Charlotte Bronte - Lühiülevaade (0)

• Charlotte Brontė

• Lühiülevaade

Charlotte Brontė sündis 21. 04. 1816 Inglismaal Yorkshire 'is vaimuliku peres, kus ta oli üks kuuest lapsest. Tema õed Emily Jane ja Anne said samuti tuntuks oma teostega. Charlotte esimene romaan oli "Õpetaja" (1846), sellele järgnesid "Jane Eyre " (1847), "Shirley" (1849) ja "Villette" ( 1853 ).
Tuntuim neist on siiski "Jane Eyre", mis oli omast ajast märgatavalt ees ning on tänapäevani paljude lemmikuks jäänud, Romaanis on autori eluteega ühiseid jooni, näiteks Lowoodi vaestekool on tõetruu kirjeldus koolist, kus Charlotte isegi õppis ja samuti sai temast peale kooli lõpetamist koduõpetaja, nagu romaanis Jane'istki. "Jane Eyre" on täiesti omanäoline XIX sajandi kirjanduses- teosel ei ole nähtavaid eedkujusid, küll aga on püütud seda hiljem korduvalt jäljendada. Tollal moes olnud maguslääge sentimentalismiga võrreldes on "Jane Eyre's" antud tunnetele hoopis uus tähendus, mida paljud Brontė kaasaegsed ei suutnud aktsepteerida. Samuti on täiesti uudne peategelase Jane'i kuju, kes, kuigi vaene ja perekonnata, suudab tänu oma energiale, tahtejõule ja arukusele elus edasi jõuda ning vaatamata raskustele leida õnne ja armastust.
Charlotte Brontė abiellus 1854 oma isa abikirikuõpetaja A. B. Nichollsiga, kuid suri kajuks juba järgmisel aastal (31. 03. 1855) tuberkuloosi. (Charlotte Brontė, "Jane Eyre", tõlge eesti keelde. Birgitta , 2000; lk 559)

• ELULUGU

Chralotte sündis Yorkshire's 21. 04. 1816 ja oli kolmas laps iiri päritolu vaimuliku Patric Brontė ja Maria Brontė (Branwell) peres. Kokku oli peres 6 last: Maria, Elisabeth, Charlotte, Patric Branwell, Emily ja Anne. 1820. aastal kolis pere Haworthi, kus pereisa sai tööd abivaimulikuna. Ema suri vähki 15. septembril 1821. aastal; edasi kasvatas viit tütart ja poega isa üksinda.

Haridus

1824. aastal saadeti Charlotte, ja tema kolm õde, Clergy tütarde kooli Cowan Bridge 's. Kooli õõvastavate elamistingimuste tõttu haigestusid kaks õde, Maria ja Elizabeth , tuberkuloosi ja surid. Charlotte ja Emily toodi aga koju. Järgmise kuue aasta jooksul elasid neli ellujäänud last omapead. Nad veetsid aega Haworth'is kirjutades ning rääkides lugusid nende endi loodud fantaasiamaailmatest.
Sissekanne kooli päevikus: "Charlotte Brontė. Asus õppima 10. augustil 1824 a. Kirjutab ebaselgelt, veidi arvutab, õmbleb hoolikalt. Ei tunne grammaatikat, geograafiat, ajalugu ega etiketi . Üldiselt tark, tema vanust arvestades. Lahkus koolist 1. juunil 1825.
Cowan Bridge´i kooli kajastab Charlotte romaanis "Jane Eyre" kriitiliselt.
Patrick Brontė otsustas 1831 . aastal, et Charlotte peaks jätkama õpinguid ning ta saadeti Miss Wooler'i juurde, kes juhtis kooli Roe Head'is. Seal koheldi teda hästi ning nii kaua kuni ta koolis õppis, sai ta endale ka kaks sõpra terveks eluks, Mary Taylor'i ja Ellen Nussey.
Siia kooli jäi ta õpetajana edasi tööle. Ka noorema õe Emily võttis ta enda juurde ja tasus oma õpetaja palgast ka tema õppekulud. Kuid Emily ei suutnud võõras kohas ja koos võõraste inimestega elada ja ta saadeti koju tagasi. Tema asemele tuli Anne.
1838. aastal ütles Charlotte õpetaja tööst üles.

