Bohdan Bondarenko (0)

BOHDAN BONDARENKO
Bohdan Bondarenko sündis sportlaste perekonnas 30.august 1989. Ta isa on endine kümnevõistleja, parim isiklik tulemus 7500 ning kõrgushüppes 2.16m. Kuigi Bohdan Bondarenko isa töötas kergejõustiklaste treenerina, huvitus poeg hoopis rahvatantsust. Isa jälgedes hakkas ta astuma 13-aastaselt. Ta liitus Yevgeniy Nikitini grupiga ning peale 2 kuulist treeningut sai ta tulemuseks 1.55 meetrit kõrgushüppes. Pikakasvuline Bohdani distsipliini progress arenes edukalt ning 2004ndaks aastaks hüppas ta juba üle 2 meetri kõrgusesse. Aasta hiljem esindas Bondarenko Ukrainat Euroopa Noorte Olümpia Festivalil Lignanos hüpates 2.12 meetrit, mis sel ajal kujunes tema isiklikuks rekordiks. Bohdan Bondarenko võitis sealt hõbemedali.
2006ndal aastal tõusis Bondarenko uuele tulemustetasemele. 10ndal jaanuaril püstitas ta noorte siseruumide rahvuslikel võistlustel uue rekordi, 2.21 meetrit ja tõusis sellega Ukraina parimate atleetide sekka. Suvel 2006 võitis ta Gymnasiades Thessalonikis järjekordse võistluse tulemusega 2.20. 20 päeva hiljem võttis ta esimest korda osa Rahvuslikest Meistrivõistlustest võisteldes täiskasvanud kõrgushüppajatega. Tema oli sel ajal vaid 16-aastane. Konkureerides täiskasvanud hüppajatega võitis ta endale hõbemedali, ta näitas ilmekat võistlustahet ning tulemuseks 2.25 meetrit, mis kujunes tema uueks isiklikuks rekordiks. Treenerid, nähes ta võitlustahet ning suutlikust ületada aina uusi kõrguseid, otsustasid Bohdan Bondarenko kirja panna rahvustiimi nimekirja Ukrainat esindama Maailma Noorte Meistrivõistlustele Pekingis. Bondarenkole oli see esimene katse rahvusvahelistel võistlustel võistelda seega ei sättinud ta endale kindlaid tulemuspiire, vaid võttis seda kui uut kogemust. Üllatavalt sai ta lõppkokkuvõttes kolmanda koha. See andis Bondarenkole usu ja lootuse veelgi kõrgemale hüpata.
Andekat atleeti märkas eestlasest kergejõustikumänedzer Aivar Karotamm . Nad asusid koostööd tegema alates augustist 2006.
2007nda aasta talve hooaeg oli väga lubav , sest Bohdan tegi endale uue isikliku rekordi siseruumis hüppamises – 2.25 meetrit. Tema ebaõnneks hakkasid teda vaevama erinevad vigastused jalgades ja põlvedes. Ta tahtis vahele jätta suvehooaja, kuid oli valmis aitama Ukraina tiimi Euroopa Noorte Meistrivõistlustel Hengelos kus ta oli võimaline hüppama vaid 2.14 meetrit finaalvõistlustel ja sai sellega 9nda koha. Tulemustest pettununda üritas Bondarenko leida põhjuse oma probleemidele. Ta küsis oma treenerilt teha kokkuvõte ta treeningplaani kohta, kuid pärast mõnda tüli treeneriga tulevikuplaanide kohta, Bohdan kavatses lõpetada koostöö Yevgeniy Nikitiniga ja vahetada treenerit. 2007nda aasta suve lõpus läks ta treenima oma isa alla.
