Biosemiootika: Heini Hediger ja Kavala Antsu fenomen (0)

Heini K. P. Hediger
(1908–1992)
Heini K. P. Hedigerist
Heini Hedigeri oli lapsepõlvest saadik huvitanud loomadega suhtlemine ning tema suurimaks sooviks oli teise liigiga vestlemine inimtasemel. Seetõttu veetis noor Hediger suure osa oma ajast loomade seltsis , kogudes enda hoole alla mitmeid erinevaid liike ning jälgides nende käitumist. (Faverau 2010: 237)
Hedigeri huvi loomade vastu viis ta õppima zooloogiat, botaanikat, psühholoogiat ning ka etnoloogiat. Oma õppe ajal osales ta välitöödel, mille käigus avastas ta uusi liike ning tegeles põhjalikult signaalkrabide käitumise uurimisega. Täpsemalt uuris Hediger ka signaalkrabide põgenemiskäitumist. Krabide põhjal kirjutatud uurimus oli teerajajaks etoloogia vallas ning neuropsühholoogid Graziano ja Cooke on maininud, et krabide põgenemise uurimine viis hiljem inimese personaalruumi mõiste kujunemiseni. (Faverau 2010: 238)
Aleksei Turovski on õelnud, et Heini Hediger võib olla ka esimene teadlane , kes mõistis , et loomad pole käitumuslikult ja territoriaalselt vabad. Hediger on kirjutanud oma teoses "Wild Animals in Captivity", et isegi rändlindude pikki teekondi, ei saa lugeda vabadusena, sest selleks sunnib neid keskkond ning paljud linnud isegi hukkuvad rännaku põhjusel . (Hediger 1950: 5; Faverau 2010: 238)
Hedigeri huvitas suuresti ka metsikute loomade käitumine inimese poolt loodud keskkonnas, ehk loomaaedades ning laborites. Seetõttu asus ta pärast doktorikraadi omandamist tööle loomaaia direktorina ning veetis sel ametil järgnevad 37 aastat. Loomaaia direktorina veedetud aeg oli viljakas, näiteks valmis Hedigeril neil aastail tema kuulsaim teos "Wild Animals in Captivity: An Outline of Zoo Biology", mis lõi zoobioloogia kui teadusdistsipliini. (Faverau 2010: 238)
Hedigeri uurimuste kuulsuse abil kutsuti teda loomaaedadesse üle maailma, et ta muudaks sealsed loomade hoiupaigad sarnasemaks nende loomulikule elupaigale. Oma rännakul puutus ta kokku katsega õpetada šimpansile viipekeelt. Hilisematel aastatel puutus ta kokku mitmete sarnaste katsetega, kuid iga kord pidi ta tõdema, et sarnaste katsete käigus saadud tulemustena saadud vastused loomadelt pole rahuldavad. Seda seetõttu, et loomade tajuelundid on inimese omadest palju arenenumad ning katsealused õppisid viipekeele asemel vaid ära tajuma , millal nad annavad õige vastuse sõnumite abil, mida katse läbiviija mittetahtlikult saatis. (Faverau 2010: 238–239)
Hegigeri uurimus äratas huvi Thomas Sebeokis ning neist said head tuttavad. Heini Hediger suri 1992 austatud zooloogina, olles avaldanud mitu oma erialal põhjapanevat teost. (Faverau 2010: 239)
Kavala Hansu fenomen loomapsühholoogi vaatepunktist
Hedigeri artikkel keskendub kommunikatsioonile loomadega ning katsetele õpetada loomadele inimese kombel suhtlema . Populaarseim näide sellest on hobune Kaval Hans, kes 20. sajandi algul ning kellele proovis peremees, Wilhelm von Osten , õpetada matemaatiliste tehete lahendamist. Osten, kes oli endine õpetaja, uskus, et oli leidnud õige meetodi loomade harimiseks , asendades tähed numbritega ning proovis tahvli abil seda süsteemi hobusele õpetada. Hobune kasutas eneseväljenduseks teatud arvul kabjalööke. (Hediger 1981: 241)
Pärast Hansu arvati leidvat veel sarnaseid intelligentseid loomi, kes end väljendada suudavad. On inimesi, kes peavad nende katsete tulemusi tänaseni tõeseks. (Hediger 1981: 241)
Hediger alustab sarnaste juhtumite seletamist kolme loomkatsetes väga olulist rolli mängiva teguri kaudu. Esiteks on inimestel olnud alati soov vestelda loomadega ning neid mõista. Teiseks näevad inimesed arenenumaid loomaliike endasarnasena ning tahavad neid kohelda vastavalt. Kolmandaks katsetega seotud olevate inimeste suunav mõju katsealustele. (Hediger 1981: 241–242)
Hediger kirjutab, et loomkatsetel on raske saada objektiivset tulemust, sest eksperimenteerija ootused võivad segada peale tulemuse tõlgendamise alateadlikult ka eksperimendi kulgu ning katsealust. Hediger mainib, et biheiviorismis on selle nähtus experimenter's expectancy ehk katse läbiviija lootus rahuldava tulemuse saamiseks. (Hediger 1981: 242; Stanford )