Töö guvernandina ja Brüssel

1839 aasta juunis sai Charlotte koduõpetaja töö ühes perekonnas, kust aga ta halva kohtlemise tõttu varsti lahkus. 1841 . aastal sai ta tööd White'de perrekonnas. Samal aastal andis Charlotte tädi tüdrukutele raha oma erakooli avamiseks. Kuid Charlotte muutis äkki oma plaane ja otsustas enne prantsuse keele ära õppida, kuid selleks poleks antud raha jätkunud ja Charlotte hakkas otsima tööd välismaal.
Novembris 1841 kirjutas ta Emilyle: "Enne kui meie poolaasta Brüsselis möödub, peame me välismaal tööd leidma. Ma ei kavatse koju naasta enne, kui möödub aasta."
1842. aastal läks Charlotte oma õega Brüsselisse, et õppida prantsuse ja saksa keelt ning ärijuhtimist. Selle aja vältel Charlotte armus abielus mehesse, Mister Heger' isse . Ta oli Pansionaat Heger, tüdrukute kooli, kus Charlotte ja Emily olid õpilased ning Charlotte hiljem õpetas, omanik.
Peale esimest semestrit pakuti tüdrukutel jääda sinna tööle ja maksta niimodi edasi õppimise eest. Charlotte kirjutas Ellen Nussey´le: "Ma ei tea, kas ma saan septembris koju. Madam Heger tegi meile Emilyga ettepaneku jääda veel pooleks aastaks, pidades silmas inglise keele õpetaja vallandamist ja minu tööle võtmine tema asemel, samuti pakkus ta Emily'l hakata andma muusika tunde osadele tüdrukutele. Selle eest saame me edasi õppida, süüa ja muud sellist. Raha meile selle eest ei maksta.".
See periood inspireeris hiljem Cahrlotte'i novelle "Villette" ja "The Professor " ("Õpetaja"), mille ta oli kirjastajatele saatnud juba enne "Jane Eyre'i", kuid mida ei avaldatud enne tema surma.
Õdede elu pansionaadis lõppes oktoobris 1842, kui suri nende tädi, Elizabeth Brenwell, kes hoolitses tüdrukute eest peale nende ema surma.
Jaanuaris 1843 naases Charlotte tagasi Brüsselisse inglise keele õpetaja rollis. Kuid nüüd ei olnud ta seal kuigi õnnelik, ta igatses kodu järele ja oli üksik. Kartust, et aeg möödub ja tema kirjaniku anne ei leiagi kasutust , on tunda tema kirjades.
Mary Taylor meenutab kohtumisi Charlottega Brüsselis: "Ta ütles "Mu noorus möödub, kuid ma pole veel midagi teinud". Kui ta oli harjunud Brüsseli inimeste ja tavadega, muutus ta elu monotoonseks ja ta elu hakkas tunduma talle lootusetuna. Ma soovitasin tal vahetada elukohta .". 1843. aasta detsembris naases Charlotte Haworth`isse, kuigi ei näinud seal erilisi võimalusi kirjandusega tegelemiseks.

Katse avada kool

1. jaanuaril 1844 otsustas Charlotte uuesti hakata tegelema oma kooli asustamise projektiga, et kindlustada ennast ja õde sissetulekuga. Kuid asjaolud ei soosinud enam nii, nagu see oli 1841. aastal. Tädi oli surnud, isa tervis halvaks jäänud. Õed said minna koolihoonet rentima ning pidid kooli avama Haworth`i pastoraadis, mis oli kodust kaugel; kuid selle asukoht oli surnuaia lähedal, küllalt metsikus kohas, mis hirmutas potentsiaalsed lapsevanemad ära.
Tema katse avada kool kukkus 1844. aastal läbi.

