C.W.Ceram, Jumalad, hauakambrid, õpetlased (0)

Jumalad, hauakambrid , õpetlased. C.W.Ceram.
Raamat koosneb viiest raamatust: „Raidkujude Raamat“, „Püramiidide raamat“, „Tornide raamat“, „Treppide Raamat“, „Raamatud, mida ei saa veel kirjutada“. Enamus nendest koosnesid veel omakorda äärmiselt paljudest peatükkidest, kus oli palju  ajaloolisi sündmusi.
 I „Raidkujude raamat“
     79. aasta 24. august ärkas Vesuuv ning mattis tolmu ning tuha alla kaks linna – Herculaneumi ning Pompeii . Linnad hukkusid erinevalt.  Herculaneumi peale veeres mudalaviin – tuha, vihma ja laava segu, mis tungis tänavaile, tõusis, kasvas, ning lõpuks mattis kogu linna. Kes jäi natukenegi põgenemisega hiljaks , hukkus. Pompeiiga oli aga lugu teisiti. Seal oli pääsemiseks ainult üks võimalus – põgeneda. Kõigepealt tuli peene tuhavihm. Seejärel langesid lapillid, ning peale neid mitmekilogrammised pimsskivitükid.
     Neljakümne kaheksa tunni pärast oli jälle päike väljas. Pompeiid ning Herculaneumi ei olnud enam.      
     Enne kui keegi linnad avastas, möödus tuhat seitsesada aastat. Algul ei teadnud keegi midagi muud peale selle, et kaks linna on mattunud tuha alla. Kuid aegamööda hakati mõistma katastroofi koledust, tema äkilisust. Laava, muda ning tuhk olid ideaalselt säilitanud kõik, mis seal kord kunagi oli. Leiti emasid, kes hoidsid oma lapsi kätel, et neid kaitsta. Kaevati välja mehi ja naisi, kes olid oma viimaseid aardeid kokku korjanud, kuid siiski põgenemisega hiljaks jäänud.
     Maria Amalia Christine Dresdeni abiellus Sitsiilia kuninga Karl Bourboniga. Ta oli vaimustuses kujudest ja maalidest, mis olid Vesuuvi viimase purske eel päevavalgele tulnud. Maria käis oma abikaasale peale, et viimane laseks talle otsida uusi eksemplare. Kuningas andis tema palvetele järele.
     Kaevamisi alustati 1. aprillil 1748 . aastal. Juba viie päeva pärast leiti suur seinamaaling. 19. aprillil satuti esimesele surnule. Väljasirutatult lebas maas luustik, kätest, mis näisid veel haaravat, olid maha veerenud kuld - ja hõbemündid. Selle asemel, et edasi kaevata, aeti augud kinni, teadmata, et satuti Pompeii keskele. Uued kaevamised tehti teises kohas. Leiti amfiteatri vaatajateruum. Kuid kuna ei leitud raidkujusid, kulda ega ehteid , hakata kaevama teisest kohast. Leiti villa, mille seinad olid kaetud ilusate freskodega, mis lõigati välja ja kopeeriti. Seejärel aeti villa kinni. Seejärel jäeti Pompeii jälle unustusse, ning siirduti kaevama Herculaneumi. Seal avastati villa raamatukoguga, mida oli kasutanud filosoof Filodemos .
     1754. aastal leiti Pompeii lõunaserval üksikute haudade ja antiikse müüri jäänuseid. Alates sellest ajast on mõlemas linnas kaevatud väikeste vahedega kuni tänapäevani.
II „Püramiidide raamat“
      Lord Carnarvon sõidab Egiptusesse , sest tema kehv tervis ei kannata Inglismaa talvi. Seal näeb ta aga paljude arheoloogiliste ekspeditsioonide väljakaevamisi ning kuna tal on suur kirg kunsti vastu, alustab ta iseseisvaid väljakaevamisi. Varsti ta aga mõistab, et tema teadmised selles vallas ei ole piisavad ning ta pöördub abi saamiseks professor Maspero poole, kes soovitab talle Howard Carterit.
      Nad asusid koos tööle. 1917. aasta sügisel õnnestus neil niivõrd laiendada oma tööde mahtu, et võis loota edule. Nende ees lebas Kuningate org, kust enne neid olid kaevanud kümned inimesed. Carter tegi ettepaneku alustada kaevamist kolmnurgast, mille moodustasid Ramses II, Merenptah ja Ramses VI hauakambrid. Nad lootsid leida Tutanhamoni hauakambrit. Just selle kindla kuninga oma, sest ühe kalju alt oli leitud fajansspeeker Tutanhamoni nimega. Samuti oli leitud kuldehe, millel oli Tutanhamoni nimi. Leiti ka savinõud. Täiendaval uurimisel selgus ootamatult, et neid oli kasutatud Tutanhamoni matmise ajal. Hiljem leiti veel mõned pitsatid Tutanhamoni nimega.
      Nad kaevasid kuni jõudsid Ramses VI avatud hauakambri jalamini. Sealt leidsid nad rida töölishütte, mis olid püstitatud suurte tulekivitükkide hunnikule, mis oli orus mingisuguse hauakambri läheduse kindlaks tunnuseks. Nad kaevasid üles kogu kolmnurga, kuid jätsid puutumata töölishütTide all oleva maa-ala. Lõpuks otsustasid nad pühendada Kuningate orule veel ühe talve, kuid seekord viimase.
