Cicero - Kohustustest (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
KOHUSTUSTEST MARCUS TULLIUS CICERO JÄRGI
Essee
TALLINN
2014
Olla inimene tähendab täita rolle ja rollidega kaasnevaid kohustusi. Täitmiseks on nii need rollid, mis on ise endale täitmiseks võetud kui ka need, mis elu täitmiseks on andnud. Näiteks kui ma mõtlen enda peale, siis ma olen naine, ema, abikaasa, tütar, sõber, töötaja , ülemus, tudeng , kodanik, naaber jne. Kõik need rollid on lahutamatult seotud kohustustega, mis teeb kohustused justkui elu sisuks .
Rooma filosoof Marcus Tullius Cicero, kes oli poliitik , advokaat, oraator , poliitika teoreetik , konsul, konstitutsionalist, lisaks poeg, abikaasa, isa, on pühendanud kohustustele ja nende olulisusele mitmeid arutlusi viidates, et kohustused on küsimus, mida on käsitlenud paljud filosoofid ning see on küsimus, mis on leidnud teistest küsimustest laialdasima rakenduse . Oma kohustuste esimeses raamatus, milles Cicero kõneleb poeg Marcusega, ütleb ta üheselt „elus pole olukorda, mis saaks läbi kohustuseta; ning selle järgimises avaldub kõik elu aulisus, nagu selle eiramises väljendub näotus“.
Cicero seisukohalt on inimesele antud elus kaks peamist rolli – üks, kõikidele ühine, roll on omada mõistust ning sellega erineda metsloomadest , teine roll on kõikidel erinev ning sõltub igaühe loomusest, sellest, mis talle on iseloomulik ja tagab sellest tulenevalt sündsuse püüelda elu mõtte poole. Asjatu on püüelda selle poole, mida nii kui nii ei saavuta. Suurim eesmärk on saavutada ühtlus nii elus tervikuna kui üksikutes tegudes, mis on saavutatav vaid oma loomust järgides. Igaühe kohustus on tundma õppida iseend, oma vaimulaadi, et saada aru oma tugevustest ja nõrkustest. Olles olukorras, kus tuleb täita kohustusi, mis ei ole kooskõlas enda vaimulaadiga, tuleb olla väga hoolas vältimaks nõrkustest tulenevaid takistusi ja püüdmata samas kasutada tugevusi, mida tegelikult ei ole. Et leida oma roll elus, tuleb lähtuda enda tahtest ja sellest, kes tegelikult ise olla tahetakse. Sellise otsuse tegemine võib kujuneda väga raskeks, olgu selle põhjuseks siis liigne noorus otsuse tegemisel, soov teha meelehead vanematele või liigne hoolimine teiste arvamusest. Kui tekib siiski olukord, kus oma rolli valides on eksitud, on võimalik plaane muuta. Soodsate asjaolude kokkulangemisel võib muutus olla lihtne, kuid keerulisemas olukorras on see teostatav vaid samm haaval. Oluline on järgida, et iga tegu tehes või otsust vastu võttes tagab nende sündsuse püsivus.
Eeltoodud arutlusega saab vaid nõustuda - meile kõikidele on antud roll olla inimene ja sellega koos ülesanne leida, milline roll inimesena oleks ainult meile endale ainuomane ning kuidas me seda täidame. On tõsi, et esmased ja sageli olulisimad valikud (õpingud, eriala jms) peame tegema liiga noorelt, kui otsuste tegemist ei toeta veel enda elukogemus ja saame toetuda vaid vanemate ning ümbritsevate arvamusele. Õnnelikuks võib pidada inimesi, kes on kasvanud koos teadmisega , milline on nende tulevane professioon ja kes on seda õnnelikumad, kui nad suudavad oma unistused ellu viia ja tööle asudes tunnevad , et see teadmine on olnud õige. Kindlasti ei julge õnnetuks pidada ka neid, kelle elu kulgeb otsingutes, kui need otsingud on kantud teadlikest otsustest muuta olukordi , mis ei paku enam rahuldust.
Et tulla rollide juurest tagasi kohustuste juurde pöördume Cicero poole, kes toob välja, et inimene on loodud selleks, et koos eksisteerida ja inimkonda jätkata, mistõttu on olulised kohustused, mis hõlmavad sidemeid inimeste vahel. „Inimesed sünnivad inimeste jaoks, et saaksid vastastikku üksteisele kasulikud olla“. Inimeste kohustused peavad olema kantud õiglusest ja heategevuse eesmärgist. Eesmärk on teenida üldsuse kasu, osutades vastastikku teeneid, andes ja võttes, et oma oskuste, tegude ja võimetega üksteist toetada. Õigluse aluseks on ustavus – püsivus ja usaldusväärsus sõnades ja kokkulepetes.
Cicero hinnangul on olulisimad kohustused, mis on nende ees, kellele inimene on enim tänuvõlgu. Lähedaseim on liit abikaasade vahel ja lastega, kuid suurim tänuvõlg on inimesel oma vanemata ja riigi ees. Vanemad on andnud inimesele elu ja riik võimaldab elu isamaal, mis seob üheks nii suhted laste, vanemate, sugulaste kui sõpradega olles kõigile ühine. Järjestades tänuvõla alusel on esikohal nagu toodud isamaa ja vanemad, nende heateod kohustava enim, edasi lapsed ja perekond ning seejärel sugulased, kellega hästi läbi saadakse ning siis kogukond.
Nõustudes Cicero arutluse loogikaga on tänasel päeval valdavalt säilinud vanematega seotud kohustuste olulisus. Kohustusi riigi ees ei julgeks tänasel päeval kohustustega vanemate ees võrdsele tasemele või isegi olulisemaks tõsta. Riik ja kodumaa on igale kodanikule oluline ja on kindlasti neid, kellele kõige olulisem, kuid vabas heaolu ühiskonnas kaldutakse riiki sageli iseenesestmõistetavana võtma. Cicero poolt mainimata või mainitud läbi selle, et isekus ei ole auline , tuleks tänasel päeval siiski käsitleda inimese kohustusi iseenda ees. Pean silmas kohustusi, mis viivad eneseteostuseni ja ei pruugi samas palju pakkuda meid ümbritsevatele. Sageli isegi vastupidi – röövides nappi aega (või ka muid vahendeid), mis on kasutada lähedastega koos olemiseks. Kas seda saab pidada autuks? Tänases ühiskonnas arvatavasti mitte. Olulisim on leida tasakaal, kohustused enda ees on olulised, kuid need ei saa olla palju olulisemad kohustustest, mis on seotud perekonnaga.