Kirjanikukarjääri algus

Mais 1846, avaldasid Charlotte, Emily ja Anne valenimede Currer, Ellis ja Acton Bell all ühendatud luulekogumiku. Vaatamata sellele, et raamat ei pakkunud kellelegi huvi (ainult kaks koopiat oli müüdud), otsustasid õed jätkata kirjutamist avaldamiseks ja alustasid tööd oma esimeste novellidega. Charlotte kasutas nime "Currer Bell" ka kahe esimese novelli väljaandmisel.
Charlotte esimene novell "The Professor" ("Õpetaja"), avaldatud nime Currer Bell all, põhineb tema Brüsselis õpetamise kogemustel, kuid tema eluajal seda ei avaldatud.
1846 aasta augustis alustas Charlotte tööd "Jane Eyre'iga". Vaatamata sellele, et see oli avaldatud juba 1847, ei rääkinud Charlotte sellest oma isale kuni järgmise aastani, mil novelli edu oli kindlustatud.
Koos õnnega tuli kirjaniku peresse ka õnnetus. Aasta 1848 oli Brontė'dele kurb aasta: Charlotte'i vend Branwell, kes oli alkohoolik ja tarvitas oopiumi , suri septembris ja tema õde Emily suri detsembris. Järgneval aastal suri ka õde Anne.
Nüüd jäid Charlotte isaga kahekesi. Aastail 1848 kuni 1854 elas Charlotte aktiivset kirjaniku elu. Ta sai tuttavaks mitme tolleaegse kirjanikuga, nagu Harriet Martineau, Elizabeth Gaskell, William Makepeace Thackeray, George Henry Lewis . Brontė raamat sünnitas feministliku liikumise kirjanduses. Jane Eyre, nagu autorgi on väga tugev naisterahvas . Sellegipoolest ei suutnud Charlotte kauaks lahkuda kodulinnast, kuna ei tahtnud jätta üksinda vananevat ja haiget isa.
Kui Charlotte alustas oma kolmanda raamatu, "Shirley", kirjutamist, olid kõik neli Brontė'd elusad ning elasid koos pastoraadis; enne kui ta selle lõpetada jõudis, tuhmistas tööd tragöödia. Töö avaldati 1849. a.
1853. a. avaldati ka Charlotte'i "Villette", mis oli teemalt sarnane "Jane Eyre'i" ja "Shirley'ga"; tugeva, iseseisva naise võitlused ning tahe olla armastatud .

Abielu ja surm

Peale mitut kuud kirjavahetust, 29. juunil 1854 abiellus Charlotte Arthur'iga. Tema isa pidi nõustuma, et mees on tema tütre vääriline ning ta sai heaks kiidetud. Charlotte lühike, kuid õnnelik abielu algas ühe kuu pikkuste mesinädalatega Iirimaal, peale mida nad tulid tagasi Haworth'isse.
1855 aasta jaanuaris halvenes märgatavalt tema tervis. Veebruaris teda üle vaadanud arst leidis, et sümptomid viitavad raseduse algusele ja ei ole eluohtlikud. Charlotte'i piinas aga isutus , iiveldus ja tugev nõrkus, mis lõpuks viisid ta kiire kõhnumiseni. Alles märtsi lõpus sai kindlaks, et Charlotte sureb . Surma tegelik põhjus jäigi teadmata.
Charlotte suri 31. märtsil 1855 38-aastasena. Surmatunnistusel on surma põhjuseks tuberkuloos, kuid teiste arvamuste põhjal võib oletada, et Charlotte suri teetanusse, kuna sellesse haigusse suri nende majahoidja mõni aeg tagasi. Paljud Charlotte biograafid on arvamusel,et Charlotte suri raseduse toksikoosi tagajärjel tugeva kurnatuse tõttu.
Praegu puhkab Charlotte oma ema, õe Maria, Elizabeth'i ja venna Patrick'uga ühises pere hauas Püha Michael kirikus, West Yorkshire's, Inglismaal (The Church of Saint Michael and All Angels in Haworth, West Yorkshire, England ).

Varasem looming

Charlotte alustas kirjutamisega üsna varakult: on säilinnud tema käsikiri " These was once a little girl" 1826 aastast, mil Charlotte oli 10-aastane. Aastatel 1827-1829 mõtlesid lapsed Brontė'd välja mitu mängu, mis hiljem kajastusid Charlotte autobiograafilises loos "Aasta lugu"(märts 1929)
Arthur Wellesley hertsog Wellington, iirlasest väejuht, oli Charlotte kangelane, peategelane "Aafrika Saagas".
Loos "Kaksteist seiklejat" (aprill 1829) kirjeldab 13-aastane autor laeva "Võitmatu" purunemist Aafrika läänerannikul, Inglismaa koloonia teket ja võimsate džinnide abi suurepärase Klaasist Linna asustamisel.
1838-39 aastatel aga loob Charlotte ise originaalse naispersonaaži, Jane Eyre'i, kelle prototüübiks on Elizabeth Gastings. "Jane Eyre"(1846-47) osutus esimeseks romaaniks , mis tegi Charlotte tuntuks.

