Biosemiootika: Jesper Hoffmeyeri raamatu "Biosemiootika" semiootilist nišši kirjedava peatüki kokkuvõte (0)

Tartu Ülikool
Referaat
Semiootiline nišš Jesper Hoffmeyeri " Biosemiootika " põhjal
Töö ülesanne on anda ülevaade Jesper Hoffmeyeri raamatu "Biosemiootika" semiootilist nišši kirjedavast peatükist . Peatükk koosneb kaheteistkümnest alapeatükist, millest loon kokkuvõtvad osad.
Teooria omailmadest
Hoffmeyer tutvustab Jakob von Uexkülli teooriat omailmast. Omailm on subjekti arusaam maailmast, see koosneb kõigest, mida ta kogeb , ehk tajuilmast ning kõigest, mida ta suudab mõju anda, ehk mõjuilmast. Nagu Baldwingi hiljem, langes Uexküll oma teooriaga valemõistmise ohvriks, tema ideid peeti alusetult liiga vitalistlikeks.
Hoffmeyer edastab Uexkülli näite, kuidas üks ja sama objekt võib erinevates omailmades mängida väga erinevaid rolle. Aasalill on tüdruku jaoks dekoratiivne, sipelga jaoks maastik , millel ronida, vahtlase jaoks ehitusmaterjaliks ning lehmale toiduks.
Hoffmeyer seletab, et Uexkülli omailma teooriat on raske integreerida evolutsiooni kontseptsiooniga, mille kohaselt on loodus täiuslik, kuid hea tulemuse saab ühitades omailma teooria evolutsiooni raamidesse, mille tulemusel annab see uurde evolutsiooni kirjeldamisele, kirjeldades lisaks juhuslikele mutatsioonidele ka organismide käitumist. Hoffmeyer kirjeldab, et omailma teooria on suur samm edasi mõistmaks organismide tajutavat reaalsust.
Semiootiline nišš
Hoffmeyer seletab, et evolutsiooni piiralasid uurides on viimasel ajal kasutusele võetud internalism – bioloogilistes nähtustes subjektiivsuse otsimine ning selle liitmine teooriasse. Kuna Uexkülli omailma teooria on vägagi subjektiivne, sobib see internalismi. Internalism on eripärane selle poolest, et uurib oma objekte kestvas olevikus , nende muutumist.
Kuna aga subjekti sisemaailma analüüs kuulub pigem humanitaariasse, otsustab Hoffmeyer jätkata subjektiivsuse välise poole uurimisega. Selleks sobib semiootilise niši mõiste. Nišš ökoloogias on "n-mõõtmeline tunnusruum, mille teljed viitavad mitmesugustele selle liigi hea käekäigu seisukohalt olulistele teguritele" (Hutchinson 1957)
On arutletud, kas on võimalik, et kaks liiki elavad täpselt samas ökoloogilises nišis. See pigem ei saa olla tõsi, sest kuna liigid on erinevad, siis on järelikult ka mingi mõõde, mille poolest nende nišid erineksid.
Semiootilne nišš sarnaneb ökoloogilisele, kuid olulised tegurid eelmises definitsioonis võib asendada märkidega, mida organism peaks ellujäämiseks suutma edukalt tõlgendada. Hoffmeyer vastandab semiootilist nišši omailma mõistega selle poolest, et semiootiline nišš on eksternalistlik.
Semiootiline vabadus
Semiootilist vabadust kirjeldatakse kui organismi tõlgendusruumi. Hoffmeyer kirjutab, et biosemiootika peamine uurimisvaldkond jääb suurima ja väikseima semiootilise vabaduse vahele. Suurima semiootilise vabadusega on inimene oma kompleksse kommunikatsiooniga ning väikseim näiteks bakter. Hoffmeyer seletab, et evolutsiooni käigus on tavaks liikuda organismidel suurema semiotilise vabaduse suunas, kuid peab tõdema, et "(...) meil puudub igasgune empiiriline tõestus, mis toetaks teooriat, et keeruus oleks evolutsiooni käigus suurenenud (McShea 1991)
Semeetiline interaktsioon
Semeetiline interaktsioon on kommunikatsiooniakt, milles tõlgendaja dekodeerib mingi liigi või isendi korduvat käitumist ning teeb selle põhjal järeldusi. Info saaja ja saatja ei pea olema samast liigist. Hoffmeyer seletab mõistet näidetega, mis hõlmavad eelkõige kommunikatsiooni erievate liikide vahel.
Hoffmeyeri näidetest liikidevahelise semeetilise interaktsiooni kohta võib järeldada, et tihti on kommunikatsioon üles ehitatud mõlemapoolsel kasul ehk sümbioosil. Näideteks toob ta Borani hõimu ja suur-meenäituri vahelise suhte, kus lind aitab inimestel mett leida ning saab selle arvelt hiljem toituda ülejääkidest; maisitaimede ja herilaste sümbiootiline suhe, milles taimed eritavad kindlat ainet, kui liblikad selle lehti söövad, mis on signaaliks herilasele, kes muneb oma vastsed liblika järglaste kookonisse.
Kuid semeetiline interaktsioon ei pea olema tingimata sümbioosil põhinev. Hoffmeyer toob näite jänestest, kes seisavad rebast nähes tagajalgadele, teades, et rebane ei asu ründama, kui jänes teda juba märganud on.
