Barokk (0)

BAROKK
Barokk- kunst sai alguse 16. sajandi lõpupoole Itaalias. Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja ka toreduseihalus. Osalt sündis sellist tüüpi kunst katoliku kiriku soosingul, sedalaadi tundeküllane kunst sobis hästi inimeste mõjutamiseks. Vastureformatsiooni relvadeks saidki maapealsete paradiisidena tunduvad kirikud ja usutõdesid inimhingedesse poetavad maalid- skulptuurid .
Arhidektuur: Barokkarhitektuuri sünnikohaks sai paavstilinn Rooma . Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Carlo Maderna ( 1556 -1629) loodud Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad.See küllaltki lihtne fassaad sai eeskujuks paljudele teistele, kordkorralt keerulisemaks muutuvatele fassaadidele. Neid murti ja painutati, kaunistustega loodi seal rahutuid valguse ja varju mänge.
Barokk tõi muutusi ka hoonete põhiplaanidesse. Tekkis ehitisi , mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Niisugusel taustal said uudse ilme isegi vanad, varemgi tarvitatud detailid. Eriti armastati voluute; need keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid või imelikke sopiliste viiludega portaale. Taas tuli käibele basiilika , kuid uudselt ümberkujundatuna. Pealööv ehitati hästi avar ja valge, külglöövidest moodustati rida kabeleid, altaripoolses osas kerkis kuppel . Kirikutel võis leiduda ka fassaaditorne; neil kõrgusid veidrad paisutustega tornikiivrid.
Skulptuur :Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud , maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised žestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.
Sageli kuulus skulptuur lahutamatult kokku arhitektuuriga. Kujud kaunistasid hoonete sisemust ja fassaade, kusjuures neil polnud sellist jutustavat ülesannet nagu näiteks keskaja kirikutes. Barokkskulptuurid olid mõeldud peamiselt dekoratiivse, meeleoluka lisandina hoonete ja ehitusansamblite juurde. Palju püstitati antiikainelisi gruppe parkidesse, valitsejate mälestusmärke väljakutele, loodi kujudega kaunistatud purskkaeve ja trepistikke.
Itaalia maalikunst :Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele.
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu. Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed žestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.
Omapärase laadi arendas välja Michelangelo Caravaggio ( 1573 — 1610 ).
See rahvalik maalija püüdles tõetruuduse poole, olgugi et see tõde võis ka inetu või isegi labane olla. Tema maalide tegevuspaik on võetud tegelikust elust, sündmustik hargneb enamasti poolpimeduses, mida lõhestab poolviltu ülalt langev ere valgusvihk , nn. keldriluugivalgus. Selle ilmeka ja dramaatiliselt mõjuva võtte omandasid hiljem teisedki maalijad, näiteks Rembrandt ja Georges de La Tour
Flaami maalikunst: Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu. Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed žestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.
Omaette nähtuse 17. sajandi kunstis moodustab flaami, s.t. Flandria maalikunstnike looming. 16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme. Siin vaatleme flaami maalikunsti, millele on omased just eelpoolkirjeldatud jooned.
Flaami maalikunsti suurim esindaja, kes viis ellu baroki ideaalid, oli Pieter Pauwel (Peter Paul) Rubens (1577-1640). Edu ja imetlus saatsid Rubensit juba ta loomingutee algusest peale. Ta sai nii ohtralt tellimusi nii kodu- kui välismaalt, et pidi nende täitmiseks kasutama hulgaliselt õpilasi ning abilisi. Kümnete kaupa valmis tal ajaloolise, mütoloogilise või muu sisuga töid.
Hispaania maalikunst: Erilisest sügavast, tõsisest ja kuidagi fanaatilisest vaimust on kantud barokkmaal Hispaanias, Seal loodi peamiselt vaimulikke pilte ja portreesid. Valitsesid rasked pruunikad toonid ning keldriluugivalgus, mis andsid pinget nii imelistele pühaku-legendidele kui ka tõetruudele portreemaalidele.Vanim ja omapäraseim hispaania baroki suurmeistrite seas on kreeka päritoluga kunstnik, keda tuntakse üldiselt ta hüüdnime El Greco (Kreeklane, õige nimega Domenicos Theotokopoulos; 1541-1614) järgi. Kuigi võõramaalane, kes tõi endaga kaasa mõjutusi sünnimaalt ning jooni oma õppeajast Itaalias, oskas see geniaalne maalija olla hispaanialikum kui hispaanlased ise. Tema maalides avaldub see pärand, mille hispaanlaste hinge olid jätnud katoliku kirik ja ähvardav inkvisitsioon. Inimesed on tal tavaliselt pikaks venitatud, nende näod kõhnad ja piinatud. Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud, teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel.Üks kõigi aegade tuntumaid hispaania kunstnikke üldse on Diego Velazquez (1599-1660) - tõetruude, suure inimestetundmisega loodud portreede autor. Pärast noore Velazqueze tööde nägemist ei lasknud kuningas enam mitte kellelgi teisel ennast maalida ning Velazqueze osaks sai luua sadu pilte kuninglikust perekonnast ja õukondlastest, kääbustest ja õuenarridest - kuigi ta oli alustanud tavaliste inimeste ja igapäevaste esemete maalimisega. Kuid lihtsuse ja loomulikkuse säilitas ta ka õuekunstnikuna. Korduvalt maalis ta väikest printsess Margaretat. Eriti õnnestunud ja usutav on portree salakavalast paavstist Innocentius X-st. Mõned suured maalid lõi Velazquez ka õukonnaelu, ajaloo ja mütoloogia ainetel . Äratab imetlust, kui meisterlikult oskas ta. edasi anda esemete materjali, õhku ja valgust; tundub isegi, nagu heljuksid ta maalidel hämaratesse ruumidesse langevas päikesevalguse vihus imepisikesed kullakalt helendavad tolmukübemed.