Põlvevigasus ei lubanud tal teha elementaarseid tehnilisi harjutusi. Enne 2008nda aasta Maailma Noorte Meistrivõistlusi sai ta väga vähe ettevalmistus treeninguid teha. Sellest olenemata läks ta Bydgoszczi võistlema lootes sealt kaasa võtta ka edal . Ta väitis, et tunned end väga tugevalt, kuid ei olnud kindel kas vigastatud põlv suudab täita paikapandud ootusi tulemuste osas. Pealegi oli ta pettunud , et eelmisel aastal ei suutnud ta oma tulemusi parandada. Bydgoszczis tundis ta end käivat noateral. Ta püüdis hüpata võimalikult keha mitte koormavalt, sest teadis, et iga tema hüpe võib jääda viimaseks . Seepärast oli ta väga õnnelik, kui hüppas tulemuseks 2.26 meetrit. Läbi pingutuste ja meeletu jonni oli ta võitja oma elu teisel rahvusvahelisel noorte võistlusel.
Pärast edukat ravi ja puhkust oli Bondarenko valmis naasma treeningutele. Plaan oli saada vormi 2009nda aasta talvehooajaks. Ta tundis end palju paremini ja tugevana, kui oli ta seda olnud enne suma. Paraku novembri lõpus nikastas ta oma pahkluus ning pidi jala kipsi panema . Ta ei tahtnud liikumiseks karke kasutada ning liikus edasi hüpates ühel jalal (mis kusjuures oli hüppamisel tema toetusjalg). Bondarenko suhtus vigastusse positiivselt ning oligi rõõmus, et sai oma tõukejalga treenida, toetudes pidevalt vaid sellele. Tundes end niiviisi kindlana, pandi uueks eesmärgiks hüpata 2.27 meetrit. Kuid lubades Ukrainale, et esindab riiki Euroopa Meistrivõistlustel Torinos tegi ta oma kõige suurema vea.
Torinos suutis Bondarenko kvalifikatsioonidel ilusti 2.27 ehk eesmärgi välja hüpata, kuid finaalvõistlustel suutis ta hüpata vaid 2.20, sest tundis tugevat valu oma jalas . Ta võitles pool aastat oma vigastustega ning treenis järjepanu. Ta käis üheksal võistlusel ning 8 neist lõpetas tulemusega 2.15. Sellise halva ebaõnne järel oli Bohdan väga kurnatud, nii füüsiliselt kui vaimselt.
Eestlasest mänedzer Karotamm organiseeris talle seejärel meditsiinilise läbivaatluse Soomes, et teha kindlaks mis Bondarenkot vaevab. Tulemused olid kahetsusväärsed. Sidemed ta tõukejalal olid katki ning teisel jalal olid mitmed uued valu tekitavad kohad. Seejärel läks Bohdan opile. Alguses vaid tõukejala opile, kuid teisel korral opereeriti juba tema mõlemat jalga.
Esimest korda peale oppe sai ta treeningutele aprillis 2010. Alustades kergest sörkjooksust pani ta hoo sisse teisele poolele oma sportlaskarjäärist. Terve aasta ta treenis eriliste abivahenditega, näiteks eriline nahast jalanõu plastilise tugevdajaga mis hoidis ta jala enam-vähem fikseeritud. Ta võttis isegi nende imeliste jalavarjudega osa rahvuslikust universiaadist 15ndal oktoobril Yaltal ning suutis hüpata 2.10 meetrit. Paraku oli pärast võistlust valu suurem kui enne. Bondarenko andis meeleheitele alla ning isegi mõtles spordi mõttes pensionile jääda, kuid ta teadis, et peab oma operatsioonide eest maksma ning seetõttu pidi edasi pingutama.
Jaanuaris 2011 tuli ta tagasi treeningväljale ning hüppas 2.20 Kharkivi piirkonna võistlustel. Neilgi võistlustel tundis ta valu jalas, mis oli diagnoositud kui ebapiisav koormustehulk enne võistlust. Rohkem kui 2 kuud tegled ta enda ravimisega, ta oli püsiv klient erinevate arstide juures, tegi mitmeid röntgenpilte, skanneeringuid ja ravikuure. Viimaseks ta liikumatuks jäänud jalg luustus ning Bohdan pidi tegema šokiteraapia ja lükkama enda treeninguid veelgi edasi, ligi ühe kuu võrra. 2011nda kevade treeninglaagris taastas ta end tehes tugevdavaid harjutusi. Aprilli lõpus sai ta juba teha tavalisi treeninguid, kuid suutis jällegi endale haiget teha.
