Courtney Pine (0)

Courtney Pine
Courtney Pine
Jamaica päritolu Briti saksofoniäss Courtney Pine vallutas 1998. aastal Jazzkaare kuulajad tormijooksuga, mängides tenor- ja sopranssaksofoniga korraga energiast pulbitsevat moekat jazzi , 2005 aastal võis seda uuesti kuulda jõulujazzil .
Courtney Pine on Briti jazzmuusika superstaar , helilooja - interpreet , kes oskab valmistada hõrke segusid maailmamuusikast, tänastest rütmidest ja kõladest. Tema muusika läheb korda nii urbanistlikele tüüpidele kui ka looduslastele. Tunnustust on ta pälvinud kuhjaga, arvukate plaadiauhindade kõrval kuulub talle ka 1999. aastal Inglise kuninganna poolt omistatud briti orden OBE ( Order of the British Empire), Westminsteri Ülikooli audoktori kraad, kuues koht Briti kõigi aegade auväärsemate mustanahaliste ühiskonnategelaste edetabelis jne. Kõige selle põhjal võiks arvata, et tegu on hallipäise legendiga, kellel seljataga viljakas paarikümneaastane karjäär. Tegelikult on muusik vaid 42-aastane, kuid ta on suutnud kadestamistväärselt palju korda saata briti jazzis .
Pine sündis 18. märtsil 1964. aastal Londonis, kuhu ta vanemad olid Jamaicalt tulnud viiekümnendate aastate lõpus. Lapsepõlves kuulas Courtney rohkesti ska’d, reggae ’t, aafrika rütme, jazzi. Oma õpinguid alustas ta Londonis. Esimene instrument oli plokkfööt, edasi tegi ta tutvust juba klarnetiga ja sealt oli vaid kukesamm saksofonini. Tal olid head muusikaõpetajad, kes suunasid andeka nooruki just õigetele radadele. Pine oli kõigest 22, kui 1987. aastal ilmus tema debüütalbum Journey To The Urge Within , mis äratas kohe tähelepanu . Järgnesid Destiny ’ s Song ja The Vision Tale ning üheksakümnendate aastate esimesel poolel Closer To Home, Within The Realms of Our Dreams, The Eyes of Creation. 1995. aastal sidus Courtney Pine ennast plaadifirmaga Talkin’ Loud , ilmutas albumi Modern Day Jazz Stories ning ei pahandanud, kui tema muusika kohta kasutati väljendit acid jazz. Just siis algas tema koostöö DJ-de Pogo ja Sparkiga. Plaat sai hulga kriitikat ning Briti mainekamad drum ’n’ bass -artistid 4 Hero ja Roni Size asusid Courtney Pine’i muusikat remiksima. 1996. aastal omistati plaadile mainekamaid inglise muusikaauhindu Mercury Prize.
1997. aasta sügisel ilmunud Underground tõstis Courtney Pine’i nime moodsa jazzmuusika eliidi seas veelgi rohkem esile. Just selle laine muusikat esitas ta 1998.aasta Jazzkaarel, üllatades suuresti meie publikut. Tanel Tomson kirjutas ajakirjas Luup: “ Relvitukstegev uue jazzipõlvkonna esisaksofonist Courtney Pine, kelle esinemisest kujunes omalaadne manifest. Courtney Pine Band võttis läbi praktiliselt kõik tänapäevased jazzisuunad, tutvustas kahe DJ abil muusika peateede olevikku - hip-hop, drum’n’bass, acid jazz -, murdis seina saali ja lava vahel ning kõigutas skeptilise ja endassetõmbunud eestlase maailmapilti, pannes kogu saali liikuma ning laulma.” Mehe lavaenergia on hämmastav. Kui ta mängib kahel saksofonil korraga, siis ei tee ta tsirkust , vaid ikka muusikat. Iga plaadi ja iga kontserdiga on tal paljugi uut öelda. Kuigi Courtney Pine’i kujunemises mängisid olulist rolli vana kooli jazzistaarid Eric Dolphy, Horace Silver , Wayne Shorter, Sonny Rollins ja John Coltrane, on ta sellele soliidsele baasile uusi helimaju ehitanud ning liikunud ühes rütmis muutuva maailmaga . Pine viimased plaadid on Back in the Day (2000), Devotion (2003) ja Resistance (2005). Viimases ühendab ta aafrika, kariibi , jazzi, souli ja india muusika elemendid.
Pine’i lemmikud on noored muusikud ja noored kuulajad. Nende toomine jazzi juurde on talle sama oluline kui interpeeditöö. Ta on kirjutanud muusikat multifilmidele, originaalselt tutvustab noortele jazzi animafilm JazzDazz, mille tegelasteks on paljud jazziajaloo kuulsused . Courtney Pine’l on BBC-s oma raadiosaade Jazz Crusaders jazziajaloost ja tänapäevast, ta annab workshop ’e mitte ainult Inglismaal, vaid ka Aasias ja Aafrikas. Courtney Pine’i instrumentaariumis on saksofonid, klarnet, flööt ja klahvpillid . Berkelee kolledži lõpetanud jazzmuusikute seltskonnas alustas ta musitseerimist ansamblis Dwarf Steps, seejärel liitus Clint Eastwoodi & General Saint reggaebändiga. Paljud tippmuusikud, kelle juures Pine mõnda aega mängis – Elvin Jones, Georges Russel ja Art Blakey – tahtsid, et Courtney Pine jääks nende bändi, kuid tema jaoks oli tähtsam tegutseda Inglismaal, mitte Ameerikas.
Courtney Pine’st sai juba 80-ndate lõpus Inglismaa mainekamaid jazzmuusikuid. Teda kutsuti sageli esinema televisiooni, suurtele kontsertidele, sest tal on haruldane võime tuua jazz lähedale ka neile inimestele, kes ei tea jazzist midagi. Tema saksofonimängu ihkasid ja said oma plaadile paljud popstaarid nagu Mick Jagger, Guru , Elton John, Ray Cooper jt. Pine’i heliloojaannet hindavad kõrgelt filmirežisöörid ja nii võib Courtney Pine’i muusikat kuulda mitmes mängufilmis. Ta üks viimaseid töid on muusika BBC kaheosalisele dokumentaalfilmile The Living Legend Nelson Mandelast.
Kauamängiv Resistance ilmus oktoobris 2005. Seda kava tutvustas ta Londoni jazzifestivalil ja Tallinnas Jõulujazzil. Eesti jazzisõpradel oli õnn kuulda seda kava esimeste seas.