Autor tõdeb, et tihti on loomkatsetes arvesse võetud vaid peamisi uuritavaid väärtusi, jättes kõrvale keskkonnatingimused, kus katset läbi viiakse. Lisaks ei arvestata looma minevikuga, mis teda katse käigus mõjutab. Hediger toob näitena lõvid, kes käituvad erinevalt looduses ning tsirkuses, kus nad on inimestega harjunud. Mitmendat põlvkonda inimeste hoole all elanud loomad tajuvad paremini inimestelt saadud signaale ning suudavad neid edukamalt tõlgendada. See võib muuta drastiliselt katse kulgu. Hediger kirjutab, et siiski vaadatakse katsealuseid osana liigist, mitte keskendudes individuaalsele loomale, arvestamata liigisiseseid erinevusi. (Hediger 1981: 243, 250)
Jätkates loomadega vestlemise teemal, tõdeb ta, et ainsad loomad, kellega on proovitud sellisel tasemel suhtlust arendada on eelnevalt veetnud pikka aega inimese kõrval, seega ei ole teada, kui suurel määral inimene neid mõjutanud on. Näitele lisab ta mõõdet veel avastusega, et üksikaatomite reaktsioonid muutuvad vaid vaatluse põhjusel. Seega peab loomkatsetes alati keskenduma lisaks looma käitumisele ka inimmõjudele. (Hediger 1981: 245)
Hediger toob näite Otto Koehlerist, kes uuris linde, kuid proovis seejuures jääda võimalikult nähtamatuks, jälgides linde kaugusest, peidetud kaamera abil. Koehler arvas , et eksperimenteerija, ei tohiks isegi soovida katse kindlat tulemust. Ta proovis jääda oma katses niivõrd eemalseisvaks, et telepaatilise side vältimiseks tegeles ta katse ajal muuga. (Hediger 1981: 245)
Autor täheldab, et loomadega rääkimine avardab inimesest paremini aru saamise võimalusi. Seda mitte küll keele abil, vaid muude alateadlike saadetud sõnumite abil, mis ilmnevad paremini, kui inimene räägib. Kuid siiski on sellises suhtluses inimene väga tihti tunnetuslikult vähemate võimalustega võrreldes katsealuse loomaga . (Hediger 1981: 246–247)
Hediger kirjeldab, et näiteks šimpansitele õpetatava viipekeele puhul pole täpselt aru saada, kas loom tõesti vastab inimesele või lihtsalt näitab inimesele seda, mida ta tajub , et inimene tahab näha, saamaks selle eest tasu. Lisaks ei oleks looma viiped Hedigeri sõnul arusaadavad inimestele, kes katsega seotud pole. Seega võib ka arvata, et on jällegi tegu inimeste sooviga näha šimpansi viibetes sõnumit, mida ei pruugigi neis leiduda. (Hediger 1981: 248)
Hediger teeb juttu ka loomkatsetega seotud nö inimlikust probleemist. See tähendab, et suures osas on loomadega suhtlust luues lähenetud asjale liiga inimesekesksest vaatepunktist. Näiteks küsiti katsealuselt gorillalt, mis liiki ta kuulub. Sellele ei saa ta loomulikult vastata oma intelligentsi põhjal, sest tal pole nii arenenud arusaama liikidest. Sama kehtib ka eelneva näite kohta Hansust, kes pidi lahendama matemaatilisi tehteid. (Hediger 1981: 250)
Lisaks tuleb katsetel arvestada ka looma motivatsiooniga. Katsealune võib otsustada, et ta ei taha seda teha, kuigi ta suudaks ning see muudab eksperimendi kulgu. (Hediger 1981: 251)
Hediger võtab oma artikli kokku tõdemusega, et pärast Pfungsti uurimust aastal 1907 pole mittetahtliku sõnumisaatmise kohta tehtud rahuldavamaid uuringuid ning see fenomen vajaks põhalikumat tööd. (Hediger 1981: 252)
Hedigeri muud biosemiootilised tööd ja tema panus Biosemiootikasse
Lisaks eelnevalt esitletud tekstile on Hedigeril mitmeid töid, mis otsesemalt või kaugemalt puudutavad biosemiootikat. Algul tegeles Hediger eelkõige liikide ruumiliste piiride avastamisega, uurides juba eelpool mainitud signaalkrabide põgenemiskaugusi ning lindude talvitumisteekonda. Hilisemalt, olles saanud loomaaia direktoriks, hakkas ta keskenduma teda pikka aega huvitanud teemale – loomad tehiskeskkonnas, näiteks laboris, loomaaias , tsirkuses. Nagu eespoolgi kirjeldatud, suutis ta kirjutada mõlemal oma uurimiseelistuste ajajärgul vägagi teedrajavaid töid (nt "Wild Animals in Captivity" ning "The Psychology and Behaviour of Animals in Zoos and Circuses"). Koos Sebeokiga arendasid nad tugevalt tol ajal veel kujunevat biosemiootika valdkonda.
Kasutatud materjalid:
Stanford = Stanford Encyclopedia of Philosophy https://plato.stanford.edu/entries/behaviorism/ (08.04. 2017 )
Biblio = Hedigeri bibliograafia https://www.librarything.com/author/hedigerhein i (12.04. 2017 )
Hediger, H. K. P. 1950. Geographical range. Wild Animals in captivity
Hediger, H. K. P. 1981. Essential Readings in Biosemiotics, Biosemiotics 3, lk 241–255
Favareau, D. 2010. Essential Readings in Biosemiotics, Biosemiotics 3, lk 237–240
5