Ökosemiootiline vaade
Hoffmeyer seletab, et kui organismid, kellel on väike semiootiline vabadus, võivad ühinedes luua süsteemi, mille semiootiline vabadus on selle võrra suurem. Näiteks toob ta inimese raku, millel on üksikult väike semiootiline vabadus, kuid nendest rakkudest koosneval inimesel on hulga suurem semiootiline vabadus.
Toetudes Gregory Batesoni definitsioonidele mängust ning rituaalist, seletab Hoffmeyer, et evolutsiooniprotsess sisaldab peale tuntud valikuteooria ka nö looduslikku mängu. Autor kirjeldab looduslikku mängu erinevate liikidevaheliste suhete otsimise ja uurimisena. Pärast mainitud mängu võivad suhted kinnistuda ehk ritualiseeruda, muutudes instinktiks. Hoffmeyeri näide taolisest järgnevusest hõlmab sipelgaliike, kes on evolutsiooni käigus sattunud tugevasse sõltuvussuhtesse seentega, mida nad aitavad kasvatada. Nüüdseks sõltuvad neist mõned liigid seentest nii palju, et ei saaks ilma nendeta elada.
Evolutsiooni biosemiootiline tuum
Hoffmeyer seletab Conrad Waddingtoni epigeneetilise maastiku abil, et evolutsiooni piisavaks seletamiseks ei kõlba vaid looduslik valik. Waddingtoni maastik illustreerib geneetilist eelsoodumust, millele on seatud veerema kuul. Lisaks geneetikale mõjutab kuuli trajektoori ka valiskeskkond. Seega ei pruugi loodusliku valiku tulemusel saadud eeliseid andvad geenid üldsegi avalduda.
Lisaks mainib autor omailma ja semiootilise niši vahelist vägagi olulist seost. Kui organism peaks sattuma semiootilisse nišši, millega ta pole tuttav, siis mõjub see selle organismi hakkamasaamist ning võib tähandada kiiremat hukku, kui sellele tuttavas keskkonnas.
Autor võtab alapeatüki kokku seletades, kuidas tänapäeval on valiku rolli evolutsioonis vääriti mõistetud. Tsiteerides Hoffmeyerit "Valik on semiootilise arengu tööriist, mitte vastupidi. (...) Juhuslikke mutatsioone ei valita mitte sellepärast, et nad on kasulikud; nad on kasulikud sellepärast, et nad juhtuvad ilmuma välja suhete süsteemis, mis oli nende ilmumiseks valmis."
Semiootiline eraldumine
Semiootiline eraldumine on protsess, mille käigus eralduvad grupist subjektid , kelle omailm on sarnane, kuid erineb ülejäänutest piisavalt. Seesugune eraldumine võib luua sarnase tulemuse kui liigi jagunemine alamliikideks geograafilise eraldatuse tõttu. Eralduvate organismide geneetika võib selle mõjul muutuda ja viia aja jooksul uue liigi tekkeni.
Baldwini efekt
James Mark Baldwin on tihti valestimõistetud autor. Vaatamata tema kindlale usule darvinismi, on tema ideid lahterdatud pigem lamarkistlikeks. Baldwini ideed on viimaste aastakümnete jooksul uuesti tärganud arvutisimulatsioonidealaste uurimuste tõttu. Hoffmeyer sõnastab Baldwini teooria järgmiselt: "Üldjoontes lähtub Baldwini teooria eeldustest, et õpitud käitumine võib anda tagasisidet pidevalt toimuvale evolutsiooniprotsessile nii selle suuna kui ka kiiruse osas."
Baldwin uuris põhjalikult sotsiaalset pärilikkust, mis tähendab, et lapsed, kes on vaimult veel äärmiselt plastilised, asuvad jäljendama ümbritsevat sotsiaalset keskkonda. Ta isegi uskus, et sotsiaalne pärilikkus võib aja jooksul viia geneetilise pärilikkuseni. Sellest võibki tekkida assotsatsioon Lamarckiga, kes arvas , et elu jooksul omandatu on pärandatav. Baldwin proovis kaitsta end lamarkistlikuks tembeldamise eest, seletades, et lamarkistlik omaduste pärilikkus oleks lapse õppeprotsessi pärssiv, sest tal oleks juba olemas päritud mõttevorm , mis seaks piire. Lisaks mainib ta, et seesugune sotsiaalse pärilikkuse ja geneetilise pärilikkuse seos tuleneb orgaanilisest valikust, mis tähendab, et kuna samas keskkonnas elavatel organismidel on ka sarnane geenipagas, siis sarnaselt käitudes võivad avalduda samad omadused kindlas keskkonnas kohanemiseks.
Intelligentsus ja semioos
Hoffmeyer seletab, et tihti on märkamata jäetud võimalus loomade intelligentsust mõõta, jälgides looma võimeid kasutada semioosi oma eesmärgi poole püüdlemisel. Ta mainib, et üks oluline omadus, mida omavad pea kõik olendid, kes liiguvad, on propriotseptsioon – teadlikkus oma keha paikńemisest ning liikumisest. Maurice Merleau- Ponty arvates eelneb selline enese tajumine arenenumale mõttetegevusele, mille puhub tekib subjektil subjektiivne arvamus.
Loomade intelligentsist aitab paremini aru saada ka teadmine, et ka nemad näevad mõnikord und. See annab mõista mingil määral kehalise ja vaimse tegevuse erisusest, kuid see pole niivõrd arenenud, kui inimestel.
Kasutatud materjalid
Hoffmeyer, J 2014. Biosemiootika
Semiootika sõnastik