükskõikselt hoolimatu, kui ei osanud oodata 1917. aasta sündmusi. 25. veebruaril marssis tänavail 300 000 töölist, üliõpilast ja ametnikku. Tsaar reageeris sellele vägivaldselt, andes armeele käsu demonstrantide pihta tuli avada. Sõdurid aga 2 keeldusid ning läksid meeleavaldajate poole üle. 27. veebruari õhtuks oli mässajate poolel ligi 66 000 sõdurit, jõud, mis bolsevikel oktoobris oli kordades väiksem (McCauley 2008). Veebruarisündmuste tulemusena võimu haaranud liberaalsete jõudude moodustunud Ajutine Valitsus oli Roggeri (1983) hinnangul nõrgem, kui selle eelkäija. Seni toiminud
· enamlevinuks palvekirjad võimudele "Postimehe" ringkonna mõõdukamad ettepanekud (üldine valimisõigus, eesti keele osatähtsuse tõstmine, maareform) ja "Teataja" radikaalsemad ettepanekud (konstitutsiooniline monarhia ja reformid) d) 16. oktoobri veretöö: · ülevenemaalise üldstreigiga ühinesid ka Tallinna töölised · 16.oktoobril Uuel turul suur rahvakoosolek · sõjavägi avas tule demonstrantide pihta 94 surnut, üle 200 haavatu e) 17. oktoobri manifest: · Nikolai II lubas kokku kutsuda Riigiduuma ülevenemaalise rahvaesinduse ja tagada kodanikuvabadused (sh. luua poliitilisi organisatsioone) · ERE (Eesti Rahvameelne Eduerakond) - novembris 1905 J. Tõnissoni asutatud esimene legaalne partei Eestis (nõudmisteks konstitutsiooniline monarhia, Eestile enesemääramisõigus, talumaade suurendamine) · ESDTÜ (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus) P.Speek jt
Teravaimaks muutus olukord impeeriumi (kõige euroopalikumas keskuses) pealinnas Petrogradis. Rasputini mõrvamine kõrgaadlike poolt ei teinud olematuks tõsiasja, et Vene vägesid tabas üks lüüasaamine teise järel, et tarbekaupadest valitses suur puudus, et valitsusasutustes lokkas korruptsioon ja et rahvast vaevas üha üksmeelsem sõjatüdimus. 1917. aasta veebruaris puhkesid pealinnas toitlusrahutused, mis kasvasid kiireti üle revolutsiooniks. Sõjavägi läks demonstrantide poole üle ja Nikolai II oli sunnitud troonist loobuma. Venemaast sai vabariik, mida asus juhtima Ajutine Valitsus eesotsas vürst Georgi Lvoviga. Praktikas kujunes siiski välja kaksikvõim, sest Ajutine Valitsus pidi oma tegevuses arvestama kõigis tähtsamates keskustes loodud tööliste ja soldatite saadikute nõukogudega. Eriti tähtis oli Petrogradi nõukogu, kus hakkas arenema omaette võimuvõitlus erinevate sotsialistide esseeride (sotsialistiderevolutsionääride), enamlaste
riiki välisinvesteeringuid). 1903-1906 Sergei Witte (1849-1915): varasem rahandusminister, eelkäijast oluliselt liberaalsem, 17. oktoobri manifesti üks põhiautor. Tema välisminitrina jätkas Lambsdorff, siseministrina esialgu Plehve. Peale viimase tapmist esseeride poolt 1904 sai siseministriks liberaalne vürst Svjatopolk-Mirski, kes oli keisri käsul andma korralduse rahumeelsete demonstrantide tulistamiseks Peterburis jaanuaris 1905 (,,Verine Pühapäev"). Veebruaris 1905 pandi siseministriks Aleksandr Bulõgin ja oktoobris 1905 Prantsuse-Briti liidu vastane Pjotr Durnovo. Rahandusministriks oli alguses Eduard Pleske, alates 1904 Vladimir Kokovtsov. 1906 Ivan Goremõkin (1839-1917): varasem siseminister, väga konservatiivne, kaitses keisrivõimu piiramatust