Ta tõdes, et tõepoolest oli seda liiga palju tahetud. Ta oli kurb. Ta ei suutnud meenutada, millal viimati tundis ta end täielikult tervena ning suutis hüpata ilma valu tundmata. Ta tahtis ette valmistuda 2011nda suve hooajaks, sest teadis, et see on viimae aasta, kus ta alla 23-aastaste kategoorias võistelda saab. Mitmete keeruliste seikadega suutis ta koguda täis pääasu Euroopa U23 Meistrivõistlustele Ostravas. Ta tegi uskumatuid asju. Pärast nii pikka pausi täis ravikuure ja valu, ei võitnud ta mitte ainult esimest kohta vaid ka tegi uue isikliku rekordi tulemusele 2.30! Ta oli kindel, et see oli tema võimalus pääseda Maailma meistrivõistlustele. Ukraina tiimi peatreener pani ta dilemma ette, et kui ta tahab minna Daegu meistrivõistlustele peab ta võitma rahvuslikut meistrivõistlused. Ja Bondarenko tegigi seda. Ta hüppas 2.28 meetrit Donetskis 4ndal augustil. 12 päeva hiljem võitis ta Maailma Ülikoolide Mängud Shenzhenis korrates oma imetlusväärseid tulemusi rahvuslikel võistlustel. 12 päeva hiljem osales ta kvalifikatsioonidel Maailma Meistrivõistlustele Lõuna- Koreas . Ta hüppas seal 2.28 ning sellega ei suutnud ta end finaali hüpata. Osalt võis selle süü olla see, et ta kukkus ratta seljast ning vigastas oma Achilleuse kanda.
Terve 2012 aasta võitles ta erinevate vigastustega, kuid sellest hoolimata kogus ta täis olümpia A standardi , hüpates üle 2.31 meetri. Sellega sai ta hakkama 17ndal juunil Mykolaivu võistlustel, kuid tundis sealgi tugevat valu tõugejalal. Sellest järgneval Euroopa Meistrivõistlustel Helsingis suutis ta hüpata 2.23 kvalifikatsioonidel ning ainult 2.15 finaalvõistlusel. See oli katastroof.
Ta otsustas vahele jätta kõik teised võistlused kuni Londoni olümpiani. Ta kohtles oma jalga kõigi võimalike ja võimatute heade meetoditega. Paraku, pärast 1,5 kuulist ravikuuri Londonisse minnes tundis ta siiski valu. Siiski hüppas ta seal 2.26 mis oli piisav, et saada ka finaali. Kuid ta oli täiesti üksinda sel ajal. Ta tiimi arst oli ühe teise kergejõustiklasega haiglas ning ta pidi olema täiesti üksinda oma vigastusprobleemiga. Ja raviski seda üksinda.
Muutlik Londoni ilm andis Bohdanile teisegi imelise kogemuse. Ta ei olnud iialgi võistelnud vihmaga enne Londoni olümpiat ning võistlusväljal pidi ta teisegi probleemiga kokku puutuma. Ta hoovõtu jooks muutus kardinaalselt, sest pinnas oli märg. Niiet Bohdan ei pidanud üksnes võitlema oma valu ja rivaalidega vaid ka ebamugavate tehniliste muudatustega. Sellepärast oligi ta väga õnnelik, kui hüppas 2.29 ning platseerus 7ndaks Londoni olümpiavõistluste finaalis.