      3. novembril 1922 alustas Carter (lord Carnarvon asus sel ajal Inglismaal) kaevamist töölishüttide alt. Järgmisel päeval leiti esimene kiviaste. 5. novembri õhtuks oldi kindel, et leiti ühe hauakambri sissepääs. Töö jätkus ning varsti leiti suletud, lubjaga üle võõbatud ja pitseeritud ukse ülemine osa. Järgmisel päeval saatis Carter Lord Carnarvonile teate, et leidis midagi ning palub ruttu kohale tulla. Jäädes teda ootama, lükkab ta kõik avastatud jälle kinni. 23 novembril jõuab Lord Carnarvon kohale koos oma tütrega kohale. 24. novembril kaevasid töölised lahti kogu trepi. Nähti selgelt Tutanhamoni nime ja pitsatit. Leiti tema hauakamber .
III „Tornide raamat“
      26. märtsil 1899 alustas Koldeway kaevamisi Baabülonis Kasri idaosas. Tal kujutles üldjoontes linna ajalugu, mida varjas muld ja praht. 1989 aasta jaanuaris, ei olnud üldse veel kindel, kas just temale usaldatakse kaevamise juhatamine . Tutvunud põgusalt paigaga saatis ta Berliini Kuningliku Muuseumi direktsioonile oma aruande:  „Igatahes leitakse sealt peaasjalikult Nebukadnetsari ehitusi .“
      Kõigepealt õnnestub tal leida Baabüloni müür. Ta leidis reljeefseid jäänuseid, kuigi algul ainult üksikuid fragmente: lõvinahku ja –lõugu, inimjalgu, habemeid, inimsilmi, peenejalgsete loomade jalgu ja kuldikihvu. Kaheksa meetri pikkusel müürilõigul leiab ta umbes tuhat fragmenti.
      Seejärel hakkas töö arenema väga aeglaselt. Tal tuli kõrvale toimetada kaheteistkümne meetri, sageli kahekümne nelja meetri paksusi mullamasse. Kuid siis õnnestus tal välja kaevata seitsme meetri paksune toortellistest müür. Selle müüriga kaevas ta välja kõige suurema linnkindlustise, mida maailm eales on näinud.
      Ühel päeval leidis ta lõunakindluse kirdenurgas võlvehituse, mis oli ülimalt kummaline ja täiesti ainulaadne. Seal olid ainsad keldriruumid, mis seni Baabülonis päevavalgele tulnud. Sellist võlvkaarte arhitektuuri ei olnud leitud kogu Mesopotaamias. Seal leidus kaev , mis koosnes kolmest täiesti ebatavaliselt paigutatud šahtist. Ning selles võlvis oli kasutatud mitte ainult telliseid, vaid ka tahutud kive, mida terves Baabülonis oli leitud ainult ühes kohas – Kasri põhjamüüri juures. Kõigi nende tegurite kokkupanekul mõistis Koldewey, et kõikjal, kus oli juttu „patusest“ linnast, nimetati ainult kahte kohta, kus ehitamisel tarvitati tahutud kive: Kasri põhjamüüri juures (kust Koldewey neid ka leidis) ning „Semiramise rippuvate aedade“ ehitamisel.
      Algul ei suutnud Koldewey uskuda, et oli leidnud „Semiramise rippuvad aiad“. Et olla kindel kontrollis ta vanu teateid veel korra. Ta kaalus igat lauset ning lõpuks jõudis ta veendumusele, et tema oletus oli õige.
           
Autori jaoks ei olnud arheoloogia ja muinasteadus kõige igavamad ja kuivemad teadused . Ta üritas seda tõestada ka teistel. Kõigest, millest ta kirjutas, kirjutas ta erakordse vaimustusega.
„Jumalad, hauakambrid, õpetlased“ jutustab arheoloogilistest avastustest. Aluseks on võetud mitte kronoloogilisus, vaid territoriaalsus . Materjali käsitleti mitte kronoloogilises järjekorras, vaid territooriumi järgi, kuhu käsitletud kultuurid kuuluvad. Raamat räägib neljast erinevast kultuurist. Nende ajaloo kõrghetkedest, põhiliselt vanade asjade leidmisest,näiteks hauakambrite ning kadunud linnade päevavalgele toomisest.
Raamat ei olnud läbinisti huvitav lugeda. Kuid enamus sellest oli siiski köitev. Huvitavaim osa raamatust oli minu jaoks „Püramiidide raamat“, sest Egiptuse ajalugu üks haaravamaid ja kaasakiskuvamaid. Võibolla ka sellepärast, et sellest kultuuris, on kõige rohkem teada. Raamat oli ka hariv. Kindlasti laiendas silmaringi. Üks huvitavamaid peatükke oli sellest, kuidas tehakse muumiaid.
Autor ütles, et paljud arheoloogid võivad tema raamatust leida suuri faktivigu. Toetudes sellele, et autor ise ei ole arheoloog on ta suutnud kirjutada siiski hea raamatu. Sobib nii nendele, kes ei tea ajaloos mitte midagi kui ka neile, kes midagi teavad. Nõrganärvilistel tuleb kindlasti mõned peatükid vahele jätta!