Ametlikult toodi ettekäändeks küsimuse suur tähtsus ning soovitati oodata ülevenemaalise Asutava kogu kokkuastumiseni. Seadusprojekti läbisurumiseks kasutasid eestlased nii isiklikke sidemeid kõrgemal tasandil kui ka 26. märtsil Petrogradis korraldatud eestlaste demonstratsiooni. Viimases osales umbes 40 000 inimest, sh 12 000 täies rõivastuses sõjaväelast. Kolonnides kanti revolutsiooni punalippude kõrval sinimustvalgeid rahvalippe. Demonstrantide esindus nõudis valitsuselt autonoomiaseaduse kohest kinnitamist. 9 Märtsi lõpus avaldati Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta. Selle kohaselt ühendati Eestimaa kubermang (v.a. Narva linn) ja Liivimaa kubermangu põhjaosa (v.a. Setumaa) üheks rahvuslikuks kubermanguks. Selle etteotsa asus Ajutise Valitsuse komissar koos oma kahe abiga ning tema juurde pidi valimiste teel
mitmeparteisüsteem ja kogu võim koondus kommunistide kätte. 1953. sai Ungari peaministriks Imre Nagy, kes hakkas Stalini surma järel kommunistlikku reziimi leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased ta võimult. See süvendas Ungari valitsevas ladvikus reformimeelsete ja tagurlike jõudude vastuolusid. 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meeleavaldus, millel nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meeleavaldajate vastu sõjaväe. Demonstrantide tulistamise järel kasvas meeleavaldus üle valitseva reziimi vastaseks relvastatud ülestõusuks, mis laienes kiiresti üle terve riigi. Osa sõjaväest tuli ülestõusnude poole üle. Nagy moodustas koos Jànos Kàdàriga koalitsioonivalitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub Varssavi paktist. ÜRO poole pöörduti palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina. Kuid novembri algul saadeti Ungarisse VLO riikide väed, mis surusid ülestõusu veriselt maha
mitmeparteisüsteem ja kogu võim koondus kommunistide kätte. 1953. sai Ungari peaministriks Imre Nagy, kes hakkas Stalini surma järel kommunistlikku reziimi leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased ta võimult. See süvendas Ungari valitsevas ladvikus reformimeelsete ja tagurlike jõudude vastuolusid. 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meeleavaldus, millel nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meeleavaldajate vastu sõjaväe. Demonstrantide tulistamise järel kasvas meeleavaldus üle valitseva reziimi vastaseks relvastatud ülestõusuks, mis laienes kiiresti üle terve riigi. Osa sõjaväest tuli ülestõusnude poole üle. Nagy moodustas koos Jànos Kàdàriga koalitsioonivalitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub Varssavi paktist. ÜRO poole pöörduti palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina. Kuid novembri algul saadeti Ungarisse VLO riikide väed, mis surusid ülestõusu veriselt maha
mitmeparteisüsteem ja kogu võim koondus kommunistide kätte. 1953. sai Ungari peaministriks Imre Nagy, kes hakkas Stalini surma järel kommunistlikku režiimi leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased ta võimult. See süvendas Ungari valitsevas ladvikus reformimeelsete ja tagurlike jõudude vastuolusid. 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meeleavaldus, millel nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meeleavaldajate vastu sõjaväe. Demonstrantide tulistamise järel kasvas meeleavaldus üle valitseva režiimi vastaseks relvastatud ülestõusuks, mis laienes kiiresti üle terve riigi. Osa sõjaväest tuli ülestõusnude poole üle. Nagy moodustas koos Jànos Kàdàriga koalitsioonivalitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub Varssavi paktist. ÜRO poole pöörduti palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina. Kuid novembri algul saadeti Ungarisse VLO riikide väed, mis surusid ülestõusu veriselt maha
