Jesper Hoffmeyer ''Biosemiootika'' Loomast inimeseni peatüki referaat (0)

Sisukord

Sissejuhatus 2
1Objekt ja asi 3
2Primaatide osutamine 3
3Ajukoor 4
4Keha signaal 4
5Inimene ja loom 5
Kokkuvõte 5
Kasutatud kirjandus 5

Sissejuhatus

Oma töös tuginen ühele allikale: Jesper Hoffmeyer ’i raamat ‘’ Biosemiootika . Uurimus elu märkidest ja märkide elust’’, mis ilmus 2014. aastal. Autor tugineb oma raamatus John Deely’le ja Maxine Sheets-Johnstone’ile. Raamatust valisin referaadiks ühe peatüki, milles Hoffmeyer kirjutas loomade ja inimeste biosemiootiliste sarnasustest. Raamatu autor on semiootilises bioloogias tippteadlane ning on Rahvusvahelise Biosemiootika Seltsi president .

Objekt ja asi

Inimese semioosialast annet ei saa mitte kuidagi nimetada imeks, sest see pidi välja kujunema evolutsiooni teel, seega, see anne peab olema ka teistel eluvormidel. Jesper Hoffmeyer mainib John Deely terminoloogiat ja kuidas see võib tunduda võõrik, sest looma omailm võrdub paratamatult tema objektiivse (teadaolevana eksisteerivat) maailmaga . Hoffmeyer kirjutab, et Deely jaoks inimest loomast eristavast markeriks on see, et loomad tunnevad ainult objekte; asju nad ei taju. Autori arvates üks suur samm, mis kinnitab olulist arusaama, et loomad saavad oma omailma kaudu osa subjektiivsest maailmast, kuid neil pole aimu, et väljaspool on veel üks maailm – subjektiivne maailm. Keele omandamine on võti, mis inimeste eluilma ukse avab. (Hoffmeyer 2014:381-386)

Primaatide osutamine

Jesper Hoffmeyer mainib oma teoses, kuidas rohepärdikute hoiatushüüed oleksid nagu mingisugused primitiivsed lingvistilised lausungid . Rohepärdikute hüpotees , mis on välja toodud Robert Seyfarth’i ja Dorothy Cheney poolt, kõlab nii: looduslikult elavatel rohepärdikutel on kasutusel kolm erinevat hoiatushüüdu, millega hoiatatakse liigikaaslasi kotkaste, leopardide või madude eest. Hüpoteesi autorid märgisid ka seda, et need hoiatushüüed on analoogsed nende kiskjate nimedega, millele nad viitavad . ‘’Rohepärdikute hoiatushüüud erinevad lingvistilistest lausungitest ühe olulise tunnuse poolest: erineb ahvi viis neile osutada põhimõtteliselt sellest, kuidas inimesed tavaliselt sõnu millelegi osutamiseks kasutavad.‘’(Deacon 1997:57, viidatud Hoffmeyer 2014:387-388).
Jesper Hoffmeyer toob esile veel ühe olulise fakti: kui keegi rohepäridku salgast teeb häirehüüdu siis kõik selle salka kuuluvad pärdikud kordavad seda. Hoffmeyer pöörab tähelepanu Terrence Deacon’i analüüsile, kus ta nendib, et inimestel keel põhineb praktikal, mida ta nimetab sümboliliseks viitamiseks, samas rohepärdikute häirehüüd põhineb piiratumal praktikal ehk indeksiaalsel viitamisel . (Hoffmeyer 2014:387-389)

Ajukoor

Jesper Hoffmeyer märgib, et inimeste aju, primaatide ajuplaaniga võrreldes, on liiga väike. Inimeste keha kasvukiirus ajuga võrreldes on ebaproportsionaalselt aeglane, nimelt kui täiskasvaud inimese aju ja kehamass oleksid samasugused nagu primaatidel, siis peaks inimene kaaluma 500 kg. Autor seletab:’’Sellise tõsiasja tagajärjed on tähelepanuväärsed, sest see tähendab, et terve hulk kudesid on sünaptilises konkurentsis liiga nõrgalt esindatud .’’ (Hoffmeyer 2014:401-402)

Keha signaal

Jesper Hoffmeyer kirjutab Maxine Sheets-Johnstone’i väidest, nimelt arusaam, et liikumine ja puudutus on keele moodustamise aluseks ning pole võimalik rääkida ühtegi keelt, ilma et keha oleks selleks ette valmistatud. Seega, puudutamine ja liikumine on ühe mündi kaks poolt (Sheets-Johnstone 1990:135, viidatud Hoffmeyer 2014:432).
Hoffmeyer tsiteerib Sheets-Jonstone’i:’’kuna kõige lihtsamini formuleeritavad, pidevalt kasutatavad ja hõlpsasti mõistetavad signaalid on need, mis sarnanevad kehaliste käitumiste ja kogemustega, mis on kõigil mingi liigi isenditel ühised.’’(Sheets-Johnstone 1999:126, viidatud Hoffmeyer 2014:435).

Inimene ja loom

Teose autor märgib, et biosemiootika ei tunnista mingit essentsialistlikku vahetegemist inimolendite ja kõigi muude olendite vahel. Kõik olendid on semiootilised olendid, peamine erinevus pole see , et inimesed on semiootilised olendid vaid see, kuidas nad semiootilised on. (Hoffmeyer 2014:442-443)

Kokkuvõte

Jesper Hoffmeyer oma raamatu ‘’Biosemiootika. Uurimus elu märkidest ja märkide elust’’ kaheksandas peatükis seletas välja, kuidas inimesed ja loomad on semiootiliselt seotud ning võttis abiks ka John Deely ja Maxine Sheet-Johnstone’i teese ja arvamusi . Teose autor jõudis siiski järelduseni, et inimesed ja loomad pole üldse nii erinevad omavahel.

Kasutatud kirjandus

Hoffmeyer, Jesper 2014. Biosemiootika. Uurimus elu märkidest ja märkide elust