Pärast 2 kuulist puhkust Bondarenko alustas oma ettevalmistustega järgmise aasta hooajaks. Juba esimene treeninglaager välismaal oli fantastiline . Ta tundis end Portugalis väga hästi ning töötas seal kahekordse motivatsiooniga. Kõik läks imeliselt, kuid plaanid muutusid, kui jaanuari alguses proovis ta Kharkivi võistlustel üle 2.29 hüpata. Valu jalas andis endast paraku taas märku ning seda päris tuegevalt, nagu tsunaami . Bondarenko pidi uuesti ravikuuri alustama.
Bohdan sai oma ettevalmistustega valmis märtsis ning sai oma suve hooaja alustatud Doha Teemandliigas. Ta hüppas seal uue isikliku rekordi 2.33. Ta oli väga üllatunud, sest ta ei saanud endameelest piisavalt ettevalmistust tehtud ning enne võistlusi oli valu ikkagi olemas, seda eriti 2009ndal aastal opereeritud jalas.
Kõigele vaatamata kordas Bondarenko oma 2.33 tulemust ühe nädala hiljem Shangai Teemandliigas. Ta võitis kõik võistlused, kus ta käis, sealhulgas ka Euroopa tiimi Meistrivõislused Gatesheadis 22ndal juunil. Lausanne teemandliigas seadis Bohdan uues eesmärki 2.41 ning hüppaski selle ära ja sai sellega ka Ukraina rahvuslikult kõige parema tulemuse. Eelmine parim kuulus Rudolf Povarnitsynile, kes hüppas selle 1985 augustis ja tuli sellega ka maailma parimaks. Bohdan üritas ka šveitslaste kohutumisel hüpata nii hästi kui võimalik ning uusi rekordeid püstitada. Ja teisel katsel Šveitsis hüppas ta juba 2.46, mis oli väga lähedal sellele, mida ta üritas saavutada. Motivatsioon jätkus. 26ndal juulil ta kordas oma meeleheitliku püüet alistada maailmarekord uuesti Londoni Teemadliiga, aga sel korral üritas ta hüpata juba üle 2.47 meetri.
Ta tõdes, et siiski tundis ta valu puusas, seda juba pärast treeninglaagrit aprillis. Sellepärast ei saanudki ta tööd teha oma tehnikaga . Enne Moskva Meistrivõistlusi rääkis Bondarenko maailmale, et teeb oma hüppeharjutusi vaid võistlustel, kuid treenib palju tohkem kui eelnevatel aastatel. Ta rääkis, et ei kavatse teha muutusi oma ettevalmistusmeetodites. Vaid sellisel kujul on tal võimalik oma hüppeid nautida ning saada rahulolu võistlustelt. Ta soovis neid tundeid hoida nii kaua kuni võimalik.
Hetkel õpib Bohdan Bondarenko Kharkivi rahvuslikus spordi ja füüsilise kultuuri instituudis. Ta noorem vend Roman (sünd 1995) on samuti kõrgushüppaja, kelle hetkene parim tulemus on 2.00m.
Hetkel on ta parim tulemus kõrgushüppes 2.41 (2013). Treeningprogress aastate vältel:
2005 (2.15), 2006 (2.26), 2007 (2.25), 2008 (2.26), 2009 (2.27), 2010 (2.10), 2011 (2.30), 2012 (2.31), 2013(2.41).
Karjääri parimad tulemused:
2005ndal aastal II koht Euroopa Noorte Olümpiafestivalil.
2006ndal aastal III koht Maailma Noorte Meistrivõistlustel.
2007ndal aastal 9. koht Euroopa Noorte Meistrivõistlustel.
2008ndal aastal 1. Koht Maailma Noorte Meistrivõistlustel.
2009ndal aastal 9.koht Euroopa sise Meistrivõistlustel.
2011ndal aastal I koht Maailma Ülikoolide Mängudel.
2012ndal aastal 11. koht Euroopa Meistrivõistlustel.
Samal aastal 7.koht Olümpial.
2013ndal aastal I koht Euroopa tiimi Meistrivõistlustel