mitmeparteisüsteem ja kogu võim koondus kommunistide kätte. 1953. sai Ungari peaministriks Imre Nagy, kes hakkas Stalini surma järel kommunistlikku reziimi leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased ta võimult. See süvendas Ungari valitsevas ladvikus reformimeelsete ja tagurlike jõudude vastuolusid. 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meeleavaldus, millel nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meeleavaldajate vastu sõjaväe. Demonstrantide tulistamise järel kasvas meeleavaldus üle valitseva reziimi vastaseks relvastatud ülestõusuks, mis laienes kiiresti üle terve riigi. Osa sõjaväest tuli ülestõusnude poole üle. Nagy moodustas koos Jànos Kàdàriga koalitsioonivalitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub Varssavi paktist. ÜRO poole pöörduti palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina. Kuid novembri algul saadeti Ungarisse VLO riikide väed, mis surusid ülestõusu veriselt maha
Balti Puuvillavabrik. Streikis umbes 12 000 inimest Tallinnas, Narvas ja Tartus. Pärastlõunal kogunesid Tallinnas streikijad ja meeleavaldajad praeguse Vabriku, Valgevase ja Kungla tänava vahelisel alal Kalamajas Lausmanni heinamaal. Sama päeva õhtul esitasid tööliste esindajad oma nõudmised ajutisele kubermangu valitsejale. 26. jaanuaril keeldusid Tartu Ülikooli üliõpilased solidaarsusest õppetööst. 22. märtsil toimus streikivate rätsepate meeleavaldus ja demonstrantide arest Tartus; 30. märtsil Tallinnas Dvigateli vagunitehase ja Wiegandi masinatehase töötajate vastasseis tehasemeistritega. 28. aprill tapeti Tallinnas sandarmirittmeister Trešner (Трешнер); 30. aprillist kuni 2. maini toimusid Tallinnas 3000 osavõtjaga miitingud, mille piirivalveväed laiali ajasid. 15. mail 1905 leidsid aset rahutused Tallinnas; 19. juulil tööliste streik protestiks 15 töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise
10 La Fayette [la fai´jett], Marie Joseph Paul Yves Roch Gilbert Mottier, marquis de (1757-1834) osales Ameerika Iseseisvussõjas, USA rahvuskangelane (tema monument on Valge Maja taga), Generaalstaatides esindas aadlit; liitus vabatahtlikult Rahvuskoguga; Rahvuskaardi rajaja; trikoloori autor; konstitutsioonile monarhia pooldaja; Föjaanide Klubi asutaja; peale Louis XVI põgenemiskatset andis käsu tulistada kuninga tagandamist nõudvate demonstrantide pihta; tagandas end seejärel Rahvuskaardi juhi kohalt; kandideeris peale Bailly tagasiastumist meeri kohale, kuid jäi alla Pétionile; alanud sõjas Austriaga andis end vabatahtlikult vaenlasele vangi; vabastati Napoléoni nõudel; kõrges eas osales 1830.a. Juulirevolutsioonis 11 Philippe d'Orléans [fi´lipp dor´lea(n)], Louis Philippe Joseph (1747-1793), nn. Philippe-Égalité Louis XIV noorema