• Kirjanduslikud ambitsioonid

Kirjavahetus Robert Sauti´ga

Varakult kirjutamisega alustades, avastas Charlotte ka sama vara endas kirjaniku annet . Esimese teadaoleva katse siseneda kirjanduse maailma, sooritas ta 1836. aastal. 29. detsembril saatis ta kirja koos enda luuletustega tolle aja tuntud luuletajale Robert Sauti'le, kus palus viimase arvamust.
Kiri ise pole säilinud, kuid on säilinud Sauti vastus, kus ta tsiteerib Charlotte'i: "Mida ma endast kujutan, saaksite teie teada minu varem avaldatud teostest, kuid te elate kujutuste maailmas ja arvate sama ka minust , kui soovitate mul "kuulsuse troonilt alla maapeale tulla".Kui te tunneksite mind, poleks te enam nii entusiastlik . Teie soov "saada tuntud luuletajaks aastasadadeks" poleks nii tugev kui te näeks üht luuletajat , kellel pikk elu elatud , ja see elu on jätnud oma jälje meie
lootustele.".
Sauti leidis, et miss Brontė omab kindlasti kirjaniku- luuletaja annet, kuid leidis, et peab noort naist hoiatama , et selline seisund osutub kahjulikuks ta vaimsele tervisele ja segab edaspidist õnnelikku elu, kuna elu elanud luuletaja arvates seisneb naise õnn tema igapäevastes kohustustes ja pere eest hoolitsemises.
Robert Sauti kiri mõjus Charlotte'le positiivselt. Brontė saatis Sauti´le vastuseks tänukirja. Charlotte'le ei teadnud et tema vend Brenwell oli saatnud umbes samal ajal kirja koos oma luuletustega tuntud kirjanik Wiljam Wodswort'le. Wodswort'ile jättis see kiri väga negatiivse mulje, mille ta avaldas ka R. Sauti'le. Sauti kirjutab sellest hiljem Karolyna Braus´ile: "Ma vastasin vaese neiu eriskummalisele kirjale väga külmalt ja hoiatavalt. Ta tänas mind selle eest oma järgmises kirjas. Umbes samal ajal saatis ta vend kirja Wodswort'ile, kes oli väga hämmastunud, kuna kiri sisaldas enda ülistamist ja palju sõimusõnu teiste kirjanike aadressil, ka minu aadressil kaasaarvatud. Õest ma olen paremal arvamusel, tänu tema teisele kirjale. Võib olla tänab ta mind elu lõpuni.".
Kirjavahetusest R.Sauti'ga sai Charlotte kolm õppetundi: esiteks otsustab ta jätta luuletamise ja tegeleda edaspidi ainult proosaga ; teiseks romantismilt üle minna realismile ja kolmandaks hakkab ta kasutama pseudonüümi, et tema nimi ei mõjutaks tema tööde hinnangut.

• Charlotte Bront ė looming

Lapsepõlve ja nooruse aegsed kirjutised (juvenilia).

• "The Spell "
  
• "The Secret "
  
• "Lily Hart "
  
• "The Foundling"
  
• "The Green Dwarf"
  
• "My Angria and the Angrians"
  
• "Albion and Marina "
  
• "Tales of Angria", kirjutatud 1838-1839
  
• "Mina Laury"
  
• "Stancliffe's Hotel"
  
• "The Duke of Zamorna"
  
• "Henry Hastings"
  
• " Caroline Vernon"
  
• Lapsepõlves ja nooruses kirjutatud kirjutised, kaasaarvatud lühikesed novellid
  

Hilisem looming

• "The Professor" -1846
  
• "Jane Eyre" -1846-47
  
• "Shirley" -1848-49
  
• "Villette" -1850-52, viimane teos mille Charlotte jõudis lõpetada.
  
• "Emma", lõpetamata; Charlotte kirjutas käsikirjast ainult 20 lehte, milled ta avaldas postuumselt 1860. Alates tollest ajast on ilmunud vähemalt kaks selle fragmendi jätkajat:
  
• "Emma"- Charlotte Brontė ja üks teine naine, avaldatud 1980, mille tegelik autor on Constance Savery ;
  
• "Emma"- Clare Boylan, avaldatud 2003. a.