Õhtupoolikul heisati Toompeale punalipp. 21. juuni hilisõhtul nimetas Päts ametisse uue valitsuse, kus tähtsamatel kohtadel olid: peaministel Johannes Vares Barbarus, peaministi asetäitja ajalooprofessor Hans Kruus, välisminister Nigol Andersen, sideminister Maksim Unt, haridusminister Johannes Semper. Esialgu polnud ühtegi kommuniti. Vares sai Zdanovilt korralduse lõpetada revolutsioonilised aktsioonid ja ära korjata demonstrantide kätte sattunud relvad, ei tahetud suurejoonelist ja välise käraga riigipööret. 22. juuni hommikuks lehvis jälle riigilipp, pealelõunaks oli uus valitsus võtnud asjaajamise üle. Zdanov andis Varesele uue valitsuse deklaratsiooni, mida serveeriti kui "rahvavalituse" esimest pöördumist, selles lubati omariikluse jätkumist ja rahva healolu tõstmist majandusliku elu edenemise teel. 11. Riigikogu ennetähtaegsed valimised 5
10 La Fayette [la fai´jett], Marie Joseph Paul Yves Roch Gilbert Mottier, marquis de (1757-1834) – osales Ameerika Iseseisvussõjas, USA rahvuskangelane (tema monument on Valge Maja taga), Generaalstaatides esindas aadlit; liitus vabatahtlikult Rahvuskoguga; Rahvuskaardi rajaja; trikoloori autor; konstitutsioonile monarhia pooldaja; Föjaanide Klubi asutaja; peale Louis XVI põgenemiskatset andis käsu tulistada kuninga tagandamist nõudvate demonstrantide pihta; tagandas end seejärel Rahvuskaardi juhi kohalt; kandideeris peale Bailly tagasiastumist meeri kohale, kuid jäi alla Pétionile; alanud sõjas Austriaga andis end vabatahtlikult vaenlasele vangi; vabastati Napoléoni nõudel; kõrges eas osales 1830.a. Juulirevolutsioonis 11 Philippe d’Orléans [fi´lipp dor´lea(n)], Louis Philippe Joseph (1747-1793), nn. Philippe-Égalité – Louis XIV noorema
asumaid iseseisvus ja tekkis 17 uut riiki. Samal ajal oli ka apartheidirežiim enda kõrghetkel. LAU-s otsustas Aafrika Rahvuskongress korraldada protestikampaaniad, mis olid hästiplaneeritud ning pidid olema rahumeelsed. 21. märtsil, veidi enne ametlikku demonstratsiooni toimus üks meeleavaldus, mida juhtis Aafrika Rahvuskongressist lahku löönud vägivaldse meelestusega Pan-Aafrika Kongress, Sharpeville’is, mille käigus oli 69 hukkunud ja u 180 haavatut, sest politsei kasutas demonstrantide vastu tulirelvi. Sellele järgnes Aafrika Kongressi ja Pan-Aafrika Kongressi keelustamine. 28 riiki nõudsid ÜRO-s, et selle julgeolekunõukogu võtaks vastu resolutsiooni, mis mõistaks Shapeville’i sündmused hukka. 21. märts sai ka rassismivastaseks päevaks. Briti Rahvaste Ühendusse kuuluv LAU heideti organisatsioonist välja ning selle tulemusena muutus see 1961. a Lõuna-Aafrika vabariigiks. Selles kehtestati erakorraline seisukord, mis ei piirdunud ainult sellega, et
Kalamajas) Lausmanni heinamaal. sama päeva õhtul esitasid tööliste esindajad oma nõudmised ajutisele kubermangu valitsejale. 26. jaanuaril Tartu Ülikooli üliõpilased keeldusid solidaarsusest õppetööst Liikumise laienemine; Veebruaris puhkes uus streigilaine, Tallinna ja Tartu tööliste üldstreigid sundisid vabrikante mingil määral järeleandmisi tegema. 22. märtsil toimus streikivate rätsepate demonstratsioon, demonstrantide arest Tartus. 30. märtsil Tallinnas Dvigateli vagunitehase ja Viganda tehase töötajate vastasseis tehasemeistritega. Streikidega kaasnesid poliitilised meeleavaldused ja koosolekud, kokkupõrkes politsei ja sõjaväega oli inimohvreid. Veebruaris ühinesid Tartu üliõpilased ülevenemaalise üliõpilaste poliitilise streigiga, ülikool suleti. Maal algas talurahva mõisnikevastane võitlus, jaanuarist märtsini puhkes ligi 120 mõisas mõisatööliste streike ja rahutusi
annaabi.ee 
